Richard Zocchi "Thriller" - 1968 Dodge Polarast tehtud pill.
Peale vaadates tundub üsna mild kustom ja isegi vaat, et peaaegu nagu lausa stockilähedane, aga tegelikult
on modifikatsioone üsna palju. Lisan allpool võrdluseks ka pildid selle mudeli originaalist.
Originaal
Teist juttu ka:
9-10. veebruaril toimub Helsingis taas, järjekorras seitsmes, Kustom Kulture Show.
Arvestades asukohta ja kulusid, siis võiks see üritus Eesti kustomihuvilisele lausa nö "kohustuslik kirjandus" olla.
Asukoht endiselt Kaablitehases, mis on Lääneterminalist 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tallinkiga saab praegu edasi-tagasi
sõidu kätte 23€ eest, Viking Line pakub vist isegi odavamalt, aga Tallinkil mugavamad ajad. Enne kui seal osalema hakkasin, siis
käisimegi tavaliselt nii, et jõudsime 12.30 kohale, sadamast hopsti näitusele, ca 2 tunniga on kõik vaadatud ja võis jälle sadama
poole sättida ning olime õhtuks kodus. Kui laupäevaõhtuseid esinajaid tahta vaadata, siis on majutuse näol kulud muidugi suuremad.
Üritus on kompaktne, kuid see-eest kontsentreeritult kustom kulture, tavaliselt 10 autot ja mõnikümmend tsiklit, lisaks muud
teemakohast. Saab algavaks hooajaks täpselt paraja kustomsutsaka kätte.
Lege kustom, millega Gene Winfield sai kustomiehitajana laiema tuntuse.
Omanik Leroy Kemmerer ostis selle uuena, sõitis kaks aastat ja siis läks Winfieldi juurde ning ütles, et tal on 15 000$ ja Gene
ehitagu autot selle väärtuses nii nagu heaks arvab. Lisaks lepiti kokku, et kui projekt valmis saab, siis Winfield võib sellega
kõigepealt aasta otsa mööda näitusi ringi tuuritada.
Mõeldud-tehtud. Kogu asi läks lõpuks maksma 16 500$ ja kuna omanikul rohkem raha polnud, siis Gene ehitas auto oma kuludega
lõpuni. Projekt sai valmis 1959 ning kogus näitustelt kõikvõimalikke auhindu, kuid ühelt näituselt tagasi sõites hakkas treiler
hullama ja asi lõppes nii, et Mercury maandus katusel. Tehti korda ja lepiti kokku, et Gene tuuritab sellega näitustel veel ühe aasta.
Kui Leroy lõpuks auto enda kätte sai, siis esimesel sõidul pidas politsei ta kinni ja tegi trahvi 14 asja eest - liiga madal, tagatuledes
polnud helkureid, number puudus jne. Tegi vajalikud asjad korda ja sõitis mõned aastad ringi, kuni tüdines ja müüs paarisaja dollari
eest ära. Pärast seda vahetas auto palju omanikke kuni lõpuks 1979 leiti kuskilt keretöökojast selle jäänused.
Auto taastati ning vahetas jälle omanikke. Kohe pärast 1987 Sacramento Autorama auhinnatseremooniat vahetas John D'Agostino
selle oma 1953 Mercury Monterey "Royal Tahitian" vastu, kuid tal polnud oma muude projektide kõrvalt aega ja nii rändas masin
järgmisele omanikule ja too tegi omakorda uuenduskuuri.
2017 septembris ostis Jade Idol'i keegi tundmatuks jääda sooviv inimene. Et auto värvkate oli vahepealse ajaga muutunud, siis saatis uus
omanik masina jälle, praeguseks 91-aastase, Gene Winfieldi juurde, kes taastas algupärase värvitöö - Gene'i leiutatud Winfield fade paintjob.
Jade Idol'i kere on sectioned 4 tolli ja see oli ühtlasi ka Gene'i esimene sectioned projekt. Esitiivad on alumiiniumist ise väänatud ning
esitulede ümbrised tegi Winfield 1959 Chrysler Crown Imperiali ilukilpidest. Lisaks veel custom iluvõre ning 1957 Dodge'i koopaservad jne.
Tagatiivad tegi 1957 Chrysler New Yorkeri tiibadest, tuleklaasid Lucite-plastikust (põhimõtteliselt pleksiklaas, Lucite oli lihtsalt DuPont'i pleksiklaasi
bränd ja toona kustomiehitajate seas väga populaarne). Uputatud iluvõre oli ka taga.
Armatuurlaud modifitseeriti samuti üsna radikaalselt - plats löödi peaaegu puhtaks ja lisati telekas. Näidikud integreeriti roolisambasse - kasutas Edseli
roolisammast, sest tolle tehniline lahendus võimaldas säärast ehitust: "steering column from an Edsel because the wiring for the Edsel's wheel-center
push-button shift selector allowed him to place the speedometer at the center of the steering wheel." Cocktail-istmed, valge kunstnahk (Naugahyde - USAs populaarne kunstnahabränd) ja roheline samet.
Värviti candy'ga Gene leiutatud ning populariseeritud ülalmainitud hajutustehnikas.
Veljed kroomitud plekkveljed, täpsemini chrome reverse, toona (ja ajastukohases ehitamises siiani) väga populaarne lahendus.
1959, kui esimest korda valmis sai
Õnetusejärgne olukord
Kaheksakümnendate alguses taastatud versioon kodarvelgedega
John D'Agostino andis Jade Idol'i vastu oma Royal Tahitian'i.
20. septembril 2017, kui uus omanik auto treilerile laadis https://kustomrama.com/w/images/thumb/4/42/Winfield-jade-idol-sold-2017-3.jpg/800px-Winfield-jade-idol-sold-2017-3.jpg
Praegune seis, pärast värvitöö algsesse versiooni taastamist
Kustomid, rodid.Eelmisel nädalal hakkasid netis levima taastatud Golden Sahara II õrrituspildid, kuid midagi täpsemat veel ei seletatud.
