Jõudis siis kohale ka minu uus liikur....Kuna esimesed sõidud on tehtud ja paak ameerikamaa ämblikest puhtaks loputatud, siis tahaks jagada esimesi muljeid ´70 aasta Eldoradost. Kindlasti olete kõik sellist autot piltidelt näinud, mõni ka käega katsunud aga küsimus jääb – mis loom see Eldorado on ja kuidas teda süüa?
Võrdlen teda eelkõige oma igapäevaliikuri ´93 Fleetwood Broughamiga (kuna viimase aasta ja ülegi olen igapäevaselt selle autoga ringi liigelnud)
Kõigepealt autost üldisemalt: Kerele, mida esmaesitleti 1967 aastal, jääb see aasta viimaseks. 1971 aastal tuli tootmisse uuendatud kere. Disain sellele ajale iseloomulik – pikk kapott, lühem saba, teravate tiivaotste ja stangega nina, küljejoonel domineerib pikalt tagaakna kohalt algav tiivavorm, mis lõppeb teravate kiilukujuliste tagatuledega. Tagaosa jookseb keskele teravalt kokku, murdes ka tagaakna keskelt teravalt kanti. Kui nüüd võrrelda FWB-ga(Fleetwood Brougham), siis on tegu täiesti erineva autoga – kere pikk ja sihvakas, kaks VÄGA laia ust vs. FWB matsaka täis puhutud vaala kujuga. Pikkuse poolest sarnased (5,717 vs. 5,613 FWB kasuks), isteasend Eldorados märksa madalamal.
Salong – Eldorado sisemus on selle aja kohta äratuntavalt luksuslik ja mugav. Mitte „kullatud miljonäri“ mugav, vaid stiilsete joontega, sportlikult mugav. Selgelt loetav näidikuteplokk, kus igas asendis selgelt loetav spidomeeter, bensiininäidik ja kell – mida muud selle aja juhil ameerikas vaja oligi, peaasi, et paak täis ja aega laialt käes. Õli- ja temperatuuri kohta annavad teavet idioodituled, mida ma küll miinuseks pean (seda ka FWB puhul). Tahhomeetrit võis sellel ajal näha vaid päris sportautodes, seega teda Eldoradosse, kui „härrasmees-sport´i“ ei pandud. Üles-alla ja sisse-välja reguleeritav rool, küll pisut peenike tänapäevaste paksude rõngaste kõrval, kuid tänu tugevasti võimendatud roolile mõnus kahe sõrmega kruttida. Kõik aknad käivad vana hea elektri jõul, siit Eldoradole pluss – ta tagumised „kolmnurkaknad“ on ideaalsed suitsetavale inimesele – tuult selga ei puhu ja suitsu tõmbab hästi ära. Armatuurist leiab veel konditsioneeri rattakese ja cruise controli reguleernupud. Autol on twilight sentinel, option, mis lülitab tuled automaatselt sisse, kui hämardub, samuti jäävad esituled mootori välja lülitades lühemaks või pikemaks ajaks tööle – et oleks turvaline kodu ukseni minna. Samuti on tal olemas headlight dimmer – mis siis vastavalt nimele pimedas kaugtuled lähideks (ja vastupidi) vahetab – kõik ikka juhi mugavuse nimel. Muide, see option, mida tänapäevalgi vaid väga kallitelt autodelt võib leida, on Cadillacil kasutusel juba 53ndast aastast – midagi nad siis ikka tehnikast jagavad. Veel üks tore nupp on põrandal, millega raadio kanaleid vahetada saab raadioid oli sellel aastal mitut masti – AM, AM/FM ja AM/FM/ 8-track cassette. Vaid AM raadiol polnud jaamade mälu.
