Kustomid, rodid.Mul on siit-sealt teemadest jäänud silma mõned arvamusavaldused teemal “custom versus originaal” ja kuna ma juba selline paras klaviatuurikauboi olen, siis toon mõne näite varal välja tegeliku olukorra, sest leian, et säärased arvamused on paljuski põhjustatud inimeste vähesest teadlikkusest ja asjaolust, et meie riigis pole autokultuur oma arengus veel eriti kuhugi jõudnud ning eriti just customite-rodide osas pole palju reaalselt korralikke ja väärikaid näiteid.
Lisan ka igaks juhuks, et see pole isiklik rünnak nonde paari siin alljärgnevalt väljatoodud arvamuse autorite vastu, vaid kasutasin neid lihtsalt sobiva põhjana.
Niisiis, kaks näidet (kirjapilt muutmata): “Igasugu custom värk on raha tuulde loopimine. Orikas ikka maksab ka midagi pärast.”
“Mäletan paraleeliks tuues oma esimest 21 volgat, kui läksin Leivategia jutule küsimusega ,kas kannatab 21 mootor asendada rekordi mootoriga. Mati vastas lühidalt ja kiiresti. Auto väärtuse kaotad ning vanatehnika huvilised hirmutad eemale. Parem kui pornoga ei alustaks. Olin kaua sügavalt löödud. Nüüdseks mõistan Matit. Vanatehnikal on oma väärtus ja tuuning jääb isiku enda sise väärtuseks.”
Selliseid arvamusi kuuleb-kohtab üsna tihti. Minu meelest tuleneb see paraku aga paljuski sellest, et inimestel pole korralike projektidega kohtumise kogemust (ükskõik siis kas päriselus või vaid ekraanilgi), sest paljud varasematel aegadel meie riigis ja idanaabri juures tehtud nö customiprojektid ongi üsna jõledad ja ilmselgelt selliste masinate puhul ei saagi rääkida mingist väärtusest. Eks ilusate autode kõrval kohtab jõledaid kirvetöid muidugi igas riigis, ka nö hästi arenenud kustomkultuuriga maades, aga lihtsalt kodu ja ülalmainitud ilmakaar on Eesti autohuvilise pilti mõjutanud vast tugevamalt kui päriselt head näited.
Korralikud projektid lähevad müügiks üldjuhul viiekohalise ja mitte harva ka kuuekohalise numbriga.
Ühe ilusa näitena toon siinkohal välja Kevan Sledge’i traditsionaalse ning perioodikorrektse 1940 Mercury, mille eest maksti 75 000 dollarit. Sellisel tasemel auto eest on see tegelikult isegi vähe.
Teine näide on nüüd küll oluliselt radikaalsem, ilmestamaks lihtsalt selle ala teisi nurki. Tegu on Soomes Heath Garage poolt valmistatud Ford Model A hotrodiga “Wild Green A”, mille kõigepealt ostis Soomest otse näituselt ära Richard Rawlings (Gas Monkey Garage) ja mis nüüd käesoleva aasta jaanuaris müüdi Ameerika Ühendriikides Barret-Jackson oksjonil 140 000 dollari eest.
Need olid nüüd küll vaid kaks näidet (kuid sugugi mitte erandlikud) ilmestamaks asjaolu, et kui tegu on näiteks traditional period correct masinaga, siis on asi üldjuhul alati väärt. Kui tegu on veel lausa ajaloolise kustomiga, siis kerkib hind väga kergelt kuuekohaliseks ja tihtipeale ei alga see siis enam ka number ühega.
Loomulikult jääb alati väga kalleid klassikuid, millede hindadeni modifitseeritud masinad ei küündi, kuid siinse kirjutise mõte oli see, et ei päde arvamused nagu “iga modifikatsiooni tõttu hind kukub” ja “originaal on customist igal juhul ülimuslikum”. Kõik sõltub ALATI konkreetsest projektist, asjale lähenemisest ja projektiga seotud inimeste maitsemeelest ning teadlikkusest stiilide ja nüansside osas.