Ühel pildil oli auto treileril ning paljud spekuleerisid, et ehk see legendaarne kustom, mis müüdi möödunud aasta
maikuus Mecumi oksjonil 350 000$ eest, teeb restaureerituna debüüdi Detroit Autoramal, kuid eile tehti asi
avalikuks - Golden Sahara II on väljas sel nädalal algaval Genfi autonäitusel, Goodyeari boksis tolle "120 aastat innovatsiooni"
väljapanekul. Sel puhul valmistati autole uuesti ka helendavad rehvid, nii nagu see oli juba aastal 1958.
Selline oli GSII veel eelmise aasta märtsis
Selline on nüüd. Siin pildil on tagant fender skirt'id puudu, sest need olid transpordi ajaks eemaldatud.
Kustomid, rodid.Viimases Autolehe numbris on põnev lugu sellest, et peatselt ehk leevendatakse mõningaid ümberehituse nõudeid.
Eks saab siis näha, kuid tundub, et mingi valguskiire poeg võibolla isegi hakkab paistma sellest lõputust pimedusest.
Täna õhtuni saab seda poodidest veel osta, homme tuleb uus number peale.
quote:Jarmo: Viimases Autolehe numbris on põnev lugu sellest, et peatselt ehk leevendatakse mõningaid ümberehituse nõudeid.
Eks saab siis näha, kuid tundub, et mingi valguskiire poeg võibolla isegi hakkab paistma sellest lõputust pimedusest.
Täna õhtuni saab seda poodidest veel osta, homme tuleb uus number peale.
Kes juhtumisi ilma jäi, siis minu käest saab seda numbrit soovi korral soetada
Kustomid, rodid.Kunagi juba põgusalt tegin juttu, kuid see auto väärib pikemat tuvustamist.
1956 Corvette "X-Sonic"
Ikooniline kustom, mille puhul saab rääkida päris mitmest "esimesest" - esimene auto, millel bubbletop katus ja esimene auto,
mille värvimisel legendaarne custom paint'i pioneer Larry Watson kasutas metalflake'i ning Larry jutu järgi ühtlasi ka esimene metalfake'ga auto Californias.
Aastakümneid peeti seda ka esimeseks hüdraulilise reguleeritava vedrustusega autoks, kuid viimase kümnendi jooksul on selgunud,
et hüdraulika paigalduse ja dokumenteerimise poolest edestas X-Sonic'ut üsna napilt üks teine kustom, millest ehk ka tulevikus
juttu teen.
Auto omanik Ron Aguirre ostis 1957. aastal selle uuena ja kohe pärast ostu lasi auto madalamaks - esivedrusid lõigati ning taha
lehtvedrudele tehti puust madaldusklotsid. Küljele pandi ka lakes pipes'id, et masin veel madalam välja näeks. Pärast madaldamist
viidi masin Ed "Big Daddy" Roth'i kätte, kes värvis leegid ja scallopid peale.
Selles versioonis madaldati autot hiljem veel nii palju, et esiots oli maast lõpuks vaid 2.5 sentimeetri kõrgusel.
1957-58 võeti Californias vastu seadus, et ükski auto osa ei tohtinud olla madalamal kui velje alumine serv. Kuna Ron'i auto oli
tema elukohas (Rialto, CA) kõige madalam, siis kohalik politseinik Lester "Sandy" Groves kirjutas talle selle tõttu järjest trahve välja.
Millalgi nägi Ron ühes keretöökojas hüdraulilist mõlgieemaldamistööriista, sealt tekkis idee ning koos keevitajast isaga ehitati esisillale
reguleeritav vedrustus. Auto ostust oli möödunud kõigest kolm kuud.
Lisatriviaks - tol ajal oli moes ehitada reguleeritav vedrustus pigem esisillale, mitte tagasillale nagu tänapäeval loogilisem tundub.
Esiotsa madaldamine andis välimusele agressiivsust ja nimetati seda "California rake".
Igatahes - see hüdraulika versioon oli küll toimiv, kuid väga algeline, sest pumpamine toimus käsitsi istmete vahele asetatud pumbaga,
millest olid siis voolikud muude komponentideni veetud.
Väike lõik sellest, kuidas tolle süsteemiga politseid ninapidi veeti:
"I was going to drive "Sandy" THE COP crazy. We waited for him to ride his bike to his spot across the street from the local hangout in
Berdo "Ruby's Drive-in". I was parked on the lot with my car lowered way down. There were about 100 of my school friends at the
drive-in waiting to see what would happen. I left the car down and started to drive out and the side pipes were scraping the pavement
(It was way cool to have your car dragging on the pavement). I had my girlfriend get out and my buddy got in with the instructions to
pump hard on the handle of the pump as soon as I gave him the word. Well, knowing "Sandy" was across the street and waiting for me
to leave the restaurant so he could give me a ticket in front of all my friends and teach them that this punk was not going to get away
with breaking the law, again. I pulled out onto the street and watched Sandy start his bike, I told my buddy to start pumping. I didn't
get twenty feet and Sandy had his red lights on me. I got out of the car and everyone from the drive-in was standing on the sidewalk.
I greeted "Sandy" by name, as no one called him Sandy to his face - "Hi, Lester what seems to be the problem"? He stated "You know
your car's too low". "But Lester", I said," it isn't too low any more, I took your advise and raised it to legal height". He smiled at me and
took his ticket book. Back then, this is how the cops checked cars if their ticket book did not pass freely under your car you would get a
ticket, and he slid it under my car without hitting anything. Boy, was his face red and with all the witnesses yelling and screaming, he
didn't say a word, he gave me a confused look and got on his bike and left. OH... revenge was so sweet....."
1958 teises pooles läks järgmise versiooni ehitamiseks.