Tänu esiveole on Eldorado salongi põrand tasane ja ruumi jätkub lahedasti kuuele. Seda vaatamata teistest Cadillacidest lühemale kabiinile. Istmed Cadillacilikult suured sohvad, tõsi küll märksa õhemate seljatugedega, kui teistel mudelitel. Eks seegi peaks sportlikkust väljendama.Esiiste loomulikult kuues suunas reguleeritav, nahk ja elekter, ei mingit hinnaalandust. Rooli taha istudes saab selgeks, et inimesed on aja jooksul pikemaks kasvanud – minu suht keskmise pikkuse juures jääbmu tavalisest FWB mõnusast lösutavast asendist tagasuunda reguleerimist väheks – tahaks veel nii 5cm juurde. Taga istuda on mugav, jalgadel ruumi piisab, olemas on oma tuhatoosid-süütajad ja pisikene kolmnurkakengi (millest tundsin suurt puudust oma ´90 Eldorados). Kuigi Eldorado on mõeldud mahutama 6 inimest, siis kõige mugavamalt tunnevad sõitjad ennast pikal sõidul siiski neljakesi. Üks tähelepanek veel – kuigi tegu on 36 aastat vana autoga, ei kosta kõrva ühtegi kiginat-naginat. Tundub, et tegu on kvaliteetsete materjalide ja koostetööga. Samuti on müraisolatsioon korralik – ainult järsult jalga põrandasse surudes kuuleb mootori mörinat.
Nähtavus väljapoole on hea, harjunud FWB suure tagaosaga on esialgu tunne, kui mootorpaadis – tundub, et peale tagaakent lõpeb kogu kere. Tagurdada on mugav, gabariite tunnetad hetkega ja väga täpselt. Fleet nii mõnus igal juhul pole. Esiots on muidugi pikk, kui orjaaeg aga taas – hea gabariiditunnetus tuli praktiliselt minutiga (mida jällegi Fleeti kohta öelda ei saa).
Mootor, käigukast – 1970 aastal ei olnud keegi veel kuulnud midagi peagi ees ootavast naftakriisist, mis kõigi autode võimsused julmalt alla tõi. Sestap sai Eldorado endale kapoti alla Cadillaci (ei tahaks kuidagi öelda GM´i) kõigi aegade suurima ja võimsaima mootori. 500cid (8,2l), 400 hobujõudu ja 550 lbs/ft (745 nm) on tõsised näitajad ka tänapäeval, mis seal rääkida aastast 1970...
Siinkohal jääb FWB 350 mootor oma 187 hobujõuga tuntavalt alla – kuigi Eldorado karburaator (paljude vihatud Quadrajet 4MV) tahab uut sisu ja puhastamist, pole asfalti rulli ajamine mingi probleem. Kiirendus on korralik, vajuta ainult pedaal põhja ja kast teeb ülejäänud töö. Kastiks on 3-käiguline TH425, põhimõtteliselt pommikindla TH400 esiveoline versioon. Ratastele kantakse mootori vääne läbi kettülekandega vahekasti ja jämedate poolasside. Käikude vahetamine on eriti sujuv – ka selles osas jääb FWB üllatavalt alla. Kui nad sellel ajal vaid oleks 4-käigulist overdrivega kasti teha osanud...Cadillaci TrackMaster optioni kahjuks pole – seda oleks tahtnud töös proovida küll. Tegu siis selle aja ABS-ga. Lahendus suht põnev – eraldi pidurivõimendi, aju kindalaeka all ja andurid ainult tagaratastele.Arusaadavalt pidurite eest pluss Fleetile, minu Eldol töötavad kahtlaselt hästi tagapidurid (sedavõrra kehvemini esimesed) ja esimesel sõidul tööle suutsin auto ka ülekäiguraja ees risti keerata
Kokkuvõtteks, kui küsite kumb on parem auto sõita, jään vastuse võlgu. Ju siis mõlemal oma head ja vead.
____________________________
KÕIK KASTIRATASTELE, SELTSIMEHED!!!
:evil
Jõudis siis kohale ka minu uus liikur.......kirjutasid selle pika loo vist rooli taga istudes, kui midagi muud enam teha polnud?
Ja seda usuvad niikuinii ainult mõned üksikud lugejad.