Kustomid, rodid.Vahel läheb ka kolmandat moodi, kõige labasema näitena võib tuua mõned sõjaeelsed Fordid, mille numbri ja ämbri hind on kosmos, tänu teadagi millele. Samal ajal mingid '39 Chevyd jms liiguvad täitsa kilohinnaga, võinoh peaaegu Ma ausalt öeldes hakkasin praegu isegi nuputama, et milline see '33 Ford üldse originaalis välja nägi, silmi kinni pannes tuleb ikka ainult madala katusega siluett ette.
Üldiselt igasuguse spekuleerimisega kipub nii olema, et raha on võimalik teenida paljudel eri viisidel - ainuke viis seda kindlalt kaotada on teha kellegi teise nõuannete järgi
____________________________ Vineda Racing | "The engines are free. The limitations of cylinders, restrictors and turbo pressures are removed." --- ACO
Minust on on umbes viimase viieteistkümne, kuid eriti veel viimase ca seitsme aasta jooksul saanud täielik Jaapani autokultuuri fanboy, sest seal toimuv on lihtsalt igas mõttes täiesti pöörane.
Absoluutselt igas žanris panevad tüübid täiesti hullu ja siis lisaks veel stiilid, mida naljalt mujal maailmas ei pruugi leidagi. Kohapeal sealsetel üritustel käimine on haigust ainult süvendanud.
Siia sobib hästi tsiteerida ka lõiku ühest Speedhunters'i artiklist (huvi korral just tollest portaalist leiabki ka väga palju põnevat Jaapani autokultuuri kohta): "There’s a lot of really good car culture around the world, but Southern California is a genuinely special place and offers something for everyone.
If you can’t find something about cars to love in SoCal, then I really don’t know what to say to you. It’s a wonderful place.
However, it doesn’t even compare to Japan. Japan is without equal."
Iga kuu esimesel laupäeval toimub Shibuya ristmikul ja selle ümbruses kruiisiõhtu - three wheelin' ja hoppin' lowriderid, hotrodid, minitruckid, customid,
superautod ja kõik muu läbisegi.
Jaapani autovideote hulgas on väga populaarsed need, kus mingile üritusele tullakse või sealt lahkutakse ja olenevalt žanrist mõndadel autodel tihtipeale irdub radikaalse staatilise
madalduse tõttu ka mõningaid tükke kere küljest. Üsna tihti avastan end neid aeg-ajalt meelelahutuseks ja inspiratsiooniks vahtimas (ilmselgelt leian liiga palju vaba aega).
Igatahes, siin on näiteks kaks videot, mis annavad päris hea ülevaate selle riigi autokultuuri ampluaast. Tõsi, näiteks kaido racereid ja dekotorasid neis klippides eriti ei näe, kuid
kõike muud, ka üsna korraliku wtf-efektiga masinaid, liigub aga palju. Rodid, customid, klassikud, lowriderid, truckid, shakotan, aircooled, kei ja kõik muu.
Hea mugav vaadata ka, ei pea eraldi piltidele klikkima, vaid autod libisevad ise silme eest läbi ning meeldivad mootorihääled on veel boonuseks.
Need kaks on filmitud Mooneyes'i Street Car Nationals'il (sel aastal toimub 21. mail ja asukoht endiselt Odaiba parkla Tokyos)
PS! 2017. sügisel hobiautode hooaja lõpetamine Suur-Sõjamäe/Ülemiste parklas andis mulle selles võtmes väga hea emotsiooni. Palju erinevas stiilis hobiautosid koos ja tore, et pole liigset ühe žanri klannistumist.
Mitmed varasemad hooaja alguse- ja lõpuüritused on ka juba samas suunas olnud muidugi liikunud, kuid just see viimane oli kuidagi eriti hea fiilinguga.
Selles vaates on mu meelest tegelikult ka kolma- ja neljapäevased Ülemiste kogunemised Eesti autokultuuri jaoks üsna vajalik nähtus, kuigi hetkel veel annavad põhilist tooni seal kahjuks stereotüüpsed
E39-roimaga kuuma andvad tegelased ja selle kõige tõttu on üritus kahjuks ka liigselt politsei huviorbiidis ning neist kahest eelnevast komponendist tingituna ei julge-taha paljud ägedate autode
omanikud sinna liginedagi. Kuid siiski, sellised regulaarsed hobiautode kogunemised on põnevad (hea näitena jälle Tokyo-areast Tatsumi ja Daikoku parklad, kus on põhimõtteliselt igal õhtul kogunemine)
ja kultuuri arenemiseks vajalikud.