Pikendati esitiibasid ja ette pandi vertikaalselt 1958 Dodge'i topelttuled. Sheiviti ukselingid ja igasugused kroomliistud. Iluvõre võeti Opelilt.
Tagatiibadele lisati "uimed" ja tagatule klaasid tehti pleksist.
Mootorikattele, katusele ja pagasiluugile tehti ka kaks viilu ning katusele lisati veel kaks Impala stiilis õhuava.
Corvettele omaste küljevormide sisse ning scoopide siseküljele tehti kuldsest kunstnahast (Naugahyde) polsterdus.
Sama materjali kasutati ka interjööri tegemisel ning armatuur kaeti kunstkarvaga (kustomslängis "angel hair").
Täpina i-le sai auto ka kaks Appletoni spotlight'i.
Et süsteemi käsitsipumpamine oli üsna puine ja toimis ebaühtlaselt, siis hangiti lennukitehnika ülejääkide müügikohast mõned pumbad,
rõhuregulaator ja muud vajalikku ning lõpuks valmiski nupuvajutuse peale toimiv süsteem.
1959 maikuus oli esimene näitus, kus Ron sai demonstreerida oma vedrustust: "The first time Ron used the hydraulics at a car show, was at
the first annual Custom Car Spectacle held May 30 - 31, 1959 by the Cut-Outs of Long Beach at the Veterans Stadium in Long Beach, California.
There was a concrete barrier around the track that had to be cleared to get your car onto the track. All of the car owners had to block their
cars up on wood to clear the barrier except Ron. Ron drove his car up to the barrier, pushed the button to raise the car and drove it over the
concrete. People attending the show were blown away seeing Ron's Corvette, and it didn't take long time before everyone wanted hydraulics."
"A highway patrolman on a motorcycle saw his car down low, so he turned around and came back. I honked my horn at Ron to get his attention
so he could raise the car up. When the highway patrolman came to the front, where Ron was at, the car was up, but they guy still pulled him
over, so we all stopped together. The highway patrolman said, "I would have sworn coming at you that your car was illegally low."
Ron's story was; "You know, that has happened more than once. I don't know why it looks that way when it's going down the road, but it is not
illegally low." Ron then told the highway patrolman to walk back across the road at an angle, and stand and look at the car again. So Ron lowered
the car down. He raised before the highway patrolman returned and he told Ron "Yeah you're right. I would have sworn that car was too low.
I don't understand why it does that".
Sama aasta 5. septembril osales X-Sonic "Disneyland Car Club Day and Autocade" näitusel ning eriliseks teeb selle asjaolu, et eelmisel päeval oli
Ed Roth autole teinud punase ja kuldsega panel-paintjob'i, aga kuna Ronile see ei meeldinud, siis see versioon kestiski vaid ühe päeva, sest juba
järgmisel päeval viidi auto Larry Watsoni kätte ja too tegi pillile "Rainbow Pearl" paintjob'i. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis tähendas
see seda, et autole värviti lihtsalt erinevad värvikihid üksteise otsa, mis siis kõik üksteise alt läbi kumasid ning kaeti veel pärla lakikihiga. Samas nagu
oleks ühtteist erinevate värvidega ka hajusalt triibutatud vms.
Ed Roth'i panelpaint Disneyland'i näitusel:
Larry Watson'i "Rainbow Pearl":
Mõned kuud hiljem ühel näitusel esitleti ka projekti nime, mis algselt oli hoopiski "Exsonic".
Järgmise aasta jooksul eemaldas Ron auto külgedelt kunstnahast polstrid ning esitulesid uputati rohkem keresse ja auto alaservale ehitati ka
veidike väljapoole eenduvat uimetemaatikat, sest muidu ei olevat madaldus piisavalt hästi hoomatav olnud.
Kui siiani sõitis Ron autoga palju ja lisaks tänavale ka võistlustel, siis nüüd hakkas pill rohkem vaid näitusemasinaks saama, sest edasi läks asi
radikaalsemaks. Millalgi 1960. aasta jooksul otsustas Ron, et tahab ehitada futuristlikumaks ning katuse asendada bubbletopiga. Alguses proovis
erinevaid lennukijuppe, kuid need olid udused ja lisaks vale kujuga nagunii. Et ta oli tagatuled nagunii ise valmistanud pleksi soojendades, siis
otsustas ka katuse niimoodi teha. Muide, ühe Ed Roth'i showrod'i bubbletop olla tehtud pitsaahjus, sest sel hetkel polnud läheduses vist muud
piisavalt suurt ahju leida.
1961 suveks oli auto igatahes päris kõvasti muutunud ja tuuritas mööda näitusi. Esituled olid nüüd peidetud iluvõre taha ja esiotsa pikendatud.
Tagatiivad veel jõhkramate uimedega ning uute vaakumvormitud bubble-stiilis tuledega. Värviti pärla-meresiniseks ning värv oli tehtud 10 000
kala soomustest. Velgedeks nüüd kroomitud ja reversed plekkveljed, lege sixties custom'i stiil.
Nagu tol ajal radikaalsete kustomitega tihtipeale kombeks oli, siis kaotati ka sellest masinast rool ning autot juhiti nuppudest - rataste keeramine
lahendati elektrimootoritega. Nuppudest toimisid lisaks juhtimisele ka uste ning katuse avamine, mootori käivitamine, tuled ja vedrustus.
"A console was located between the front seats, the console contained remote-control buttons that operated the steering, doors, bubble top,
ignition, lights, and front suspension ground clearance. The X-Sonic used and electric motor operated by a toggle-switch to steer, and Ron points
out that it was hard to drive on the freeway. An elaborate panel of receivers and relays operated these components through a radio control unit
plugged to a socket inside the gas filler door. For shows, a recorder provided narrative sounds. Entry from the outside, by raising and lowing the
bubble top, was operated through pushbuttons found under the gas filler flap."
