» autoesitlused » muskelautod » 

Georgi '79 Pontiac Firebird

Pontiac Firebirdi omanikuks sain ma 1995. aasta juunis. Antud isendi tõi Eestisse üks soomlane 1994. aastal, lootes selle müügiga kõva raha teenida. Auto seisis ligikaudu aasta minu sõbra automüügiplatsil Forelli tänaval Tallinnas, enne kui mina selle ära ostsin. Pontiac oli täiesti sõidukõlbulik ja muud tehnilist viga tal ei olnud, kui omadega läbi olev salongisoojenduse radikas.

 
 Firebird nüüd...
Pildi eest tänu ZimV8
 

Kohe ostmise momendil oli mul kindel idee, et suvi läbi sõidan Pontiaciga ja sügisel kisun algosadeks laiali ning teen projektiautoks. Mõeldud, tehtud. Novembris kiskusin auto algosadeks kahe päevaga. Plaanide järgi pidi täiesti korda tehtud Pontiac tänavale veerema '96 suvel. Kuna projektiautot varem ei olnud teinud, siis tundus see küllaltki reaalne ajakava olevat. Polnud kellegi käest nõu ka küsida, pidin kõik kogemused ise omandama.

 
 ...ja projekti alguses
 
 

Lahtivõtmise käigus selgus, et auto oli suuremas osas alles originaalvärvi all, kui jätta arvestamata parempoolne tagatiib, mis oli USA-s väikse kõksu saanud. Roostet autol oli, aga mitte liiga palju, osa tiibade-uste alumisi ääri oli ka läbi roostetanud. 1996. a. kevadel läks auto liivapritsi alla (st. kere ilma esitiibade, uste ja kapottideta). Jäin uskuma liivapritsija lubadust, et ta on varemgi autosid puhtaks lasknud ja ühtegi detaili kõveraks ei lase. Kui töö valmis sai, selgus muidugi kurb üllatus, et katus on kõveraks lastud. Mis ikka, kaua ma ei nutnud, vaid viisin auto plekksepa kätte, kes katuse jälle sirgeks tagus ja roosteaugud ära lappis. Enne plekksepa kätte viimist lasin muidugi auto halja kere üleni epokrundiga üle, sest haljas plekk kipub väga kiiresti roostetama.

Järgmiseks etapiks olid värvimistööd. Kuna mulle auto punakasoranzh originaalvärv üldse ei meeldinud, siis sai talve jooksul välja mõeldud uus värv - erkkollane. Kere värvimistööd võtsid aega täpselt nädala, pärast seda kere garaazhi seisma ja kokkupanekut ootama. Ülejäänud keredetailide valmimiseni läks aega kaks aastat. Küll polnud aega, küll polnud raha ja siis ei tulnud jälle vaim peale jne.

Mootoriks oli Pontiacil 301 kuuptolline (4,9L) V8 mootor, mis oli selles mõttes õnnetu, nagu asja uurides selgus, et tema upgrade'imine on suht võimatu aftermarket osade mittesaadavuse tõttu. Seepärast läks antud mootor kohe müüki ja ostjaks oli sama inimene, kes mulle Pontiaci müüs.

Uue mootori osas käisid igasugused mõtted peast läbi. Kõige esimeseks nendest oli muidugi 454 kuuptolline (7,4L) Chevy big-block ja muud niisugused kõrgelennulised fantaasiad, aga loomulikult tõi karm reaalsus (loe: tühi rahakott) mind maa peale tagasi. Lõpuks jäin mõttes 350 kuuptollise (5,7L) Chevy small-block'i juurde, kuna see tundus olevat GM-i kõige õnnestunum V8 ja samas ka rahakotile suht jõukohane. Aga võta näpust, Eestis vakantset Chevy 5,7-liitrist mootorit eriti saada polnudki. Lahendus saabus lõpuks '99 jaanuaris, kui Lauri Kuriks mulle üks õhtu helistas ja ütles, et tal on väiksest mootorist kõrini ja tahab endale 454 Chevy big-blocki ja kas ma ei taha tema väikest 5,7-liitrist endale osta.

Loomulikult olin ma nõus ja sellest ajast on mu Pontiacil jälle mootor olemas. Ostetud sai sellele mootorile uus karburaator ning vahetatud said ka generaator ja starter. Mootorit oli Lauri natuke modifitseerinud parema sisselaskekollektori (Weiand Action Plus) ja nukkvõlliga (SpeedPro). Vahetatud oli ka ketiajam ja veepump.

 
 350 CID Chevy small-block
 
 

Käigukastiks on Pontiacil kolmekäiguline automaat TH-350, mis on ilma overdrive'ita, st. kolmas käik on otsekäik ja neljandat käiku pole. Probleemi see ei tekita, kuna tagasilla ülekandeks on 2,56 - suht kiire tagasild, millega võib maanteel üsna madalatel pööretel sõita. Käigukasti ma vahetama ei hakanud, vaid tellisin USA-st nn. adapter plate'i, mille abil sai Pontiaci käigukast sobituma Chevy mootoriga. Veel tellisin käigukasti jaoks converteri ehk hüdroturbiini B&M (stall speediga 2400), shift kiti (mis tõstab käigukastis survet ja teeb käiguvahetuse järsemaks) ja shifteri ehk aftermarket käigukangi, mille eelis originaaliga võrreldes seisneb suuremas ohutuses - ta ei lase sõidu ajal kogemata valet käiku sisse lükata ja tal puudub võimalus kangi korraga üle mitme käigu lükata.

