» Üritused » Üritused 2000 » 

Street Slide Weekend
» Enne võistlust
» Võistlus
» Eelarve
» Muid muljeid

Tegemist on igal aastal nädal enne jaanipühi korraldatava kiirendusvõistlusega, mis sellel aastal toimus neljandat korda.

 

Toimumiskohaks lennuväli Hyvinkääs, Helsingist umbes 50 km põhja poole jäävas väikelinnas, korraldajaks kohalik USA autode klubi Northern Newland Cruisers ry.

 

Enne võistlust
 

Registreerimise ja tehnoülevaatuse algusajaks oli 8.00, kuid 9.00 lennuväljale veeredes olid kohal vaid üksikud autod ning jäi aega ringi vaadata ja rahulikult saabuvaid autosid jälgida. Vaatamist jagus üsna pidevalt ja ligi kolmveerand tunniga oli kohal umbes viiskümmend võistlejat. Kinnitusena sellele, et suured V8-d tulevad hästi toime nii tänaval kui veerandmiilil, sõitsid kõik peale 4-5 erilisema masina kohale omal jõul.

Vaikselt hakkas pihta autode seadmine võistluskorda, mis nii mõnelgi puhul hõlmas väljaslaske ärakruvimist; sõitude alguseks lebas neid murul päris arvukalt. Ja kui mõni selline vaid läbi kollektorite hingav Mopari big-block lõpuks käima pandi, olime jälle rikkamad ühe elamuse võrra, mida kodu-Eestis naljalt ei kohta. Kui selliseid asju hiljem ka pöördesse aeti, olid lähemal seisjatel näpud igatahes kõrvas.

Tehnoülevaatuse läbimiseks tuleb oma nimi ja auto põhiandmed paberile kirja panna, samal ajal kontrollitakse autol vedelikulekete puudumist ja jahutusvedeliku paisupaagi olemasolu. Kuna tqhq seltskonna autoks oli Soomes suhteliselt vähem levinud neljanda põlvkonna ('96) Camaro, oldi huvitatud ka selle juhikohal istumisest.

Tehnoülevaatuse käigus ühelegi autole etteheiteid polnud ja peale juhtide koosolekut, kus tutvustati reegleid ja otsustati jõulupuu tüüp (Pro Tree), võis mõõduvõtmine alata.

 

Võistlus
 

Võistlus algas kvalifikatsioonisõitudest, kus autod oli paaris oma suva järgi, võistlusklassidest olenemata, ning eesmärgiks oli välja sõita võimalikult hea aeg, kuna edasi pääses igast klassist vaid kaheksa paremat.

Kvalifikatsioonisõidud kujunesid üsna pikaks, kõikidel oli võimalik sõita 3-4 korda ning põnevust lisasid ka vahepealsed vihmahood, mistõttu isegi tänavamasinad (võistlusautodest rääkimata) ka poole raja peal suurtel kiirustel päris tugevalt külge ette hakkasid lükkama. Seepeale tehti muidugi raja kuivamiseni paus. Siiski oli rada niikuinii suhteliselt libe ja paljud kurtsid kuni sekundilist vahet oma normaalsete aegadega.

 
 Chevy vs. Chevy
 
 

Selles Chevrolet'de omavahelises arveteklaarimises on Peep oma Camaroga kohalikust El Caminost mõõtu võtmas. Pildi keskel on näha jõulupuu ehk foor, kus on juba süttinud rohelised tuled. Mees ruudulises pluusis on startija, kutsub autod kumme soojendama, juhatab autod stardijoonele ja käivitab foori, kui autod on joonele asunud. Tema ja jõulupuu vahel on näha valge kast ja sellega samal joonel andurid kummagi raja servas. Sellel joonel asuvad stardi hetkel auto esirattad, mitte ei stardita täpselt foori alt. Eelnevalt teisi võistlejaid vaadeldes ja startija zheste järgides ei tohiks stardiprotseduur väga keeruline olla.