Et bubbletopiga oli salongis jube palav ning nuppudest juhtimine olla suhteliselt ebamugav olnud, siis seetõttu liiga palju enam tänaval ei
kruiisitud ja masin jäi rohkem näitusepilliks.
Vahepealne kuldse metalflake'ga versioon:
Mõne aja pärast oli kuldsest alles jäänud vaid scallopite sisu, sest värviskeem oli vahepeal jälle muutunud:
1962 jooksul värviti auto valgeks ja lisati õrnroosad varjutused servadele. Interjöör oli ka tehtud uueks, custom made istmed kaetud musta kunstnaha
ning hõbedase laamanahaga, muud polsterdused olid musta kunstnahaga ning hõbedase kunstkarvaga. 1963 aga värviti jälle ja seekord plaatina-pärla
siniste varjunditega. Larry Watson on öelnud, et tema värvis seda autot kokku kuus korda, sest Ron pidevalt modifitseeris masinat.
1963. aastal Ron hakkas aga autoga näitustel tuuritamisest ära väsima, kuid Ed Roth'i ja mõndade muude abiga lasti siiski veel paar aastat edasi.
Seks ajaks oli bubbletop juba ära väsinud ja värv kulunud ning Ron pani auto mõneks aastaks töökotta hoiule enne kui ära müüs.
1990 leiti X-Sonic'u jäänused ühest Corvettede taastamisega tegelevast töökojast. Mootor, bubbletop, sisustus, iluvõre ja tagatuled olid puudu,
kuid alusvanker koos enamuse hüdraulikasüsteemiga oli alles. Selle hetke omanik polnud auto ajalooga kursis ning tema jaoks oli see lihtsalt
varuosadoonor. Auto vahetas veel omanikke ning praegune omanik Emanuelle Benoit plaanib masina millalgi taastada mõnda selle hiilgeaegade
versiooni.
Kustomid, rodid.Hirohata Merc - 1951 Mercury Club Coupe.
Bob Hirohata Mercury on üks ajalooliselt oluline kustom, mis kogu teemat kõvasti populariseerinud ja seda
tuntakse ka kui ühe tuntuima autona kustomite kuldajast - viiekümnendatest. Hirohata swappis autole
vahepeal Cadillaci uue mootori ja seetõttu kutsuti seda toona ka Mercillac’i nimega, kuid pärast mitmeid
omanikuvahetusi ja eri versioone on see endiselt teatud ikkagi kui Hirohata Merc.
2017 aprillis, samaaegselt koos ikoonilise Gypsy Rose lowrideriga ja McGee Roadsteriga, lisati auto järjekorras
seitsmeteistkümnendana ka Rahvuslikku Ajalooliste Autode Registrisse (National Historic Vehicle Register),
märkimaks selle tähtsust USA autokultuuri ajaloos.
Bob ostis auto 1952 pärast mereväest naasmist selge plaaniga, et tahab teha radikaalse kustomi. Kuna ta
eelmine auto oli George Barrise käe all kerge modifitseerimise läbinud, siis viis ka oma uue projekti vendade
Barriste töökotta.
Sam ja George Barris ning Frank Sonzogni tegid kogu projekti valmis 97 päevaga. Bobi jutu järgi tundus auto
küll esimesed 60 päeva niisama vedelevat, kuid 1952 Motorama oli lähenemas ja viimase kuu aja jooksul anti
nii Mercury kui kahe teise projekti kallal kõvasti minna.
Masinale jäi vähe kohti, mida poleks modifitseeritud, alljärgnevalt mõned neist:
B-piilarid eemaldati ning autost sai hardtop, piilarite asemele tehti ettepoole kaldu kujuga aknaraamid,
katus on madaldatud (chopped) eest 4 ja tagant 7 tolli; tagumine klaas jäi originaal, kuid kallutati sobiva
flow jaoks ja vihmarennid eemaldati.
Esitiibasid pikendati 10cm võrra ning tuled “uputati” (uputamise kohta paljud ütlevad küll ainult “frenched”
ja eesti keeles justkui olekski “uputamise” näol vaid üks sobiv nimetus, kuid tegelikult on sellel trikil veel
omakorda paar erinevat varianti - frenched, recessed ja tunneled, vastavalat sellele kui sügavale tuled paigutati.
Siinsel juhul on tegelikult tegu recessed ja tunneled vahepealse versiooniga, sest frenchimisel jäeti tuled
serva suhtes tasa, recessed ja tunneled puhul aga viidi tuled sügavamale keresse).
Et asi oleks tasakaalus, siis pikendati ka tagatiibasid ning sinna uputati 1952 Lincolni tagatuled.
Mootorikattelt, pagasiluugilt ja külgedelt sheiviti liistud, lingid ja muu kroom ning külgedele paigaldati
hoopis 1952 Buick Riviera “spear”-tüüpi liistud. Pagasiluugi nurgad ümardati ning mootorikatet pikendati
iluvõreni ja keskele tehti kõrgem hari elik “peak”. Iluvõre aga tehti kokku kolmest 1951 Fordi võrest ja
suunatulede ümbrised iluvõre ülejääkidest, suunatule klaasid on aga pleksist ise tehtud ja frenched, elik
ümbristega tasapinnas.
Tagaratastest eespoole külgedele tehti funktsionaalsed õhuvõtuavad, millega juhatati lisaõhku piduriteni
ja kummagi scoop’i sees oli ilustamiseks kolm “hammast” 1952 Chevy iluvõrest. Rattad kaeti aga custom-made fender skirtidega.
Madaldamiseks lõigati esivedrudelt ära kaks ringi ning tagumistele lehtvedrudele paigutati kummalegi
poole kaks pooleteisetollist (3.81cm) madaldusklotsi. Taga sätiti veidike ka raami ning vedrusid
modifitseeriti de-arch’imise näol. Ühtlasi tuli ka kardaanitunneli kallal tööd teha, et kardaan selle madalduse
juures ilusti ära mahuks.
