| Poster |
Message |
 Fog
 |
 Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
On kellelgi kogemusi, tegelikult huvitab mind 1/8 ajavõtt, kuna 1/4 kiirus läheb liiga suureks harjutamiseks.
Ise olen leidnud:
1. MoreRevs: koduleht, demo, pole veel proovinud, kuid peaks näitama ka lõppkiirust.
Demo piirang on ajanäit ühe sekundi tagant, mitte 0,1.
2. GPSPerformance: demo, proovisin vookosega, 1/8 aeg 12,5 mis transleerus 85 obese peale rattast, mis on suhteliselt reaalne(74kw kojamehemootor tomaadi otsas).
Demo piirang on ajanäit 0,5 sekundi täpsusega. See aga ei näita lõppkiirust, seega mõtetu.
On kellelgi veel midagi pakkuda Windows Mobile 5(2003) platformile? Tahaks just lõppkiirust näha, et umbeski aimata mis jõudu fiero vastu asfalti maha paneb. Hooaja alguseni on loetud nädalad, ning tahaks natuke seadistada enne kui otsustada kas ja kuhu üldse kohale minna.
____________________________
'84 Fiero 4.5T mängimiseks
Eesti esimene dragster, eiteamilleks? |
| 31.03.2009 at 20:05 |
|
Astro SS
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
Miks sa G-Teh'i ei kasuta ?
____________________________
Probleemid algavad kui on liiga palju toredaid mõtteid... |
| 31.03.2009 at 20:36 |
|
kps
 |
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
Mis gps vastuvõtjat kasutad? Pigem jookseb asi selle taha, et pole piisavalt adekvaatne gps seade. Softe olen ka ise proovinud ja võta üks ja viska teist, aga jah enamus taandub siiski gps vastuvõtja taha  .
Üks soft, mis suudab vähemalt ilma filtreerimata andmeid gpsist salvestada Link
____________________________
Worst signature ever! |
| 31.03.2009 at 21:06 |
|
Fog
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
quote:
Astro SS: Miks sa G-Teh'i ei kasuta ?
Täpselt samal põhjusel miks opentracki inimesed RaceChronot eelistavad. Value/money suhe on piisav.
MoreRevs ilma piiranguteta versioon maksab 15 naela, g-tech 200$ vastu.
GPS-ide kohapealt pole probleemi, NMEA protokolliga olen tööalaselt palju kokku puutunud, ning selleks, et garmini seenest andmeid salvestada pole muud kui terminali programmi vaja. Tavaliselt ajavad need välja GPGLL või GPGGA formaadis NMEA andmeid 4800bps mis on suhteliselt lihtsasti töödeldavad.
Praegu pole küsimus ideaalses täpsuses, vaid täpsemas "tagumikutundes" et näha kas muudatus parendas või halvendas tulemust.
____________________________
'84 Fiero 4.5T mängimiseks
Eesti esimene dragster, eiteamilleks? |
| 31.03.2009 at 21:12 |
|
Astro SS
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
Ma võin sulle seda tavalist G-Teh'i laenata, see peaks mu liikuri tagaistme all olema (vähemalt eelmie aasta oli seal )
Kui huvi on ,siis kontakti vast leiad.
____________________________
Probleemid algavad kui on liiga palju toredaid mõtteid... |
| 31.03.2009 at 21:22 |
|
Fog
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
quote:
Astro SS: Ma võin sulle seda tavalist G-Teh'i laenata, see peaks mu liikuri tagaistme all olema (vähemalt eelmie aasta oli seal)
Kui huvi on ,siis kontakti vast leiad.
Thanks, eks ühendun kui hakkama ei saa.
OT: Praegu on suure ringi küsimus kodus, kuhu uus õlifilter kadunud on
IT: HTC p3300 sees on sirf3 gps vastuvõtja mis suudab kuni 1hz liigutada.