Tuleb vaid loota, et aastatega läheb ka Eestis asi põnevamaks. Viimased paar aastat igatahes lootust nagu annavad.
Kustomid, rodid.Barrise kustomitöökoja üks teostest - "Wild Kat" 1954 Ford F-100, valmimisaeg 1956.
Wild Kat was the first vehicle ever to feature quad headlight styling, beating Detroit by two years.
Paljude modide hulgast võiks eelkõige tuua välja vast need:
- tugevalt modifitseeritud iluvõre ja tulede osa, esitiibade alumised otsad on sissepoole painutatud, tuledeks on perforeeritud
pleki sisse-külge paigaldatud accessory udutuled, tulede iluvõrud on tehtud '57 Chevy kastika stange osadest;
- lingid-liistud-ornamendid on sheivitud, mootorikattesse pressitud mitu rivi louverseid, uste avamine toimus peidetud nuppude abil;
- kütusetäiteava kork tehtud veljespinnerist ja bulletist;
- custom ilukilbid ja veel palju muud.
Auto põhitooniks oli pruun, täpsemalt gold-powdered pearlescent rust metallic lacquer ja selle kõige peal veel neljas toonis scallopid,
mis omakorda straibitud. Lisaks veel siin-seal straipe ja graafikat, nende autoriks Dean Jeffries.
Paraku jäi selle auto teekond lühikeseks, sest hävis viiekümne seitsmendal aastal Barrise töökoda rüüstanud tulekahjus.
Jagas Rik Hoving (Custom Car Chronicle) ja kopipeist pildiallkirjast on säänne:
"Restyled & Dressed Up '33 Ford Coupe with Skirts, modified front fenders, custom bumpers, Spotlights, spinner hubcaps,
and all kinds of other accessories. Photo comes from the Salt Lake City Police Department and was taken in 1948. Lots going on there!"
Kustomid, rodid.Duane Steck'i 1954 Chevrolet Bel Air "Moonglow"
Väljanägemiselt esmapilgul isegi üsna mild custom'i tundega, kuid tänu katusechopile loeti see siiski
radikaalsete customite klassifikatsiooni kuuluvaks.
Tegelikult oli autol tehtud päris palju erinevaid modisid, kuid need kõik jätsid siiski üsna tagasihoidliku mulje.
Autost oli aegade jooksul mitu erinevat versiooni ja esimest loetakse tihtilugu ägedaimaks, kuid eks see ole muidugi maitseküsimus.
1955 sõitis Duane sellega kruntvärvi laikudega all ringi, sest auto oli alles jooksvalt tegemises, kuid esimene lõplik versioon valmis 1956:
Chopatud, sheivitud, nosetud ja deckitud. Stock iluvõrele isati üks hammas (kokku 15). Küljeliistud uputati keresse.
Tagaklaas vormiti kuumutamise abil pleksist. Tagatulede klaasid võeti 1956 Chryslerilt ja keerati tagurpidi.
Pinstraibid tegi tollal veel alles alustav noor Larry Watson.
1957 keskpaigas jätkus töö auto restylinguga ning teise versiooni puhul muudeti iluvõre avaust, madaldati tagastanget ja summuti
pandi väljuma läbi stange. Lisaks veel madaldati, eemaldati stangedelt kihvad ning tehti ühtteist muudki.
1957 lõpus tehti autost kolmas versioon - värviti hõbedaseks ning Larry Watson tegi sinna peale veel scallopid ja nende ümber straibid.
Ühtlasi kroomiti ka suurem osa mootorist (kroomimine oli toona üldse ikka vaat' et kohustuslik osa modimisest.
Rodidel tihtilugu olid kroomitud näiteks kõik sillajupid jne.
Neljanda versiooni puhul eemaldati summutite väljumine stangest ning lisati Buick'ilt pärinevad portholed tagatiiba ja mootorikattele.