Sisu polsterdati valge ja rohelise Naugahyde’ga (kunstnahabränd) rolls-and-pleats stiilis ning nupud
armatuurlauale tegi Bob ise pleksiklaasist. Sellises stiilis nupud said hiljem väga populaarseks ja see on
siiani levinud võte. Samas stiilis käepidemed tegi Bob ka pagasiruumis olevatele tööriistadele. Lisaks oli autos
ka viieteistmeetrise pikendusjuhtmega kõlar, et piknikutel saaks muusika endale lähemale võtta.
Auto värviti ülevalt heleroheliseks ning küljeliistude sisse jäävas alas tumeroheliseks ja legendaarne Von Dutch
(mitte rõivabränd, vaid inimene, kelle järgi bränd tehti) pintseldas armatuurlauale ka mõned pinstraibid.
Ratastele laia valge küljega rehvid, Cadillac’i sombreero-tüüpi ilukilbid ja lisaaksessuaarina esiklaasi nurkadesse
kaks Appleton’i spotlight’i. Mingil lühikesel perioodil 1953. aastal olid tagatiibadel ka kaks futuristliku kujuga
antenni, millede kohta saab rohkem lugeda siit: https://www.customcarchronicle.com/cc-builders/barris-kustom-shop/hirohata-merc-mystery-antenna
Nagu toona suur enamus muid hotrode ja kustomeid, nii ka Bob’il oli see ainuke auto, mida kasutati igapäevaseks
liiklemiseks. 1953 maikuus võttis ta ette ca 8000 kilomeetrise reisi Kaliforniast Indianapolisesse “Indianapolis 500”
raames toimuvale autonäitusele.
Kaheksa päeva enne reisi otsustas Bob auto originaalse flathead’i vahetada välja 1953 Cadillac’i uue mootori
vastu ja sellest tuli ka ülalpool mainitud toonane nimi Mercillac.
Reis oli läinud hästi, kuid et teed olid tol ajal veel kehvad, siis oli nii madala autoga sõitmine paras kunsttükk
ning tagasiteel otsustati mugavuse mõttes tagasillast kummaltki poolt üks kahest pooleteisetollisest
madaldusklotsist eemaldada. Näitusel võideti aga esikoht.
Reisit saab veidi lugeda ja rohkem pilte näha siit: https://www.customcarchronicle.com/cc-builders/barris-kustom-shop/cross-country-in-a-kustom
Viiekümne viiendaks aastaks oli Merc võitnud Californias erinevatel näitustel juba 26 auhinda, mis oli tollel
hetkel rohkem kui ühelgi teisel autol. Kokku on Hirohata Merc võitnud väidetavalt 184 auhinda ning figureerinud
paljudes ajakirjades ja esikaantel ning lisaks osales ka filmis Running Wild.
1955 müüs Bob auto maha ja uus omanik sattus kahe aasta pärast sellega õnnetusse, kus masinal sõideti
juhipoolne külg üsna loperguseks. Tehti muidugi korda, aga nüüd värviti terve auto kuldseks, sest maaler ei
suutnud match’ida avokaadorohelist värvi, millega George Barris oli auto vahepeal, ilmselt 1954, üle värvinud.
Avariist ja taastamisest saab lugeda siit: https://www.customcarchronicle.com/cc-builders/barris-kustom-shop/hirohata-mercury-barris-kustom-shop/hirohata-sideswiped
Vahepeal vahetas masin veel mitmeid omanikke, kuni 1959 ostis selle kuueteistaastane Jim McNiel, kes
kasutas autot igapäevaselt ‘64. aastani, mil abiellus ja auto garaaži paigutas. Väidetavalt jäi ta pruudilegi
silma just tänu sellele autole
Kaheksakümnendatel peeti autot lõplikult kadunuks ja seetõttu lasi üks huviline, Jack Walker, omale ehitada
Hirohata Merc’i klooni. Tööga alustati 1983 ning projekt sai valmis 1985. Kloon tuli välja peaaegu samasugune,
ainsateks silmapaistvamateks erinevusteks on stange bumperguard’id ja puuduvad Von Dutch’i straibid.
1988. leiti siiski ka originaalne auto Jim’i garaažist üles (netti ju sel ajal polnud, et otsimist ja omavahelist
suhtlemist lihtustada). 1998 lasi Jim Mercury taastada oma hiilgeaja välimusse ning autot saab siiani aeg-ajalt
näitustel näha. 2011 käis Merc “Custom Motor Show” raames Rootsiski.
Bob Hirohata tapeti (shot and killed execution style) 14. mail 1981 kui ta oma vanemate maja ees parajasti
autol õli vahetas ning roima pole siiani lahendatud. Põhjuseid täpselt ei teata, aga ühe versioonina levib info,
et Bob nägi pealt mingit kuritegu ja oli kohtus tunnistajaks ning seetõttu “kahjutuks” tehti:
“It's reported that it's connected to working with his parents who owned an insurance company and parking
lots in downtown L A., he witnessed a crime of some type and testified against the criminals who ended up in jail.”
Tsitaat pärit siit lingilt: http://justacarguy.blogspot.com/2018/02/everyones-heard-of-hirohata-mercury.html
Hirohata Mercury kohta saab veel lisaks lugeda näiteks siit artiklist:
https://kustomrama.com/wiki/Bob_Hirohata's_1951_Mercury
Kustomid, rodid.Pole küll just auto, kuid igas muus mõttes on kustomkultuuri osa igal juhul siiski.
Tegime Tommy Cashi ja Rick Owensi KUMUs avatud näituse jaoks seitsmekümndendate lowrideri stiilis
ratastooli. Tommy ütles idee, mina panin selle põhjal paika üldise disainikontseptsiooni, tegin custom paint'i ja
valmistasin ka biscuit tuck polsterduse ning meeskonna teine liige Tarvo Porroson valmistas raami
ning tegeles kogu muu hardware'ga.