____________________________
'84 Fiero 4.5T mängimiseks
Eesti esimene dragster, eiteamilleks? |
| 31.03.2009 at 21:31 |
|
Jesper
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
Isegi 5Hz GPS jääb lahjaks, kiirenduse algust ei saa piisavalt täpselt teada, seega on igasugu alla-0,5 jms täpsused puhtalt GPS-i baasil rohkem ussiõli valdkonda kuuluv nähtus, see näit võib olla 15 koha täpsusega, aga kõikuda vabalt pool sekki siia sinna, kui mitte rohkem. Iseasi kui telefonis oleks akseleromeeter ka nagu iPhones näiteks on.
Ringrajal see lahendus töötab, kuna ringiaega mõõdetakse lendstardist ja paar-kolm meetrit mille jooksul 5Hz gps refreshi teeb on just selline paras resolutsioon nii arvutusteks kui GPSi täpsuse mõttes.
Tegelt ma hakkasin mõtlema, kui ma oleks selle telefonisofti autor siis GPS-i täpsuse füüsilise puudumise saaks asendada paari eelduse järgi tegutseva algoritmiga - näiteks võib ilmselt suht rahulikult eeldada et mingit alla 10 seki masinat telefoniga ei mõõdeta ning auto mass, peaülekanne ja pöördemomendi graafiku kuju distantsi käigus märkimisväärselt ei muutu ning selle ning ülejäänud distantsi põhjal oletada, mis esimesel "pimedal" sekundil toimus. Kuigi 1Hz GPSiga läheb mingi enam vähem normaalse autoga ikka raskeks, siis 5Hz GPS-iga tundub teostatav. Või siis lihtsam variant, et "pimeda" sekundi sisu arvutatakse mingi tambovi konstandiga ülejäänud distantsi ajast. Seega võtan sõnad tagasi, kavalalt tehtud soft võib väljastada tulemusi üpris hea korratavusega, mis jätab kasutajale mulje heast softist, hoolimata sellest et täpsus on tegelikult suht vilets.
Before/after performance mõõtmiseks ma paneks GPSi logima, lülitaks sisse neljanda käigu mingi 1500 rpm vms kust mootor tõmbama hakkab ning lapats põhjas kiirendus kuni piirajani, seejärel ots ringi ja samal viisil teistpidi tagasi. GPSi järgi kiiruse muutu graafiku y-teljele asetades ning aja kulgu samale baasväärtusele teisendades (ehk kui üks tõmme kestis näiteks 21 sekki ja teine 18, siis tuleb mõlemad koos vastavate kiiruse muutudega suruda skaalasse "0-100% konkreetseks tõmbeks kulutatud ajast") peaks saama mõistliku täpsusega before/after kõverad. Teoorias.
____________________________
Vineda Racing | "The engines are free. The limitations of cylinders, restrictors and turbo pressures are removed." --- ACO |
| 31.03.2009 at 23:45 |
3 edits. Last edited 01.04.2009 at 00:10 by Jesper
|
jjanno
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
Tere
quote:
Fog:Täpselt samal põhjusel miks opentracki inimesed RaceChronot eelistavad. Value/money suhe on piisav.
RaceChrono nüüd ka WinMobile jaoks olemas. Seal paistis 1/8 miili täiesti olemas olevat.
http://www.racechrono.com/news/?p=118
jJanno |
| 01.04.2009 at 14:01 |
1 edit. Last edited 01.04.2009 at 14:02 by jjanno
|
indrek ilves
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
iPhone'i ja iPod Touch'i kasutajatele on olemas mitmeid ajavõtu programme.
Levinumim on Dynolicious. Kasutab telefoni kiiruseandurit (accelerometer), ning väidetavalt on täpsem kui G-Tech (vaata arvustust).
Arvustus (garage419.com)| iTunes'i link ($13) | Tootja leht
Samas täna leidsin sellise app'i nagu g-tac pro. Lisaks kiirendusele kaardistab see app ka rada (sarnane driftBox'ile).
iTunes'i link ($20) | iTunes'i link (nuditud ja tasuta versioon).