Väga lihtne oleks, kui projektiauto tegemine piirduks ainult värvimise ja mootori vahetusega, aga kahjuks või õnneks on lisaks veel sadu pisiasju, millele pühendada nädalavahetused ja vabad õhtud ning enamus sissetulekust.

Salong oli autol originaalis punase vinüüli ja valge termatiini segu, lisaks musta värvi turvavööd ja puitimitatsioonkate kellade ümber armatuurlaual - kõik oli täielik maitsetuse tipp. Lasin kogu salongi musta värvi nahaga üle lüüa ja tellisin USA-st tumehalli põrandavaiba.

 
 Sisu viimistlustase ei jää nüüd välimusele alla
Pildi eest tänu Crac from Squad
 

Lisaks sellele tellisin USA-st uksekäepidemed, klaasilingid, lävepakud ja rooli. Velgede koha pealt oli mul selgus juba auto ostmise hetkel, kuna olin vastavasisulist ajakirjandust varem uurinud. Nendeks pidid saama Cragar SST Reverse, ette 8 tolli ja taha 10 tolli laiad, 15 tollise läbimõõduga. Läksin siis teatavasse ameerika autode varuosapoodi ja näitasin neile kataloogist, milliseid velgi ma tahan, ja küsisin hinda, vastuseks öeldi kõigi nelja velje eest kokku 4000 EEKi. Ok, ma natuke imestasin odava hinna üle, aga andsin tellimuse sisse ning kuu ajaga lubati veljed kohale toimetada.

Kuust ajast sai 8 kuud ootamist, telefoni teel pärimist ja kohapeal käimist, kuni lõpuks ühel hommikul avastasin enda veljed sama poe müügisalongist. Igaks juhuks küsisin müüjate käest, ega mu veljed pole veel saabunud; saades eitava vastuse, osutasin ma velgedele müügisalongis ja küsisin, et mis need siis on. Siis selgus, et neil olid need veljed juba poolteist aastat laos seisnud. Ok, ma ei hakanud rohkem uurima, kuna olin liialt rõõmus velgede saabumise puhul; haarasin rahakoti järele. Kuuldes velgede hinda (4000-st oli vahepeal saanud 10000), pidin pikali kukkuma! Minu küsimuse peale vastasid müüjad, et nemad ei saanud kuidagi nii odavat hinda öelda. Õnneks oli tellimisleht alles ja pika vaidluse peale saime kompromissiks 8000 krooni.

 
 Lisaks värvile ja sidepipes'idele teevad just veljed autost erilise
 
 

Järgmiseks probleemiks oli auto väljalaskesüsteem, kuna originaal pudenes ära võttes roostetolmuks. Pärast pikka uurimist jäin lõpuks Lauri soovituse juurde, kes istutas mulle pähe mõtte tellida USA-st torukollektorid (headers) koos küljele välja tulevate sidepipe'idega. Neid sai tellida kolme varianti: mustad, kroomitud ja keraamiliselt kaetud. Liisk langes kroomi kasuks. Kaks nädalat pärast tellimist olid need kohal. Valmistajaks firma Hooker USA-s ja töö oli väga hea: see ussipesa istus imehästi mootoriruumi.

Ära sai vahetatud ka kogu auto alusvanker (va. õõtshoovad): rooliotsad, sharniirid, stabikavardad, vedrud, amordid ja loomulikult said kõik kummipuksid vahetatud polüuretaanpukside vastu. Ette sai pandud gaasiamordid ja taha reguleeritavad õhkamordid.

Kõigele lisaks sai tellitud USA-st veel bensiinipaak, uued ukse- ja kapotitihendid, tuleraamid, käigukasti jahutusradiaator, salongi soojendusradiaator, elektriventilaator ning terve hunnik igasugu pisividinaid. Ees on ootamas veel paljude osade tellimine, niisuguse projektiauto ehitamine ei lõpe kunagi.

 
 Klassik juba välimuselt
 
 

Sõitma sai uue kuue ja uue südamega Pontiac siis lõpuks 1999 aasta septembris. Oli vaja veel uut tuuleklaasi, kuna vanal klaasil oli pragu sees. Väike uuring Eestis näitas, et siit tellimine läheb liiga kalliks (ca 6000 EEK) ja et Soomest saab klaasi poole odavamalt. Kuna oli vaja oktoobri lõpus Soome komandeeringusse sõita, sai seda tehtud Pontiaciga.

Soome jõudes lasti kõik Eestist tulnud autod ilusti läbi, aga minu auto suunati läbiotsimishalli. Auto otsiti läbi, kuid mitte eriti põhjalikult, ja näha oli, et tegemist on rohkem sõbraliku uudishimuga, sest tollivennad olid väga viisakad, tundsid huvi auto tehnilise osa vastu ning soovitasid reede õhtul kindlasti Helsingis cruisingule minna, kuhu me kahjuks ei jõudnud.

Soomes sõites ilmnesid muidugi esimesed tehnilised hädad (seoses laadimisega) ja loomulikult õnnestus ka tee peale jääda. Tänu headele tuttavatele Soomes said need probleemid lahendatud ja ka uus tuuleklaas ette hinnaga 1200 FIM koos paigalduse ja uute kojameestega.

 
 Muskelautode ainus esindaja 2000. a. Motorexil
 
 

2000. aasta Motorexil oli Pontiac väljas Top-Partsi boksis, pakkudes silmarõõmu muidu üsna igava väljapanekuga autonäitusel. Sellest alates olen nautinud Pontiaciga sõitmist ning nägu on olnud alati naerul. Tulevikuplaane on palju, loodan edaspidi juttu täiendada. Lõpetuseks veel paar pilti (klikka pildil, et näha suuremat pilti):

 
 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2017. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.