Kustomid, rodid.Jarmo,
Selline küsimus, et kas sellised aparaadid oma kostüümide ja värkidega liigituks ka kuidagi tänapäevase custom kultuuri alla, või tuleks neid võtta rohkem nagu Mad Max fännklubina ??
Ainult näitusel olemiseks ja kõrbe kogunemistel sõitmiseks, sest tänavalegaalsus on nende puhul rohkem kui ebatõenäoline
quote:hirax: Jarmo,
Selline küsimus, et kas sellised aparaadid oma kostüümide ja värkidega liigituks ka kuidagi tänapäevase custom kultuuri alla, või tuleks neid võtta rohkem nagu Mad Max fännklubina ??
Eks see servast on selle subkultuuri (kustom kulture) subkultuur ikka, kuid kui peaks seda konkreetset suunda kellelegi selgitama, siis kirjeldaks eelkõige ikka just läbi Mad Max'i temaatika
Kustomid, rodid.Tundub, et kuupäeva 26.08.2019 võib kohalik kustomihuviline omale kalendrisse olulise tähtpäevana kirja panna - kui kõigest õigesti aru olen saanud, siis just sel päeval algab Eestis uus ajastu, sest kehtima hakkab kustomiseadus (nimetagem seda näiteks nii ). https://www.riigiteataja.ee/ilmumised_tulemus.html?kpv=23.08.2019&rtOsaId=2
quote:Jarmo: Tundub, et kuupäeva 26.08.2019 võib kohalik kustomihuviline omale kalendrisse olulise tähtpäevana kirja panna - kui kõigest õigesti aru olen saanud, siis just sel päeval algab Eestis uus ajastu, sest kehtima hakkab kustomiseadus (nimetagem seda näiteks nii ).
Huvitav, mis need üksiktüübikinnitused ka maksma võivad minna ja kas seda hakkab tegema MNT ekspert (võibolla on vastused ka antud seadusemuudatusest välja loetavad, aga hetkel ei suutnud tuvastada)?
quote:fuel:
Huvitav, mis need üksiktüübikinnitused ka maksma võivad minna ja kas seda hakkab tegema MNT ekspert (võibolla on vastused ka antud seadusemuudatusest välja loetavad, aga hetkel ei suutnud tuvastada)?
Ei ole paraku hetkel aimugi.
Suvel poole kõrvaga kuulsin, et vist plaanitakse a la mingi “Ümberehituse 101” ka MNT kodulehele tekitada, aga kas-millal-mis kujul - seda näitab ilmselt aeg.
Kustomid, rodid.Kogu asja valusaim osa on iseehitatute mootorinõuded. Nuh, et need peavad olema kaasaegsed eelik jewro 1967 vms. Ehk tuleb parendus ka sinna mingihetk. Vastasel juhul peab ahakkama omastama papritega pobisid ja muud luksumisklassi.
____________________________
Flick the Gestapo.... No, I said *Flick*, the Gestapo!
24.08.2019 at 06:29
1 edit. Last edited 24.08.2019 at 06:31 by DevilDeVille
Kustomid, rodid.Mitu teemat juba omale kirja pannud, millest kirjutada võiks, aga pole enam nii tihti arvuti taga olnud ning kui olen, siis see pikemale kustompostituse tegemisele keskmiselt
kuluv poolteist tundi läheb hoopis muude asjade peale ära. Teisalt aga vaatan oma kaustadesse kogutud pilte ja tahaks neid kõigiga jagada, sest need kõik on mu meelest
mingil moel insipreerivad ja tahaks, et meie kogukond ka neist kõigist osa saaks
Kehvemal juhul kasvõi selles mõttes, et mida mitte oma autoga teha, kuid asi seegi
Püüan siis vahepeal nii, et kui põhjalikumalt millestki kirjutada ei jõua, siis postitan vähemalt inspiratsiooniks piltegi erinevatest kustomitest ja customitest ja muudest
teemakohastest pillidest. Mõned kaasaegsemad, mõned traditsioonilisemad, mõned hoopis veidrikud....
Mu jaoks on nad kõik omal moel cool'id ja kuigi endale kindlasti päris igast suunda ei tahaks, siis põnev on vaadata ikka.
Et üle maailma on suur osa foorumitest kolinud Facebook'i gruppidesse, siis pean tõdema, et aeg-ajalt on sinna olnud telefoni kaudu lihtsam postitusi teha (näiteks Projektiautod Eestis gruppi
kasvõi lihtsalt ports piltegi postitada) ja foorumisse neid dubleerida on telefonis suhteliselt tüütu ning ses mõttes foorumiformaat paraku jääb aeg-ajalt veidi vaeslapse rolli, midagi pole teha.
Aga püüan ikka foorumites ka veidi sudida.
Kustomid, rodid.Kui kellelgi on mu Jaapani teemade peale ehk veri vemmeldama hakanud, siis järjekordne (28) Yokohama Hot Rod Custom Show on lähenemas.
Eile avaldati plakat ja sellega koos ka selleaastased staarautod ja -tsiklid, mida igal aastal mõned ka USAst kohale veetakse sadade Jaapanis valmistatud projektide sekka.
Kohale tuuakse Ed Roth’i “Tweedy Pie” (Ed polnud küll selle autor, kuid autot tuntakse siiski paljuski just tema kaudu), Bob Reisner’i “Bathtub” showrod (praegune omanik Dave Shuten, kelle kollektsioonis on muljetavaldav kogus erinevaid kustomajaloo olulisi masinaid) ning Richard Zocchi 1962 Pontiac Grand Prix “Creamsicle” (selle aasta jaanuarist on omanikuks John D’Agostino).
Sel aastal on näituse peateemaks “Kustom with a K”. Kõiki muid žanre on loomulikult ka, nagu piltideltki olnud näha, kuid igal aastal on fookuses ka mingi konkreetne teema. Eelmisel aastal oli Pick-Up, millalgi Lowrider jne.