Ise proovinud ei ole ühtegi, kuid plaanis on Dynolicious.
Note: Oluline, et telefon oleks autos fikseeritud asendis mõtmise ajal.
i.
____________________________
El Camino '85
300C '04 |
| 01.04.2009 at 15:11 |
|
Fog
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
quote:
jjanno: Tere
quote:
Fog:Täpselt samal põhjusel miks opentracki inimesed RaceChronot eelistavad. Value/money suhe on piisav.
RaceChrono nüüd ka WinMobile jaoks olemas. Seal paistis 1/8 miili täiesti olemas olevat.
http://www.racechrono.com/news/?p=118
jJanno
Ai see on hea uudis, eks peab seda katsetama järgmisena.
____________________________
'84 Fiero 4.5T mängimiseks
Eesti esimene dragster, eiteamilleks? |
| 01.04.2009 at 17:02 |
|
Fog
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
quote:
Fog:Ai see on hea uudis, eks peab seda katsetama järgmisena.
Nii, proovitud. Kahjuks tulemust pole. Sisemise GPS-iga see hakkama ei saa veel WM5 platformil.
____________________________
'84 Fiero 4.5T mängimiseks
Eesti esimene dragster, eiteamilleks? |
| 01.04.2009 at 18:22 |
|
Maik
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
HTC Touch Diamondile ka mingit softi on ? Seal ju ka GPS ja puha sees...
edit: Fog seda juba esimeses postis küsinud... imelik,et miskit pole igastahes.
____________________________
2011 Chevrolet Camaro 2SS/RS
|
| 02.04.2009 at 07:13 |
1 edit. Last edited 02.04.2009 at 07:18 by Maik
|
Fog
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
quote:
Maik: HTC Touch Diamondile ka mingit softi on ? Seal ju ka GPS ja puha sees...
edit: Fog seda juba esimeses postis küsinud... imelik,et miskit pole igastahes.
Praegu jään ilmselt MoreRevs juurde. Seal saab kiiruse või teepikkuse goali ette määrata ninb näha kiirust/aega. Kuna mind huvitab kiirus 1/8 lõpus, ning muu ninn-nänn ei huvita, siis sobib.
GPSPerformance ei näita küll kiirust, kuid on võimalik 80-120 jmt. liigutuste aega mõõta. Arvestades kuidas sa testid, siis sobiks ilmselt see.
____________________________
'84 Fiero 4.5T mängimiseks
Eesti esimene dragster, eiteamilleks? |
| 02.04.2009 at 08:33 |
|
tfr
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
Eks Sa vaata ise. Mina saaks muidu samasuguse pakkumise teha kui AS Tross - mul seisab ka üks G-Tech riiulis, mis aktiivses kasutuses ei ole. |
| 02.04.2009 at 09:37 |
|
viplala
|
Veerandmiili ajavõtt mobiiliga
Ei hakanud uut teemat tegema.
Veits huvitavat lugemist ajavõttude kohta ajaloost.
Artikkel oli avaldatud Tehnikamaailmas 2002
F1-autod kulgevad sirgetel rajalõikudel üle 300 km/h. Sekundiga läbib tiivuline võistlusauto seega ligi sada meetrit. TV oma teleoptikaga tapab kiiruse, kuid rajapiirde kõrval seistes näeb see välja nii: kaugest kurvist ilmub helepunane täpike, siis kurdistab sind kahurimürinana mootorihääl, leekpunane välgatus otse su ees ja juba kahaneb auto taas täpikeseks ning kaob järgmisse kurvi. Kõrvad huugavad. Schumacher? Barrichello? Seda pead aimama, sest s e l l i s e l kiirusel on numbrit või kiivrimaalingut lootusetu märgata. Aga on neid, kes peavad märkama.