Paremal all nurgas on näha vasaku raja water-box ehk koht, kus kumme soojendatakse. Seda aga ainult slickide või muude erirehivde korral, tänavakummiga tasub sellest ringiga mööda sõita ja lasta kummil water-boxi ja stardijoone vahelisel alal paar ringi kohapeal käia, et ta lihtsalt puhtaks saada. Tänavakumm ei pea kuumana paremini ning water-boxis saaks ta ainult märjaks ja võtaks külge kummipuru ja -tükke.

Ajavõtt toimus tuhandiksekundi täpsusega ning iga sõidu kohta said mõlemad sõitjad detailse timeslipi, mis võimaldab päris täpselt hinnata, kus aega võidetakse ja kaotatakse ja mida tulemuse parandamiseks teha.

Nüüd lähemalt paarist autost, mis üritusel silma hakkasid. Üks suurimaid atraktsioone oli muidugi selle aasta aprillis toimunud American Car Show People's Choice (rahva lemmik) - lahtine kompressoriga big-block '69 Corvette. (Infoks veel seda, et lahtise autoga tuleb võistlusmaad sõita katus üleval ja kiiver on kohustuslik igasuguse auto puhul.)

 
 '69 Chevrolet Corvette
 
 

Siiski polnud see auto nii kiire, kui välimusest ja mootorist arvata võiks, ajad oli 12,5-12,8 sekundi kanti. Lisaks libedale rajale ja vaid kahekäigulisele Powerglide-automaatkastile oli parima kohaltvõtu saavutamisel probleemiks ka juhi soov rahvast efektsete burnoutidega rõõmustada, mis aga tänavakummidele eriti kasuks ei tulnud ning starti veelgi raskendasid. Sama mootor (509 CID, B&M 8-71, 846 hj + vajadusel NOS kit) olla varemalt Ameerikamaal üht Camarot üheksa sekundi aegadeni liigutanud.

Märkusena olgu öeldud, et 12,5 on siiski tänavaautole väga hea aeg, eriti valitsenud oludes. Nii kiireid autosid on praeguseks Eestis vaid 1-2 ja esimest korda nii võimast masinat nähes jätab sellise aparaadi kiirendus sügava mulje.

Corvette'ide klassis tuligi sellel autol alla vanduda paar aastat hilisemale Vette'ile, mis u. 500 hj 454 CID (7.4 liitrit) big-blockiga, paremate rehvide ja eelkõige väga pädeva juhiga varustatult sõitis päeva otsa stabiilseid 11,8-aegu, seda veel manuaalkastiga.

 
 Corvette'i klassi kiireim
Pildi eest tänu: Mustang GT 94
 
Huvitavamatest autodest jäi silma veel see '55 Chevy, mis oma laitmatu välimusega jättis endast mulje kui heast restost ehk uunikumist, mis on hoolikalt originaalkorda restaureeritud. Valeri Kirss oleks kindlasti oma keele ja osa hambaidki alla neelanud, kui ta oleks näinud, kuidas see taevassinine masin kummide suitsedes horisondi poole kadus, motiveerituna (muidugi) Chevy big-block mootorist. Paremad ajad 12,5 kanti.
Sama häid aegu näitas see suhteliselt tagasihoidliku välimusega '66 Dodge Coronet. Põhjuseks praokil kapoti all paiknenud 426 Hemi. Ei tea kindlalt väita, kas tegu oli originaalmootoriga (selliseid autosid annaks Soomes ühe käe sõrmedel üles lugeda), kuid tore oli Mopari legendi omas elemendis täiest kõrist möirgamas kuulda.
Seegi 70-ndate alguse Dodge Charger sõitis kaheteistkümneid, Mopari big-blocki ja bloweri jõul.
 

Lisaks võistlusautode vaatamisele on alati selliste ürituse puhul huvitav käia ringi ka parklas. Seekord jäid seal silma mitmed autod, mida seni vaid piltidel nähtud, näiteks '69 Ford Mustang, '69 Dodge Charger ja '70 Plymouth 'Cuda Six-Pack. Lisaks ka paar ilusat esimese põlve Pontiac Firebirdi:

 
 

Jäänud on veel võistluse kiireim auto, mis jällegi oli Corvette. Tegemist oli professionaalse meeskonnaga, juht istus sõitude vahel keskendunult autos samal ajal kui meeskond klapikaani lahti võttis ja ükshaaval klapivedrude korrasolekut kontrollis ja muidu mootorit hooldas. Pidev hooldus võis ka vajalik olla, kuna mootor arendas tõenäoliselt umbes 800 hj, veerandmiilil kulutas asi 10,5 sekundit, selle ajaga saavutati kiirus 220 km/h. Sellise kiiruse pealt pruugiti juba pidurdusvarju.