1959 viidi auto jälle Larry Watsoni juurde ning viies versioon värviti sinise candyga, millel hõbedane pärla alusvärviks.
Lisaks mõned scallopid siin ja seal. Natukene modidi ka mujalt, näiteks esitulede ülemise osa teravad tipud jne.
Millalgi kuuekümndenatel nähti autot metallipurustisse viidamas.
Küll aga on Moonglow'st tehtud mitmeid tribüüte ja üks neist, esimese versiooni kloon, on tehtud Soomes ning oli väljas ka
veebruari keskel toimunud Kustom Kulture Show'l. Sellest tegin just ka ülevaate ja siin foorumis näeb seda siin: http://www.tqhq.ee/forum/viewtopic.php?tid=47343
Hilistel kuuekümnendatel käsitööna klaasplastist valmistatud masin, tuuristas mitu aastat mööda näitusi ja siis müüdi ära.
Praegune omanik on ka leitud ja auto peaks olema endiselt väga heas korras.
"After working on the car for several month the car was debuted at the prestigious 1969 Oakland Roadster show. After being showed in California Dick
took the the car back to the midwest. There he showed it at Chicago, Detroit, Cincinnati, Indianapolis and a few other places in 1969/70. The car always
took best in show. The car’s name was the T-Era, (like tiara). Dick sold the car in 1970 to someone in the Detroit, Mi area who said they were creating a car museum."
Üsna raju kuuekümnendate ajastu stiilis altered dragsteril põhinev hot rod, mis eelmisel kümnendil omajagu kära tekitas.
Kere on üsna tugevalt lõigatud Ford Model A, lühike teljevahe, 450 kuuptolline hiliste viiekümnendate racing ajalooga mootor, hulgaliselt vanakooli hopped-up juppe kõhus,
kaheksa karburaatorit, blower, radiaatorit polnud, ilma piduriteta esisild, taga slickid jne.
"When it showed up at the West Coast Cruisin’ Nationals car show in Paso Robles, CA the next year, people LOST THEIR MINDS.
Freaked out. Babies were crying, women were rushed to safety, windows were shuttered, the National Guard was called out and the hotrodders in attendance quietly ate themselves to
death. Well, maybe all that shit didn’t really happen, but people were changed that weekend."
Mootori kohta veel niipalju infot: 1956 Pontiac Mill 316 c.i.d, punched out to 450 Cubic Inches
CT Stroker Crankshaft
First Production Mickey Thompson Aluminum Pistons
6-71 Roots type blower.
Eight 2 Barrel Strombers.
Backed up by a 2-speed powerglide w/400 stall converter.
"To this day, the car still commands attention and starts arguments: self-appointed drag racing experts say it can’t be run down the track. It has. People claim it’s dangerous. It is.
Old guys shake their heads and say it’ll blow up. It hasn’t. Claims have been made that it was built all wrong and can only sit on a trailer. It’s been driven PLENTY.
The Purple People Eater embodies the original spirit of the Rat Rod movement: built well with the right historical parts and the right attitude to bring excitement and inspiration
back to hotrodding."
Kustomid, rodid.Paremaks visualiseerimiseks tegin ühele mild kustom projektile esiotsa tarbeks kerge ideekavandi, peatselt ilmselt läheb nuga ka päriselt ninna. Nosed, shaved, rounded corners ja muud. Suunatulede osas on tegelikult ka üks idee töös.
Algselt ideetasin, et sättida mootorratta peenemat sorti suunad iluvõre taha, ribide vahelt paistma.
Kuid praegu pigem mõtlen sellise versiooni peale, kus piklik ja kitsas tuli oleks keresse molded, umbes nii nagu järgneval pildil tagatuled,
kuid ei ole leidnud tule(klaasi)toorikut - arvestades Amazoni mõõtu, siis peaks olema suhteliselt kitsas ja piklik, ideaalis kergelt ovaalne ja veel
suuremas ideaalis ka tiiva raadiusega sobivalt veidi "ümber nurga" minema. Ning muidugi ka valge klaasiga ning soovitavalt mitte led. Või siis ise
püüda vajalik kuju sooja abil vormida.
