» muskelautod » muskelautode ajalugu » 

Muskelautode ajalugu 1972

1972. aastaks oli peaaegu kõik lootusetult kadunud. Võimsused kukkusid surveastmete languse ja muude keskkonnakaitseliste nõuete raskuse all edasi ning nende väljendamisel võeti kasutusele netohobujõud, mis lasi olukorral veel hullemana paista kui see tegelikult oligi.

Moparil polnud enam Hemit ja 440 Six Pack mootoriga autosid tehti vaid üksikuid, mootori netovõimsuseks märgiti siiski 330 hj, mis '72 oli väga suur number. Tavalise 440 Magnumi võimsus oli 280 hj. Challenger ja 'Cuda kaotasid kõik oma big-blockid ning võimsaim mootor oli 240 hj 340 CID small-block. Müüginumbrid kukkusid järsult ja Mopar võttis vastu otsuse need kaks pony cari välja suretada. Nii ootusrikkalt 1970. aastal alanud lugu jõudis oma vaikse lõpuni 1974. aastal. Ka Road Runner jäi big-blockidest ilma ja vajus vaikselt unustusse kui lisavarustuspakett kesksuurtel Satellite'idel.

Mustang kaotas oma viimasegi Bossi ning alles jäi vaid Mach 1, mille 351 CID mootor andis maksimaalselt 275 hj. Fordi ja Mercury kesksuured autod kasvasid eelmise aastaga võrreldes ja ei pretendeerinud enam mingisugusele võimsusele; Cobra Jetid olid kadunud ja 429 kuuptollisest mootorist võeti välja vähemalt Mustangi-meeste jaoks naeruväärsed 205 hj. Järgmiseks aastaks oli ka Mustangi sõpradel pigem nutt kurgus.

GM-i A-bodyde allakäik jätkus. SS-paketti võis saada igale V8-mootoriga Chevelle'ile, mis tähendas seda, et tähti SS võis kanda auto, mille 307 CID mootor andis 130 hj. Võimsaim Chevelle mootor oli 454 CID LS5, mis andis 270 hj.

Oldsmobile 455 CID mootor arendas ainult 250 hj, kuid jälle võeti kasutusele nimi Hurst/Olds, mille all toodeti umbes kuussada võimsamat 300 hj 455 mootoriga autot.

Buick GS-i mootorivalikus olid 195 hj (350 CID), 255 hj (455 CID) ja 270 hj (455 Stage 1) mootorid.

GTO mootoriteks olid 250 hj 400 CID mootor, sama võimas 455 CID mootor ja A-body'de võimsaim 300 hj 455 HO, mis kasutas Ram Air IV-iga sarnaseid plokikaasi ja erilisi väljalaskekollektoreid. Sellele vaatamata müüdi GTO-sid vaid u. 5800 tükki, võrreldes näiteks 1970. aasta u. 40 000-se müügiga ja veel varasemate aastate rekordnumbritega.

Järgmiseks aasataks uuenes GM-i A-body platvorm täielikult, kaotades selle vähesegi, mis tal legendaarsete '68-'70 muskelautodega veel ühist oli.

Halb aasta oli ka GM-i pony caridel. Camaro võimsaim mootor oli 255 hj 350 CID small-block, 402 CID big-block andis vaid 240 hj. Kuigi seda pole just palju öeldud, oli '72 aastal Pontiac kindel võimsusliider - lisaks GTO-le oli ka Firebirdile 250 hj 400 CID mootori kõrval saada 455 CID mootor, mis andis 300 hj. Firebird oli oma 'vanemast vennast' Camarost lõpuks suuremaks kasvanud. Kole saatus tabas ligi kahte tuhandet '72 Camarot ja Firebirdi, kui veel koosteliinil olevad autod ei täitnud pika autotööliste streigi tõttu vahepeal jõustunud uusi föderaalseid turvanõudeid ja läksid seetõttu vanarauaks.

Vaikselt hakkab tekkima küsimus, et kas veel aasta edasi saanuks olukord enam hullemaks minna? Paraku küll. Kuid viimase valgusesähvatusena enne pikka pimedust suutis Pontiac leida viisi, kuidas mitte lasta muskelautode ajastul vaikselt maha käia, vaid see väärikalt lõpetada.


» Järgmine artikkel
 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2019. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.