 
 Ürituse kiireim burnouti tegemas
 
 

Eelarve
 

Laevapiletid Tallink Auto Express edasi-tagasi 675 EEK / nägu + auto 135 EEK, majutus oli ühes bed&breakfast tüüpi majas 100 FIM / öö / nägu, hotell oleks märgatavalt kallim olnud, osavõtumaks on kohapeal 150 FIM, millest meie vist 'esmakordsete väliskülalistena' korraldajate lahkuse tõttu pääsesime. Lisaks veel junk food inimestele ja kütus autole, vastavalt vajadusele.

 

Muid muljeid
 

Tegemist oli Soome mastaapides suheliselt väikese üritusega. Sellest hoolimata oli leitud korralikud sponsorid, korraldus oli igati ladus ja vaatamist ning vaatajaid jätkus küllaga. Ja ürituse väiksusel on ka omad vaieldamatud eelised. Näiteks oli täiesti vabalt võimalik võistlusmasinate vahel jalutada, nende tehnikaga tutvuda ja ka juhtidega rääkida. Surmtõsises võistlusmeeleolus paistsid olevat vaid 1-2 meeskonda.

Kuna meie näol oli tegemist 'väliskülalistega', siis näitasid korraldajad üles erilist külalislahkust ning võistlusele eelneval õhtul viidi meid muuhulgas vaatama klubiruume. Just seal viibides oli näha, kui kaugel ees ollakse Soomes korraldusliku külje pealt, klubile kuulus 1500 ruutmeetrine endine tööstushoone, kus oli ruumi vähemalt 6-8 erinevas ehitusjärgus olevas masinale (mõned neist väga paljutõotavad), töökojale ning vaba aja veetmise ruumile, kus oli baar, video ja hulganisti erialast (aja)kirjandust.

Korraldajate vastutulelikkuse ja ühe võistleja lahkuse arvele võib kirjutada ka selle, et Peebul õnnestus peale võistluste ametliku osa lõppu sõita üks veerandmiiline ots ka selle auto kõrvalistmel:

 
 Jyrki '66 Dodge Dart
 
 

Tehasest panduna oli '66 Darti võimsaim mootor 235 hj 273 CID small-block, kuid seda konkreetset autot liigutas 464 CID (7,6 liitrit) big-block, mille võimsus võis olla umbes 600 hj. Peebuga pardal tuli veerandmiili ajaks 10.989, lõppkiirus oli 202,25 km/h.

Peebu sõnul: "Uskumatu tunne oli küll, kui auto kiirendab 0-200 sellise tõmbega, millist tavalisel autol ei esine mitte üheski kiirenduse faasis." Juht kurtis aga, et parema pidamisega on auto näidanud ka sekundi jagu kiiremaid aegu. Tema väitis, et auto on igapäevases kasutuses, isegi talvel Hakkapeliitad alla ja läheb küll.

Selliseid autosid oli üritusel veelgi, ühiseks nimetajaks see, et hoolega ehitatud suur ja võimas mootor pannakse odavamasse, väiksemasse, vähem levinud autosse; tulemusena näidakse pea kõigile koht kätte veerandmiilil ning tullakse toime ka tänavaliikluses. See Dodge on palju lähemal hot-roddingu põhimõtetele kui nii mõnedki USA ajakirjadest vastu vaatavad treileril ühelt näituselt teisele viidavad masinad.

Kokkuvõtvalt võib üritust soovitada kõigile, kes tahavad oma USA autole kodumaast mitte väga kaugel igati korrektset veerandmiili aega saada, teiste fännidega suhelda ja huvitavaid masinaid näha ning muidu lahedalt aega veeta.

 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2017. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.