Omanik
Tere, minu nimi on Taavo-Erkki. Eesti usa-autode ringkonnas tuntakse mind Erkki nime all.

Huvi ja armastus tehnika vastu ärkas minus siis, kui isa mind II klassis "osavate käte" ringi viis. Ringi juhendaja oli ehtne vanakooli mees, kes viitsis meiega jännata ja kes oskas tehnika meie jaoks põnevaks teha. Tulemuseks oli arusaamine erinevatest materjalidest ja tööriistadest ning oskus midagi oma kätega valmis meisterdada. Üksteise järel tekkisid riiulisse isetehtud asjad alates küünlajalast lõpetades kolmemeetrise siru-ulatusega raadioteel juhitava mudellennukini. Sinna vahele mahuvad ära ka katsetused elektroonika vallas: nii mõnigi võimendi ja värvimuusika sai valmis meisterdatud. Oli 70-te lõpp…

Tõsisem huvi mootorite vastu tekkis siis, kui isa ühel ilusale kevadisel aprillikuu päeval mulle 200 rutsi eest Jawa 250 ostis. Pole vist üleliigne mainida, et sel hetkel olin tõesti õnne tipul… Õnneks või õnnetuseks oli tsikkel üsnagi kehvas seisus: kõigepealt sai kõvasti roostet tsiklipealt maha nühitud ja hiljem tolmuimejaga uus värv peale lastud. Juba esimese suve lõpuks sai selgeks, et mootor on liiga pisike ja on paras aeg see suurema, 350 cm3, vastu välja vahetada. Kas pole mitte tuttav situatsioon??? Järgmise talve pikad ja puimedad õhtud olid seega tegevusega sisustatud.

Vahepeal sai kaks aastat vene sõjaväes oldud ja seal tankidega sinasõprust tehtud. Juhuse tahtel sattusin kaug-põhja. Pool aastat oli päev ja teine pool aastast oli öö. Virmalised olid ilusad, aga ka jube külm oli - kohati suisa -53°C.

Sõjaväest tulles otsustasin siiski tsiklid lapsepõlve jätta ja endale hoopis mõne neljarattalise sõbra muretseda. Lapsepõlves suviti teenitud rahaga läksin Kadaka teel asuvasse autode komisjonipoodi ja poolteise tuhande rubla eest olin peagi õnnelik ja värske VAZ 2101 omanik. See sai ülesputitatud ja jälle järgmine võetud ette, kuid uus auto oli juba veidi parem ja uuem. Niimoodi jõudsin kuni pea uue autoni välja. Need olid kaheksakümnendad…

Üheksakümnendate alguses olin lühikest aega isegi kooperaator, aga kui avanes võimalus rahvusvahelises autofirmas kaasa lüüa, siis ei kõhelnud ma hetkegi. Nüüdseks, olles pea kümme aastat seda tööd teinud ja näinud lähedalt kõrgtehnoloogia arengut, oli mul jällegi tekkinud soov midagi ise ja oma kätega ära teha. Hobiauto valikul oli mul kaks kriteeriumit: ta peab olema stiilne ja suhteliselt haruldane ning mootor peab kindlasti olema V8. Kuna Chevy Bel Airi või Corvette'i jaoks raha ei jätkunud, siis jäid sõelale teise generatsiooni Chevy Camaro ja Pontiac Firebird. Juhuse tahtel sai selleks 1979. aastal valminud punane Camaro… aastanumbriks oli siis 2001.

Erkki.

2003. aasta detsembrikuu



Pärtel Rõõs
Tiimipealik

Ajalugu:
2000. jaanuar. TqHq.ee kaasasutaja
2000-2002 Lauri Kuriksi tiimis. Eestis teerajamine big-block mootori arendamisel, muuhulgas N2O kasutamisel.
2003 Eesti kiireim vabalthingav auto, tiimipealik.
2004 Esmakordne 8-71 Roots kompressoriga auto Eestis, tiimipealik.

Isiklik rekord 1/4 miilil: 10.96 sek / 215 km/h (780 hj 1966.a. Dodge Dart, Raadi 2002.a.)

Telefon: +372 56 475 133
E-mail: partel@tqhq.ee

Ülejäänud tiimiliikmed: coming soon...