|
Kuid Galaxie'test märksa suurema tähelepanu osaliseks
sai Chevrolet Impala SS. SS oli lisavarustuspakett, mis koosnes muudatusest
auto sise- ja välisilmes, aga ka tahhomeetrist ja täiustatud piduritest.
Chevy märkas, et inimesed ei tahtnud ainult autot, mis nägi kiire välja,
vaid ka autot, mis tõesti oli kiire, kuna enamus SS-pakette osteti V8-mootoritega
autodele. Ja ka selles vallas oli Chevyl mida pakkuda. 348 big-block W-mootor
oli nii kolvikäiku kui silindri läbimõõtu suurendades kasvatatud 409 CID-ini
ja andis sellel aastal 360 hj. Kuigi seda oli 15 hj vähem kui Fordil,
tekitas suurem töömaht suuremat lugupidamist ja sai märksa laiemalt tuntuks,
jõudes isegi laulusõnadesse: "She's really fine, my 409". Lugupidamine
tekkis ka täheühendi "SS" vastu, mis jäi terveks kümnendiks tähistama
Chevy kõige kurjemaid tänavamasinaid. Kuigi '61 SS 409 Impalasid tehti
vaid 142 tükki, oli võimsussõda taas jõudu kogumas.
Suur osa nendest SS 409 Impaladest jõudis kiirendusradadele, kus nad
hakkasid koos Fordi 390 CID Galaxie'tega Pontiaci seni võidukatele Catalinadele
kaikaid kodaratesse loopima. Pontiaci vastuseks olid kuuptollid, mida
Pontiaci mudeliaasta keskel esitletud uusimal Super Dutyl oli 421 ja mille
võimsuseks märgiti tagasihoidlikult 377 hj. Juba siis oli Pontiacil kombeks
oma mootorite võimsusi "alahinnata", et vastaseid teadmatuses hoida ja
soodsamates klassides võistelda.
Tegelikult oli 1961. a. ainult Lincolnil tootmises veel suurema töömahuga
mootor, aga seda marki autod pole kiirendusradadel just sagedased külalised
ja Pontiacil õnnestus ka veerandmiilil oma troon säilitada - NASCAR-is
domineeris ta endiselt täielikult - kuid kõigest kaks aastat hiljem ei
olnud sellest raudsest (alumiiniumisest?) haardest midagi järel...
|
