Mustangi loomise plaan oli Fordil juba ammu meeles mõlkunud. Taheti
ehitada suhteliselt odav igapäevasõiduk, millel ei puuduks ka dünaamilisus.
Loodeti saada midagi ka Thunderbirdi asemele - seda näitab asjaolu,
et muuhulgas kaaluti ka nimesid nagu "Thunderbird II" ja "T-bird II". Lõpuks jäi nimeks siiski "Mustang" - seda II Maailmasõjas tuntust kogunud "P-51 Mustang" hävituslennuki järgi.
Esimene "Mustang" oli madal kaheistmeline rodster, mille teljevahe
oli 2286 mm. Mootoriks oli kaheliitrine Saksa Fordi
toodetud V4, mis pakkus 90 hobujõudu. Kahekohalisena oli see aga ilmselgelt liiga ebapraktiline oma sihtgrupile - noortele peredele.
Peale tosinate mudelite visandamist ja mõnede valmisehitamist otsustati 2743
mm teljevahega variandi kasuks. Sellest sai Ford Mustang 1964½.
Kuni 1973. aastani pakuti Mustangit kolmes keretüübis: kõvakatus-kupee,
kabriolett ja fastback. Kabrioleti müüginumbrid vähenesid peale esimest paari mudeliaastat
kiiresti, levinuim oli kõvakatus-kupee ja populaarsust kogus ka fastback (nn. 2+2).
Standardvarustuses olev mootor (170 kuuptolli) oli pärit Ford Falcon'ilt
ja suutis arendada 101 hobujõudu. Valikus oli ka 260-kuuptolline 164-hobujõuline
Challenger V8, mis kasvas peagi 289 kuuptollini ja andis oma teravaimas (nn. "K-code") versioonis 271 hj.
Et konkurentidega sammu pidada, pakuti alates '67 mudeliaastast ka big block'e, millest pigistati välja 320-375 hobujõudu.
Mustangi edu üheks aluseks oli tema mitmekülgsus: vastavalt vajadustele
võis osta kas stiilse ökonoomse poeskäimiseauto, ülimalt
äkilise ja kiire drag-racer'i või hoopis luksusvariandi. Valida
oli võimalik kas 3- või 4-käiguline manuaal- või hoopis automaatkast. Lisaraha eest olid
saadaval roolivõim, eesmised ketaspidurid, konditsioneer ning tahhomeeter.
Mudeligammast ei puudunud ka GT mudel, millega kaasnes parem juhitavus,
täisvarustuses näidikutepaneel ja eriline märgistus.
Mustangile oli iseloomulik pikk kapoti- ja lühike tagaosa, millest
sai kiiresti Detroidi de rigueur. Mustangi kujundust hakkasid kasutama ka
teised autotootjad, ja nii sündinud autoliik nimetati Mustangi auks
ponycar'iks.
Esimesel neljal aastal suuri muudatusi sisse ei viidud. 1965 ja '66.
aastal muutusid vaid pisidetailid, 1967. aasta mudelil venitati radiaatorivõre
veidi rohkem välja ja töödeldi küljepaneele, mis said endale senisest suuremad õhukogujad.
Kuid see pidev traditsioonidele truuks jäämine ei meeldinud
tarbijale. Peale selle täitus ponycar'i turunish
teiste tootjate mudelitega ja Ford oli sunnitud midagi uut välja
mõtlema - selleks oli Mustang 1969.
1969. aasta Mustang tõi kaasa palju uuendusi: ta oli pikem, laiem,
madalam ja vihasema välimusega. Uuel Mustagil puudus
õhukolmnurgaga küljeklaas, lisandusid aga kahekordsed
esilaternad ja paremini viimistletud armatuurlaud. Ei puudunud ka nõudlikuma
kliendi soove rahuldavad mudelid: sportlik Mach1 ja luksuslik Grande.
Hoopis omaette klass oli mudelid Boss
302 (toodeti 8253 tükki) ja 429 (toodeti 858 tükki). Esimene
neist oli varustatud kuni 350 hj andva (kuigi reiting oli vaid 290 hj) small-block'iga, lisade
hulka kuulusid eriline striping, eesmised ja tagumised spoilerid ning
tagumise akna ribakatik. Boss 429 jõuallikaks oli NASCARi radadele mõeldud big-block,
mille nimi kõneleb iseenda eest. Boss 429'd ehitati osaliselt käsitööna, kuna auto
esiosa tuli ulatuslikult muuta - et massiivne 429 ära mahuks! NASCARi siiski Mustangitega ei sõidetud, selleks kasutas Ford oma kesksuuri mudeleid.
1970. aasta mudelite puhul piirduti facelift'iga ja kabriolettide tootmine
vähenes. Samuti kahanesid müüginumbrid (191 000-ni). Oli
vaja midagi uut. Selleks oli Semon E. "Bunkie" Knudseni Ford
Mustang 1971.
Kui siiani oli nurisetud vähese siseruumi üle, siis uus Mustang
oli kõige suurem Mustang üldse. Vaatamata sellele, et teljevahe
kasvas vaid 25 mm, suurenes kaal rohkem kui 245 kg, mis muutis ka kütusekulu
suuremaks. Oma osa selles on muidugi ka big-block V8-tel, mille Cobra
Jet versioonid pakkusid võimsust kuni 370 hj, kiirendust 0-100 km/h 6,5 sekundiga
ja veerandmiiliaega 14,5 sekundit.
1972-73. aasta Mustang muutus vähe, üritati
kergitada nigelaid müüginumbreid. Valdavalt olid muudatused
suunatud auto üldilme parandamisele: näiteks Sprint-varustustasemel
oli sini-punane striping, valgete kirjadega rehvid, võidusõiduvedrustus jne.
Turvalisuse ja heitgaaside osas pidi arvestama ka valitsuse uute määrustega.
Kuid ikka ei rahuldanud Fordi kasin müügiarv - vaid 125 000. Aeg oli küps järgmise põlvkonna väljatoomiseks. Paljude arvates jäid tõelised Mustangid siiski esimesse põlvkonda
ja väärilisi järglasi neile ei tekkinud.
|