Käisin täna hommikul parklas lahtiste silmadega ringi ja vahtisin erinevaid peeglilolevaid suunatulesid. Kiirel ülevaatel tunduvad enamvähem
sobivate peeglitulekandidaatidena näiteks VW Golf VII, Škoda Octavia/Superb ja Kia Optima. VW ja Škoda on tõenäoliselt lihtsamad variandid.
Kindlasti leidub miskit veel, need kolm jäid lihtsalt sel hetkel ja kohas silma.
Need on originaalis küll siiski liiga kirgaste klaasidega ja modernse väljanägemisega, aga samas saaks kasutada vana trikki ja anda pindadele frosted glass efekt. Kuna need tuled põleksid ka ainult suunanäitamise ajal, siis sellise väljanägemise juures see LED-asjaolu nii väga enam
ei häirikski.
Laias laastus siis kõige lihtsam oleks ilmselt liivapaberiga ära matistada ja ongi olemas. Kui tahta struktuursemat pinda, siis peaks vist selle jaoks spray isegi olemas olema. Liivapritsida oleks ilmselt juba veidi overkill kui saab sama tulemuse ka lihtsamalt.
Soovi korral äkki veel kergelt kandyga piimjamaks või elevandiluusemaks ka toonida ja peakski kihvt ning piisavalt traditional fiilisega olema.
Kustomid, rodid.Iluvõrede vahel või üldse nähtaval aftermarket on üle keskmise hirmus, kui minimalismile tahta minna. Isegi, kui suund hästi võre taha ära peita.
quote:mrtn: Iluvõrede vahel või üldse nähtaval aftermarket on üle keskmise hirmus, kui minimalismile tahta minna. Isegi, kui suund hästi võre taha ära peita.
Kõik oleneb kuidas lahendada ja üle keskmise tihti lahendatakse kehvasti
Täielik minimalism pole eesmärk nagunii, sest muud tuledki jäävad uputamata (alguses oli isegi plaan frenchida, kuigi mitte tunneldada) ja lingid jäävad külge jne.
Kuid tagasihoidlikud sheivid ja smoothimised siiski siia-sinna tulevad. Tagant juba kütuse täiteava ka läinud ja ning kerepaneelide liitekohad kinni.
quote:Jarmo: Paremaks visualiseerimiseks tegin ühele mild kustom projektile esiotsa tarbeks kerge ideekavandi, peatselt ilmselt läheb nuga ka päriselt ninna. Nosed, shaved, rounded corners ja muud. Suunatulede osas on tegelikult ka üks idee töös.
Kui sa "fotoshoppad" proovi korra iluvõrelt ka alt ja ülevalt üks (ülevalt vbl. isegi kaks) ribi maha viilida
See vist ei sobi su mõttega "clean look" kokku, aga sellele autole sobiks ka tiivapealne suunatuli - midagi sellist
quote:spark:
See vist ei sobi su mõttega "clean look" kokku, aga sellele autole sobiks ka tiivapealne suunatuli
Hmm, ma selle suuna peale (loe: ülespoole) polnudki varem mõtelnud.
Päris full clean look ei olegi plaanis nagunii, sest sheivitud saavad vaid osad kohad. Peegliteks on mõeldud swan neck tüüpi peep mirrorid ja paigutuse osas on käinud läbi ka idee need esitiiva eesmise otsa poole asetada. Selles valguses võiks mingi lahe suunatulelahendus tiiva peale sobida küll, seoks asja äkki kihvtiks ansambliks kokku. Ilmselgelt peab muidugi mõtlema, et kuidas see tulelahendus sinna tekitada, sest stiilis a la Põrnika robukas tuli ei sobiks kuidagi. Aga mõtteainet igatahes on, aitäh.
Mingitel hilistel kolmekümnendate ja varaste neljakümnendate Chrysleritel oli vist tiiva peal huvitavate ornamentidega tulelahendusi. Uurin maad.
Iluvõre ribide vähendamine jätaks üla- ja alaserva raami vahele tühimikud, praegusel variandil moodustab terviku.
Endale samas pigem meeldib küll tihedama ribiga, kuid samas tasuks proovida veel nii, et ribisid igaltpoolt võrdselt harvemaks võtta.
quote:Jarmo:ribisid igaltpoolt võrdselt harvemaks võtta.