Need, kes peavad märkama iga autot igal ringil ning lisaks ka iga auto möödumishetke fikseerima, on ametlikud ajamõõtjad. Kes teenis kvalifikatsioonisõidus parima stardikoha? Kelle nimele jääb võistluste kiireim ring? Kummas kõrvuti üle lõpujoone sööstnud autos istus võitja? Õiged vastused neile küsimustele sõltuvad ajamõõtjate-ringikohtunike tööst.
Stopperist tänapäevani
1950, Inglismaa, vana Silverstone’i lennuväli. F1 ajaloo esimese sõidu suurele auhinnale kiireimal ringil kihutas Giuseppe Farina 153 kilomeetrit tunnis. Milline oli F1 ajaloo esimese maailmameistri t e g e l i k ehk täpne ringikiirus, ei saa me paraku kunagi teada, sest aega võeti toona käsistopperiga.
Olen läbi aastate klõpsinud stopperit endise N. Liidu võidusõiduradade ääres – ning hiljem elektroonilist kronomeetrit F1 GP-sõitudel. Kui toona võetud aegasid kolleegidega omavahel ja ametliku võistlusprotokolliga võrdlesime, selgus, et igaüks meist pannuks kokku mõneti erineva pingerea – ning kellelgi meist ei õnnestunud saada täpselt samu aegu, mida näitas protokoll. Viga polnud kellades, vaid meis endis. Meenutame: sekund – ja sada meetrit. Tippsõitjate ringiajad võivad erineda aga vaid sekundituhandike võrra. Üritada nii nappe ajahetki pöidlavajutusega püüda on lootusetu ettevõtmine.
Paraku siis paremat võimalust lihtsalt polnud.
1950–1955. Stopperiajastu. F1 ajateenistus koosnes hallipäistest džentelmenidest, kes huvist asja vastu finišijoonel kelli klõpsutasid. Juhtusid näidud liiga erinema, leiti härrasmehelik kokkulepe, milline aeg jääb ametlikuks. Oma ajateenistus oli juba ka tiimidel: seal sõtkusid stopperinuppu enamasti võidusõitjate sõbrad-abikaasad. Kõige kiiremad ringid said stopperile enamasti sõitjate girlfriendid, kes abikaasastaatust alles sihtisid.
1955–1960. Ilmub esimene just võidusõidu tarbeks konstrueeritud ajavõtuseade. See koosneb vineertahvlist ja selle ülaserva kinnitatud kolmest stopperkellast. Kellad olid omavahel niimoodi mehaaniliselt ühendatud, et ainus vajutus seiskas ühe kella, millelt loeti siis äsja lõppenud ringi läbimise aeg, käivitas teise, et lugeda järgmist ringi ning seadis kolmanda "nulli" ootamaks ülejärgmise ringi algust. Tahvel ise oli aluseks paberilehele, kuhu kanti mõõdetud ringiajad. Oma vaba aega sisustavate hallipäiste härrasmeeste ja sõprade-naiste-pruutide-armukeste asemel võtsid need tahvlid kätte palgalised ajamõõtjad. Räägitakse, et seetõttu langesid rekordkiirused oluliselt. Ent olgugi kiirused napimad – nüüdsest olid nad enam-vähem tõesed. N. Liidu võidusõidus jäi see tehnoloogia tiimide tipptasemeks kuni riigi kokkuvarisemiseni.
