Nagu öeldud, on muskelautode mootoriks suure töömahuga V8. Kuigi V8-mootorid oli USAs näiteks Cadillacil tootmises juba 1915. a., polnud need just sellises hinnaklassis, mis oleks taganud nende populaarsuse ja laia leviku võimsusesõprade hulgas.

Esimene V8, mis võis pretendeerida mingisugusele laiemale levikule, oli Fordi 1932. a. nn. "flathead", mille 221 kuuptollist võeti algselt välja 65 hj. Just flathead viis oma suhteliselt odava hinnaga V8-mootorid massidesse ning sai populaarseks inimeste seas, kellele meeldis autosid ümber ehitada, pannes vanadesse masinatesse uuemaid mootoreid. Flathead oli selleks ideaalne. Siiski oli flathead küllaltki vanamoodne ja raske mootor, millel oli madal surveaste, pikk kolvikäik ja mille mootoriplokis asuvad klapid (sellest ka nimi flathead, plokikaaned oli madalad ja lamedad, kuna seal polnud mingit klapiajamit) piirasid tunduvalt õhuvoolu, tehes hingamise kõrgematel pööretel raskeks ning limiteerides sellega tippvõimsust. Sellegipoolest püsis mootor tootmises üle 20 aasta, kasvades oma viimaseks tootmisaastaks (1954) 239 kuuptollini, kuid piirdudes eeltoodud põhjusel 130 hobujõuga.

Järgmine suur samm edasi astuti 1949. a., kui autotööstus hakkas toibuma sellest, et oli mitmeks aastaks sõjavankri ette rakendatud, ning hakkas välja tooma esimesi täiesti uusi mudeleid ja mootoreid. Just sellel aastal esitlesid Cadillac ja Oldsmobile esimesi moodsaid, kergeid, kõrgema surveastmega ja plokikaantes asuvate klappidega V8 mootoreid.

Oldsi "Rocket"-mootor oli 303 kuuptolline ja ta võimsuseks oli 135 hj. Pöördemoment oli 240 lb-ft, suurem kui näiteks 1996. a. BMW M3-l. Lisaks sai teoks see, mis hiljem kordus märksa ulatuslikumate tagajärgedega Pontiac GTO puhul - suuremapoolne mootor pandi suhteliselt väikesesse keresse. Mudelis "Futuramic 88" (USA autotootjad olid autonimede väljamõtlemisel üsna julged ja elava fantaasiaga) oli "Rocket"-mootor ühendatud kerega, mis oli tänu suhteliselt lühikesele teljevahele üsna kerge. See kombinatsioon võitis kolmel järjestikusel aastal ('49-'51) NASCAR-i meistritiitli (NASCAR oli ja on siiani USA "seeriaautode" ringrajasari ning kiirendusvõistluste kõrval oluline võidusõiduedu mõõdupuu).

Konservatiivne Oldsmobile ei tundnud ennast aga sellise võidusõiduedu juures kuigi mugavalt ja areng aeglustus. Järgmisel kolmel aastal domineerisid NASCAR-is suurte kuuesilindriste mootoritega Hudson Hornetid, mille võimu lõpetas 1955. a. Chrysleri Hemi.

Järgmises artiklis jõuame aastateni 1950-1960; siis olid V8 mootorid juba pigem norm kui erand.