Eip, ei toimi ikka üldse niimoodi ega ka ülalt ja alt ribi eemaldamisega.
Photoshopi versioonis töötlesin stock võret nagunii vaid visuaalse idee saamiseks, kuid ega päriselus seda originaali
üldse näppima ei hakka, õige variant tuleb ikka tube grille. Tihedama paigutusega on endale meelepäraseim.
Aga eks näis seda kõike siis, kui asi reaalselt töös on.
Siin on aga hea koht veel mõnda põnevat iluvõret esitleda, täna küll ainult mõningad Junichi Shimodaira
(Paradise Road, Nagoya JP) poolt valmis väänatud versioonid:
Kustomid, rodid.Nii nagu kustomid ja lowriderid ei pea ka rodid alati vaid veekaheksaga olema ja pole nad seda olnud ajalooliseltki.
Päris tihti kasutati-kasutatakse ka four-bangereid ja mida rohkem see ajastukohaseid hopped-up juppe evib, seda lahedam. Vintage speed.
Kuid kõik ei pea alati perioodikorrektne olema ja nii tehakse ka igasuguseid muid põnevaid asju, muu hulgas näiteks Jeff Motes'i 1938 Austin Bantam.
Ühe töökoja tagant leidis kere, lühendas seda 10" ja sektsioneeris 2" ning katuse lasi ka veel 4.5" võrra madalamaks.
Esipidureid ei ole ning veljed on 19" Ford 9N traktorilt, tagaveljed on 20" International Harvester traktorilt. Rehvid muidugi diagonaalid.
Mootor on poleeritud välimusega ning 215-hobujõuliseks aetud Toyota 20R (2.2l), käigukastiks Celica viiekäiguline manuaal.
Esituled on Model T aftermarket jupid ning varustatud veel omakorda aftermarket bubble-klaasidega.
Tagatuledest aga veidi allpool.
Niisiis - tagatuled. Järjekordselt hea näide, kuidas kustomkultuur on väga lõbus ala, tuleb lihtsalt silmad ja meeled lahti hoida.
Mis te arvate mis päritoluga need tuled on?
Vastus - kuuekümnendatest pärit Dazey jääpurustaja
Kustomid, rodid.Four-bangeri teemat jätkates - möödunud aasta Kustom Kulture Forever'il Hertenis Saksamaal oli ka vähemalt viis flathead neljasilindrilist rodi kohal,
mõned jäädvustasin pildilegi.
Siin aga veel üks lõbus sõiduk - "Paper Bag Princess" - '29 Model T-l baseeruv speedster, mootoriks Mazda rootor.
Kustomid, rodid."The Golden Sahara"
1953 Lincoln Capri
Eelmisel nädalal kihas kustomimaailm uudisest, et viiekümnendate üks kuulsamaid kustomeid The Golden Sahara on pärast rohkem kui neljakümmet aastat oma
hoiukohast välja võetud. Kuna omanik Jim Street (varasemalt Skonzakes) suri möödunud aasta novembris, siis tema autokollektsioon läheb nüüd oksjonile, teiste
seas ka "The Kookie T", mis pani aluse t-bucket'ite popolaarsusele.
Vahepeal oli lihtsalt nii palju tegemist, et ei jõudnud seda uudist operatiivselt postitada ning ei tahtnud kuidagi pooletoobiselt teha ka, sest see auto vajab veidi
põhjalikumat lähenemist nagunii.
Auto kõige varasema versiooni (kuigi siis mitte veel Golden Sahara nimega) omanik ja modifitseerija oli tegelikult üldse George Barris ja ühtlasi oli see ka tema daily driver. Ühel päeval sõideti kaugemalt kandi näituselt tagasi kodu poole ja sõbra auto oli mootoririkke tõttu Lincolni slepis. Ilm läks uduseks ja ei-tea-kust
olla ilmunud veoauto ning põrutas Lincolnile küljelt sisse, mille tagajärjel Barrise nägu sai viga. Kuna nad olid kuskil täiesti suvalises kohas, siis pidi ta arsti otsinguil
kõndima mitu miili, kuni leidis ta kohalikust baarist. Arst oli küll juua täis, kuid suutis ta näo siiski ära puhastada.