1960–1970. Ilmub elektroonika. Nüüd võimaldab uudne ajavõtusüsteem fikseerida kõigi autode kõik ringiajad. Kõlab uhkelt? Tegelikult töötas seade nii, et ajamõõtjaneiu surus iga kord, kui mõni auto finišijoone ületas, klahvile. Kui ajatreening või võistlus läbi, ajas kassaautomaati meenutav seade endast välja paberlindi, kus kirjas nupuvajutuste ajalised vahed. Siis algas keeruline dešifreerimistöö: ringilugejate brigaad katsus nende poolt igal ringil koostatud võistlejate järjestust ajaimpulsside jadaga kokku sobitada. Kõneldakse, et mõnikord see õnnestuski. Ent ka sel juhul ei määranud protokolli läinud ringiaega tegelikult mitte Jim Clark'i või Graham Hilli gaasivarvas vaid kohtunike klaastornis istuva ajavõtjaneiu klahvi sõtkuv nimetissõrm. Sellise seadme ilmumine Riia Bikernieki ringrajale kaheksakümnendate aastate keskel oli idavõidusõidus tõeline tehnoloogiaime – ja alus lugematuteks vigadeks ja protestideks.
1970–1975. Elektroonika tõrjub "näputöö". Tõsi, mitte kohe. Esimene samm oli elektrooniline vaste kolme kellaga tahvlile. Heuer Centigraph'i nime kandev seade meenutas paarikümnejalgset ämblikku: nüüd oli ajavõtutornis iga auto kohta oma nuppu vajutav neiu. Iga sellise "nupu" juurest jooksis traat Centigraph'i, mis trükkis nüüd välja juba iga konkreetse auto ringiajad, ja mitte enam kümnendik-, vaid sajandiksekundites. Tõsi, ei tohi unustada, et sellel uuel täpsustasandil mõõdeti endiselt mitte reaalset ringikiirust, vaid ajahetki klahvivajutusest klahvivajutuseni.
Perioodi lõpul said tütarlapsed lõpuks nupunäppimisest priiks: rajaveerde ilmusid fotoelemendid. Raja ühel serval paiknes valgusallikas, raja vastaspoolel valgusele reageeriv fotoelement. Kui auto läbis ajavõtupunkti, katkestas ta valguskiire ja arvuti fikseeris täpse katkestushetke. Tõsi, nähtava valguse sagedusalas töötav mõõdik oli tundlik valguse ja varjude mängule ning eriti vihmale. Seetõttu asendas valguskiire peagi sootuks "ilmakindlam" infrapunane kiir. Esimest korda ajaloos saadi nüüd reaalsed ringiajad, mis ei sõltunud kellegi näpuosavusest. Ometi polnud ajavõtt nüüdki kaugeltki veatu, sest ikka tuli ringilugejail-kohtunikel dešifreerida, milline auto millisel hetkel infrapunakiire katkestas – arvuti väljastas vaid katkestuste täpse aja. Ringiajad arvutati katkestuste aegu ja ringilugejate tabeleid võrreldes käsitsi välja, mis omakorda suurendas veaohtu.
1975–1980. Autot "tundev" elektroonika. Kõigile oli juba ammu selge, et vigadevaba ajavõtt on võimalik vaid siis, kui "inimfaktor" sekunditelugemisest hoopis kõrvaldada. Selle ülesande lahendas juba mainitud Šveitsi kellatootja Heuer. Idee iseenesest oli hirmlihtne: iga auto peab kandma tillukest raadiosaatjat, mille signaali loeks finišijoonel paiknev vastuvõtja. Kui seada autode signaaligeneraatorid erinevatele sagedustele, saabki automaatselt lugeda iga auto igakordse finišijoone ületamise täpse hetke. Tõsi lihtne idee osutus sugugi mitte lihtsaks insenerlahenduseks. Võidusõiduauto rappub, allub suurtele ülekoormustele ja kiirelt muutuvatele temperatuurivoogudele – raadiosaatja armastab aga rahulikku elu. Ajapikku uudse ajavõtusüsteemi usaldatavus kasvas ja selle võtsid kasutusele mitmed tiimid eesotsas Ferrariga. Ametlik ajavõtt oli aga endiselt iga GP korraldaja otsustada ning enamasti eelistati "näputööd" sisaldavaid süsteeme.