____________________________
96 Lincoln Town Car
We've got a full tank of gas, half a pack of cigarettes, it's dark, and we're wearing sunglasses.
Jõudis siis kohale ka minu uus liikur....Sellise väljenduse peale tekivad endal mõtted caddy suunas. Tahaks proovida küll mõnda suurt ja mugavat sport-cruiserit. S-klassiga(w140) olen nautinud igat võimalikku mugavust, kuid caddy suured sohvad tunduvad küll isuäratavad. Välimüra, tuulevihinat ega muud säärast pole salongi kuulda?
____________________________
Hobitehnika mehaanika, elektroonika ning nende seadistamine - kõik ühes kohas.
Jõudis siis kohale ka minu uus liikur....kui kõik tihendid oleks uued, siis ilmselt vaikne küll. Ei vihise suurt midagi aga näen, et siin-seal oleks vaja tihendeid vahetada.
____________________________
KÕIK KASTIRATASTELE, SELTSIMEHED!!!
:evil
quote:Vanaisa:
Mootor, käigukast – 1970 aastal ei olnud keegi veel kuulnud midagi peagi ees ootavast naftakriisist, mis kõigi autode võimsused julmalt alla tõi. Sestap sai Eldorado endale kapoti alla Cadillaci (ei tahaks kuidagi öelda GM´i) kõigi aegade suurima ja võimsaima mootori. 500cid (8,2l), 400 hobujõudu ja 550 lbs/ft (745 nm) on tõsised näitajad ka tänapäeval, mis seal rääkida aastast 1970...
Räägi nüüd ausalt välja, aastal 70 olid kakilakil ikka üsna üksikud need hobused?? ei olnud neil kaaslaseks generaatorit, õlipumpa veepumpa, heitgaaside pikka väljalaske teekonda jms tarbetut soga mis HP mõõtmisel võiks koledaks takistuseks saada rattasse jõudis sealt vast 250 vms?? mitte et see paha number oleks:P
In the United States the term "bhp" fell into disuse after the American Society of Automotive Engineers (SAE) recommended manufacturers use hp (SAE) to indicate the net power of the engine, given that particular car's complete engine installation. It measures engine power at the flywheel, not counting drivetrain losses.
Starting in 1971 automakers began to quote power in terms of SAE net horsepower (as defined by standard J1349). This reflected the rated power of the engine in as-installed trim, with all accessories and standard intake and exhaust systems. By 1972 U.S. carmakers quoted power exclusively in SAE net hp. The change was meant to 'deflate' power ratings to assuage the auto insurance industry and environmental and safety lobbies, as well as to obfuscate the power losses caused by emissions-control equipment.
SAE net ratings, while more accurate than gross ratings, still represent the engine's power at the flywheel. Contrary to some reports, it does not measure power at the drive wheels.
Because SAE gross ratings were applied liberally, at best, there is no precise conversion from gross to net. Comparison of gross and net ratings for unchanged engines show a variance of anywhere from 40 to 150 horsepower. The Chrysler 426 Hemi, for example, in 1971 carried a 425 hp gross rating (often considered to be underrated) and a net rating of 375 hp.
Väidetavalt (usa pool tehtud dünomõõtmised) pakuksid tänapäevaseks hobujõuks nii 360...365. Sellel ajal oli küllaltki tavaline, et mootori jõudu hinnati teadlikult alla - Oli vist tegemist mingite soodsamate kindlustusmaksudega, nagu olen kuulnud
Pealegi, nagu me kõik teame ruulib vääne, mida on piisavalt
____________________________
KÕIK KASTIRATASTELE, SELTSIMEHED!!!
:evil
22.09.2006 at 08:01
1 edit. Last edited 22.09.2006 at 08:02 by Vanaisa (Moderator)
1 2 
, 
on kerge tulema.
jätka aga samas vaimus & nael kummi 
rattasse jõudis sealt vast 250 vms?? mitte et see paha number oleks:P