Pärast avariid ehitati Jim Street'ile masina jäänustest Golden Sahara esimene versioon, mida esmakordselt esitleti 1954.
Golden Sahara oli pungil tolle aja kohta täiesti ulmelistest lisadest.
Auto oli juhitav vähemalt viiel eri moodusel:
- tavapärane roolist juhtimine, kuigi rool ise oli kaugel tavapärasest;
- rool oli lihtsasti eemaldatav ning teiseks juhtimisvõimaluseks oli põrandal olev kang-hoob, millega sai manööverdada, kiirendada ja pidurdada;
- samuti sai autot juhtida puldist - uksi avada, käivitada ja autot sõidutada;
- armatuurlaual nii juhi kui kõrvalistuja ees olid väikesed puutetundlikud plaadikesed, mille peal sõrmedega libistades auto sai liikumiseks vajalikke käsklusi;
- voice control.
Esistangedes olid antennid automaatse pidurdusüsteemi tarbeks.
Muude lisade hulgas olid näiteks helendavad rehvid, suunatuled ilukilpides, külmik-baar, televiisor, helisüsteem, telefon, lindistaja, massaažifunktsiooniga istmed
ja palju muud.
Auto läks maksma 75 000 dollarit, mis tolle aja kohta oli täiesti meeletu number.
Ka Golden Sahara II värvkate oli sel hetkel täiesti teisest maailmast. Pearl värvidega oli autotööstuses katsetatud küll ka juba varajastel kolmekümnendatel, kuid mitmel põhjusel polnud see siiski erilist populaarsust saavutanud.
Seda eelkõige asjaolul, et kui kere sai viga näiteks avariis, siis värvi matchimine oli väga keeruline ja seetõttu lõpuks loobutigi seda pakkumast.
Koostöös paari pärleid ja pärlivärvi tootva ettevõttega katsetati GS II jaoks erinevate mikstuuridega ja põhimõtteliselt on tegu jahvatatud kalasoomustest valmistatud
pastaga, mida siis segati lakiga. Näiteks Murano Pearl on ka üks selline vanakooli värvilisand, mida enam kahjuks ei toodeta, kuid mida peetakse pärliefekti saavutamisel
siiani parimaks.
Esimesel värvimisel juhtus ka õnnetus - töökojas üks purjus töötaja oli just värvinud midagi roheliseks ja kõndis püssiga ringi, komistas kuskile ja käis käna ning kukkumise
hetkel vajutas ka püssipäästikule, mis õnnetuseks oli suunatud GS poole. Õnneks oli pärl kaetud juba ka tavalise lakikihiga ja asi päästeti lihvimisega, kuid pleksiklaasist
akendelt oli seda janti muidugi keerulisem maha saada.
Autole läks peale ühtekokku 40 kihti värvi.
Rohkem juttu Golden Sahara värvist: https://www.customcarchronicle.com/cc-builders/jim-skonzakes-customizer/golden-sahara-ii-pearl-paint/
Nagu öeldud, siis märtsis 2018 tuli auto uuesti päevavalgele ja hetkeolukord on säärane:
2016 sai VooDoo Larry valmis oma tribüüdi Golden Saharast. VooDoo Sahara ehitusel on isnpiratsiooniks võetud elemente Golden Sahara mõlemalt versioonilt
ning ühtlasi lisas Larry ka mõningaid enda ideid.
Rohkem juttu VooDoo saharast: https://www.customcarchronicle.com/news-flash/voodoo-sahara-debuts/
Kustomid, rodid.Sa genereerid seda juttu siia ikka sellise hooga, et kui paar päeva jääb vahele, siis on tundideks lugemist!
Väga huvitav on - jätka samas vaimus!
____________________________
We live in a poor neighbourhood - we can only afford to drive old cars.
.. 9 10 11 12 13 14 15 .. 
Ma ausalt öeldes hakkasin praegu isegi nuputama, et milline see '33 Ford üldse originaalis välja nägi, silmi kinni pannes tuleb ikka ainult madala katusega siluett ette.
