» muskelautod » muskelautode ajalugu » 

Muskelautode lühiajalugu

1960-ndate alguseks said USA autotootjad aru, et autode müüginumbrid on otseselt seotud nende eduga kiirendusvõistlustel ja ringrajal. Selle seose mõistmine vallandas sõja võimsuse, kuuptollide ja kummisuitsuse kiirenduse nimel, mille sarnast ilmselt enam kunagi ei kordu.

Algselt oli ka võistlustel rõhk täissuurtel autodel, kuna just sellised autod müüsid ja väiksemaid praktiliselt ei toodetudki. See tegi omakorda vajalikuks suured mootorid, mis kasvasid peagi 331 CID-ist (5,4 liitrit, '51 Hemi) kuni 426 ja 427 kuuptollini (7 liitrit, '63 Max Wedge ja Fordi / Chevy võistlusmootorid).

 

Kuid tõeline pööre saabus 1964. aastal. Siis sai esimest korda suurema töömahuga mootor (389 CID - 6,4 liitrit) kokku senisest väiksema kesksuure kerega ning sellega kaasneva mõistliku hinnaga. Sündinud oli esimene muskelauto, Pontiac Tempest GTO. GTO oli niivõrd populaarne, et GM oli sunnitud loobuma oma karmist reeglist, et sellises kesksuures autos ei tohi olla üle 330 CID mootor. See tegi uksed lahti ülejäänud GM-i divisjonide muskelautodele ning panigi aluse järgnenud ligi kümneaastasele muskelautobuumile. Järgmiseks aastaks oli kõikidel GM-i divisjonidel oma muskelauto olemas ning veel aastake edasi olid kõik kolm suurt autovalmistajat juba võimsussõja keerises.

 

Samal aastal leidis aset veel teinegi tähelepanuväärne sündmus, kui Ford esitles oma uut Mustangi. Kuigi esialgu väga võimsaid mootoreid ei pakutud (suurim oli 289 CID), siis ometi oli loodud täiesti uus autoklass, nn. pony car, mis laiendas sportlike ja mitte eriti suurte autode turgu. Ei läinud palju aega mööda, kuni tulid ka konkurendid ja võimsamad mootorid ja lõpuks muutus muskelautode võimsussõda kõige raevukamaks just pony caride klassis, kui nendesse teistest muskelautodest väiksematesse ja kergematesse keredesse jõudsid legendaarseimad muskelautomootorid.

 

Üheks selliseks mootoriks on Street Hemi, mis 1970. aastal liigutas Mopari pony car'e (pildil '70 Plymouth Hemi 'Cuda). Kui USA ringrajasarjas NASCAR kehtestati 1965. aastal minimaalsed toodanguarvud sarjas osalevatele mootoritele, oli eesmärgiks piirata eksootiliste mootorilahenduste levikut ning muuta võistlustehnikat tänaval kasutatavaga sarnasemaks. Selle sammu tegelik efekt oli aga omamoodi vastupidine: senine võistlustehnika jõudis hoopis tänavatele, kuna võeti veidi tsiviliseeritud kujul seeriatootmisesse. Nii sündiski 1966. aastal Street Hemi, 425 hj 426 CID mootor, hüüdnimega "elevant", tänapäevani üks hinnatumaid (kahjuks ka rahas) muskelautomootoreid üldse.

 

Eraldi võiks välja tuua veel ühe auto, millele oli Hemi võimalik saada. See auto on '68 Plymouth Road Runner. 1968. aastaks olid muskelautod muutumas kallimaks, mugavamaks ja eksklusiivsemaks. Road Runner oli kannapööre tagasi muskelauto põhitõdede juurde. Auto oli varustuselt üsna nuditud, kuid seetõttu oli hind väga taskukohane isegi tolle aasta võimsaima mootoriga - tollesama Street Hemiga. Auto läbimüük ületas kõik ootused ja andis mitmekümnele tuhandele inimesele võimaluse liigelda tõelise muskelautoga.

 
Hemi 'Cuda ja Road Runneri piltide eest tänu / photos courtesy of 440's Place
 

Kui ringrajataustaga mootorid piirdusid reeglite tõttu kuni 427 CID (7 liitrit) töömahuga, siis tänaval lasti lõpuks käiku veel suuremad mootorid, nagu Mopari 440 ja GM-i erinevad 454/455 CID mootorid. Viimatinimetatud GM-i mootorid jõudsid muskelautodesse võimsussõja tipul, 1970. aastal. Ning selle sõja kulminatsiooniks sai Chevrolet Chevelle'i 450 hj 454 CID (7,4-liitrine) LS6-mootor, mis oma tohutu töömahu, metsiku jõu ja suhteliselt tühise hinnaga kannab endas peaaegu kogu muskelauto olemust.

 

Kuid kahjuks ei saanud selline võidurelvastumine kesta igavesti ning juba 1971. aastal hakkasid võimsused föderaalvalitsuse keskkonnakaitseliste pürgimuste tõttu langema ning järsult tõusnud kindlustusmaksed lõid muskelautode müügilt põhja alt. Tänu Pontiaci jõupingutustele nägi klassikaline muskelauto veel oma kümnendat sünnipäeva ning kadus siis peale 1974. aastat kütusekriiside ning üha langevate võimsuste saatel lõplikult.

Aga autod ise jäid ju alles... Mis võimaldab meil tänapäevani nautida nende mootori häält ja kaelamurdvat pöördemomenti ning ehitada neid paremaks ja kiiremaks kui nad tehasest tulles olidki.

 

Soovi korral saab põhjalikumat tutvumist muskelautode ajalooga alustada artiklist Muskelautode eelajalugu.


» Järgmine artikkel
 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2019. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.