natuke nalja vol 33Populaarne telesaade Austraalias on jõudnud finaali.
Kogu maa vaatab! Finaalis on televaatajate lemmik pastor ja siis mingi
kohalik
aborigeen. Antakse ülesanne - teha luuletus, kus on sees sõna
"timbuktu"
Pastor:
I was walking in the dark
I was looking in my heart
I was reading bible through
On my way to Timbuktu
Rahvas rõkkab, et nüüd on võit pastoril!
Aborigeen kannab oma luuletuse ette:
When Tim and I to Brisbane went
We saw some ladies there for rent
As them were 3 and us were 2
I booked one and Tim booked two
natuke nalja vol 33Maja müügikuulutus
ja seal kuulutuses olevad pildid magamistoast - kapiukse küljes ripuvad rinnahoidjad ja roosad karvased käerauad...
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie kes me oleme sündinud 50/60/70ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004–2006, peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS?
Lugege edasi.
Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai lihtsalt kahe käekesega ja piiratud motoorika abil avada.
Uksed ja väravad läksid lihtsalt kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget.
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast.
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused, nii toredad ohtliku klapiga pingid.
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike.
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa sulle varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku.
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Ei olnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks.
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad.
Telekas hakkasid saated alles kell 18. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadati.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord said lisaks veel jalaga tagumikku.
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima.
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime pidurid tegemata unustanud.
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus.
Lõunavõileivad määrisime endale ise ja kui unustasid seda teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga. Täitsa üksi. Talvel ka.
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, vahest vedas viltu, vahest läks hästi ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi.
Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN! ME OLIME KANGELASED!
Oled sündinud pärast 1978. aastat?
Ääretult kangekaelne ja loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!
Edit: Algne jutt pärineb Audiklubi foorumi naljarubriigist.
natuke nalja vol 33väga hea ja õige jutt, kuna elan maal siis vett jõime ämbrist -kaevul või otse jõest ; pirukat ja jäätist sai ka korra kuus kui ema peale palga päeva käis tuuri linnas !
Eee, mis see juhtiv roll tähendab?
Nagu tuletörjujatel, joa juhtija vöi?
Ja kuidas kurat sa niisuguse kuulutuse lihtsalt leidsid, sa ikka pidid midagi otsima kah ma pakun...
____________________________
KKK-Koledate Kastikate Klubi
.. 8 9 10 11 12 13 14 .. 