Kui kellelgi huvi minna, aga tundub pea ees tundmatusse hüppamisena, siis võib vabalt minuga sel teemal ühendust võtta ja jagan hea meelega me varasemate kogemuste põhist infot. Hinnad, transpordivahendid jne.
Kustomid, rodid.Olen siin paar korda kirjutanud ühe briti sõgedikue (heas mõttes muidugi) Paul Baconi autodest Dualatron,
Cosmotron ja Londoni taksost ratlook kaubik.Nüüd on ta valmis saanud oma hiljutisima taiese - Automatron.
Viie- ja kuuekümnendatel ehitati USAs kõvasti igasuguseid showrod'e. Ed "Big Daddy" Roth'i masinad olid ühed
tuntumaist, aga tegijaid oli muidugi veel palju.Viimase paarikümne aasta jooksul on ka selliste hulluste ehitamine
taas tõusuteele suundumas ja kuigi mitte just metsikult populaarne, siis ühtteist aegajalt siiski tehakse.
Automatroni sõitev raamiosa oli tegelikult valmis juba 2016, kuid nüüd on siis kogu komplekt koos. Showrodid on
alati olnud üle võlli keeratud fiiliga, kuid Automatron keerab selle võlli ikka suhteliselt sõlme.
3.5 supercharged V8 Arduni plokikaantega, Tuhkatriinu tõlla stiilis kere, laiad Mickey Thompsonid ja palju steampunk
detaile. Esiklaasist näeb ainult mootorit
Pildid ja liikuvad pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna ja seega siit näeb videot sellest autost:
*****
Paul'i esimene kustom oli Dualatron. Väga madal ja üpris radikaalse välimusega pill, mis ehitatud........ Citroen BX19 põhjale.
Tänavalegaalne masin. BX-i kohta annab vihje ilmselt ainult armatuurlaua detail.
Cosmotron oli ta teine suurem projekt, millega ta ka üsna tuntuks sai. Õnnestus ka ise see 2013 American Car Showl
Helsinkis ära näha. See on samuti otsene kummardus vanadele showrodidele ja ehitatud klaasplastist, nii nagu vanasti ning
loomulikult bubbletop. Cosmotron on BMW Z3 põhjal ja tehnikaga, mootor on vaid karburaatortoitele ringi ehitatud. Samuti
tänavalegaalne masin, arvel iseehitatuna.
Väikse video Cosmotronist leiab siit:
Üks tore tsitaat, mis Paul on Cosmotroni kohta öelnud:
"When I was a kid, I was always told that by the year 2000, this is what cars would look like and they don’t,
so I was incredibly disappointed.”
Vahepeal ehitas ta ka Londoni taksost omale laheda ratlook kaubiku. 7 päevaga!
Videot sellest näeb siit:
Mulle väga meeldib Baconi projektide puhul see, et ta kasutab asju innovaatiliselt. Näiteks Cosmotroni mootoril olevad bulletid on
tegelikult pärit soolatopsidelt. On ju ka juba viiekümnendatest kustomimaailmas olnud kasutusel sahtlinupud iluvõrede tegemiseks ja
muu selline. Kõik see teeb asja eriti mõnusaks ja lõbusaks ning näitab hästi, et ägeda projekti ehitamiseks pole ilmtingimata vaja
kuuekohalist (ja tihtipeale isegi mitte viiekohalist) numbrit, vaid tuleb kastist välja mõelda, nutikas olla ja lihtsalt lõbu tunda millegi
kihvti tegemisest.
Disclaimer: jah, need masinad pole klassikalises mõttes ilusad, aga see-eest lihtsalt põnevad aparaadid.
Kustomid, rodid.Veidi üle kahe aasta tagasi hõiskasin välja, et ajakiri peatselt tulemas - Diskustom Magazine.
Vahepeal oli asi muu elu tõttu veidi pausile jäänud ja kasutasin nime vaid ürituste tarbeks, kuid olen nüüd
viimasel ajal hoolega kuuma andnud ja täna käisin trükiettevalmistuse osas trükikojas konsultatsioonis,
valisime paberit jne.
Laias laastus on nii, et natukene veel sättida ja siis vast paari nädala jooksul võib asja juba trükki saata.
Esimene number ilmub seega 2019 ja järgmiseks aastaks on planeeritud kokku kolm numbrit.
Kuna osalen sel aastal nüüd juba ametliku pinstraipijana ka Yokohama Hot Rod Custom Show'l Jaapanis, siis
kindlasti tahaks, et seal juba ajakiri müügiks kaasas oleks ning kohalikku kustommüügivõrku ka veidi
jätta. Eks põhiline leviala saabki nagunii olema üle maailma.
Nüüd tuleb lahendada ainult see väike mure, et kuskilt veel kogu komplekti (ajakiri, särgid, kleepsud)
trükkimiseks vajaminev raha kiiresti leida
Kustomid, rodid.Ajakirja kohta nii palju uudist, et on trükitud ja hetkel käivad köitmistööd.
Ilmselt kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal peaks kätte saama ja müügivalmis olema.
Kuid mitte ajakiri polnud tänase postituse peategelane, vaid hoopis Uncertain-T.
Eile tõmmati saladuseloor autolt, mille kohta ehk Koit Raudsepp ütleks, et see oli kustomimaailma paremini hoitud saladus: uus-meremaalased
Martin ja Marion Bennett ehitasid tribüütmasina ühest ajaloolisest show rod’ist “Uncertain-T”.
Ühtlasi tahaks siinkohal eraldi esile tuua selle masina ägedat nime. Kustomitel-rodidel-lowrideritel-gasseritel ja tegelikult üleüldse projktiautodel on
ikka nimed ja tihtipeale on need kihvtid sõnamängud ja kalambuur ning Uncertain-T on mulle millegipärast alati kuidagi eriliselt meeldinud.
Mõnusalt kavala nüansiga.
Igatahes, alustame algusest.
Uncertain-T ehitas algselt Steve Scott, kes 17-aastasena nägi oma klassikaaslase joonistatud karikatuuri ja otsustas oma vanematemaja väikeses
garaažis omale selle järgi auto ehitada.
Autot esitleti esmakordselt 1965 Winternationals näitusel, kus Steve võitis sellega kohe Special Sweepstakes Award’i. Huvitava triavana on asjaolu, et
sama näituse lõppedes olla tuntud kustomiehitaja George Barris andnud Stevele kõrvakiilu - põhjuseks oli Steve’i sõnutsi see, et näitusel oli väljas ka
üks auto, mille George oli kliendile ehitanud ja lubanud, et see võidab näituse. Nii ei läinud ja Barrisel närvid läbi ning viuh laks kirjas.
Toon siinkohal jälle välja ka selle, et custominäitused USAs olid tol ajal ikka hoopis midagi muud, kui see, mida me tänapäeval autonäitustena mõistame.
Autod tuuritasid aastate viisi mööda näitusi üle Ühendriikide, omanikele maksti reaalset raha oma auto näitusel näitamise eest ning ka auhinnad olid
suhteliselt retsid. Ning väärtusi oli muidki, sest mida rohkem su auto näiteks lapsi ligi tõmbas, seda suurem oli võimalus, et mänguasjafirmad tahtsid sellest
teha näiteks kokkupandava mudeli ja see oli ikka ränk bisneks. Neid müüdi sadades tuhandetes ja näiteks Ed Roth ja mitmed teised elasidki periooditi
peamiselt sellistest autoritasudest.
Radikaalne Uncertain-T igatahes võitis järjest auhindu pea igal näitusel kus väljas oli. Autoga sõideti ka tänaval ja omaniku sõnutsi olid sõiduomadused
täitsa talutavad isegi kuni ca 110 kilomeetrini tunnis, kuid üldiselt ta sellega maanteele siiski väga ei kippunud, sest kartis, et turbulentsi tõttu võib pill
ümber minna.
“The car was also driven on the street, and according to Steve it rode fine. Even with the big top being a super-sized wind catcher. Steve remembers that
there wasn't any turbulence in the cab at all, aven up to around 70 mph. The front of the car pushed the air around it so it didn't catch the cab at all, and
the slant of the top helped push it down. Even so, and considering the weight of the engine, Steve was always concerned that when someone passed him,
the change in wind direction might catch it wrong and flip it over, so he only drove it on a highway a couple of times.”
Kere on tehtud klaasplastist ja Steve oli paljakäsi vaiku peale mätsinud, sest “he didn't like the lack of sensitivity from real gloves. The thin throw away
gloves were useless, as they kept sticking to the resin and pulling off. When he was done for the day, a lot of paper towels and a pan of acetone were
waiting. He knew this wasn't good, but he didn't plan to do it as a living, and didn't care much.”
Tagastangeks tehti suur üleskeeratava mänguasja võti, numbrikoht ja tagatuled on keresse uputatud.
Roolisammas ja vertikaalse asetusega rool 1921 Ford Model T pealt, klaasplastist tehtud ja ajastukohaselt polsterdatud istmed ning asümmeetriline
armatuurlaud, milles Stewart-Warneri kellad.
Lühike raam valmistati alumiiniumist. Ees olid 16” mottorratta veljed-rehvid ja pidurid olid ainult tagasillal, tagavelgedele tõmmati peale slickid.
Mootoriks Buick’i näpitud Nailhead.
Esimene versioon oli värvitud oranž-kuldse metalflakega (osadel andmetel ka deep candy red), 1970 aastaks oli auto aga värvitud kuldroheka metalflakega
ning ka tagumised veljed on laiade magneesiumist viiekodaraliste asemel nüüd veel laiemad slotmag’id. Nood eelmised veljed tunduvad olevat Torq-Thrust “D”
elik varajased Torq-Thrust’id ja D ilmselt seetõttu, et olid magneesiumist ning laiad (tavalised olid alumiiniumist ja ei tehtud nii laiasid).
Millalgi seitsmekümnendatel auto kadus ka avalikkusest. Steve hoidis seda mõnda aega küll alles, kuid kaheksakümnendate alguses müüs oma sõbrale, kelle
käes see ka 2012 andmete kohaselt peaks olema. Kuigi päris täpselt ei teata ka, eks aeg näitab. Steve ise ka oli vahepeal sellel teemal mingil määral aktiivne
HAMB-foorumis, kuid laias laastus on Uncertain-T saatus siiski juba aastakümneid kerge müsteeriumi staatuses olnud. Siinkohal saab taaskord tõdeda, et auto
nimevalik on olnud eriti hea, sest masina saatuse kohal laias laastus ju hõljubki üks paras uncertainty
Uusversiooni autor sai selle ehitamiseks inspiratsiooni samuti just mudeli kokku panemisest (ka Uncertain-T’st tehti mudelikomplekt).
Plaaniti alguses ehitada samuti klaasplastist, kuid projekti alguses soovitati kõigepealt puidust makett teha ja selle peale mõelda, et aga kasutamegi siis hoopis
maketti kohe ka kerena. Nii ongi replikal terve kere puidust. Kaeti see parema viimistlemise ja värvimise huvides siiski küll klaasplastiga.
PS! Uusversioonil on rool paremal pool ning pidurid ka esisillal
Auto sai valmis 2019 ja eile, neljandal novembril, hakkasid selle kohta levima esimesed pildid.
Kes SEMA’le lähevad, siis masin on ka seal väljas.
Kustomrama küsis arvamust ka originaalse versiooni ehitajalt Steve’lt ja too ütles, et ta on ""elated, "because it's a gorgeous, very well made tribute car.””
.. 10 11 12 13 14 15 16 