1980–1990. Arvutite aeg. Arvutitehnika kiire areng võimaldas vabastada inimese mitte üksi ajavõtust, vaid ka tulemuste töötlemisest. Nüüd tuli arvutist juba valmina täielik treeningu- või võistlusprotokoll. Tõsi, mitte ametlik protokoll, sest konservatiivsed autospordijuhid eelistasid endiselt infrapunasel kiirel ja fotoelemendil põhinevat ajavõtusüsteemi: küll oluliselt kohmakam, oli see vähemalt toonaste hinnangute põhjal töökindlam (kuigi ehk mõõtmistäpsuse hinnaga).
1992. Nüüdisaeg algab. Sel aastal sai GP-võistluste ametlikuks ajavõtjaks selle võidusõidu ajavõtutehnikat ehk kõige enam edendanud TAG Heuer. Šveitslased jätkasid oma autot tundva süsteemi töökindlaks viimistlemist. Kuna seade oli aga endiselt kohati tundlik äikese ja muude elektriväljade suhtes ning polnud selgust, kuidas käituda, kui mõne auto signaaligeneraator peaks üles ütlema, jäi ametlik ajavõtt endiselt fotoelemendi hooleks.
1995. Stardisensorid. Üllatav, aga senini tuli kohtunikel silma järgi otsustada, liigahtas mõni auto enne stardihetke või ei. See tõi alatasa kaasa proteste, kuna mustvalget tõestust iga auto paigaltvõtu hetkest polnud – aga 800–900 hobujõu vallandamine konkurentidest hetkegi võrra enam annab "varastajale" tohutu eelise. 1995. aastal selline olukord lõppes – iga stardikoha alla peideti asfalti andur, mis paljastas "varga" sajaprotsendilise garantiiga. Sama tüüpi sensorid mõõdavad ka boksipeatuste kestust.
1996. Praeguse ajavõtusüsteemi algus. GP-sarja korraldajad otsustasid lõpuks, et ametlikud ajad võetakse nüüdsest autot tundva süsteemi abil. Senine fotosilmal põhinev süsteem jäi rajale alles varuvariandina.
Moodne võidusõidurada
Ajavõtusüsteem, mida järgnevalt tutvustame, töötas äsja Interlagoses, töötab peagi Imolas ja nii kuni hooaja lõpuni. Moodne võidusõidurada on ühtlasi kõrgtehnoloogiline kronomeeter. TAG Heuer toob igale GP-sõidule üle 18 tonni mitmesugust varustust, sealhulgas üle kolmekümne signaaligeneraatori võistlus- ja varuautodele, 17 antenni telemeetriaside tarbeks, 38 kilomeetrit ühenduskaableid (sellest 12 km kiudoptilist kaablit) ning 130 monitori, et viia teave operatiivselt korraldajate, tiimide ja ajakirjanikeni.
Kuidas see kõik töötab?
Null viga
Bensiinivereliste meeste hobist on GP-võidusõit muutunud äriks, kus pöörlevad lisaks autoratastele miljardid dollarid. Miljoneid teenib ka ametlik ajamõõtja TAG Heuer, ent ühe tingimusega. Lubatud vigade arv on kuni 2003. aastani kehtivas lepingus täpselt määratletud. See arv on null. Reegli rikkumine tooks kaasa leppetrahvi, kus neidsamu nulle oleks oi kui palju...
Mitmekordne garantii
Normaalselt tagab ajavõtu GP-nädalavahetusel põhisüsteem, mis koosneb neljas paigas (sh stardi-finišijoon) asfalti peidetud signaalilugejatest. Finišijoonel paiknev loeb ringiaegu (ja iga auto lõppaja), teine, tavaliselt pikima sirge lõppu paigutatu, annab teada autode maksimaalkiiruse. Kaks ülejäänut on paigutatud enam-vähem võrdsele kaugusele stardijoonest, et oleks võimalik jälgida autode tempot rajakolmandike kaupa. Sensorid stardikohtadel ja pit lane’il fikseerivad stardi õigeaegsuse ja boksipeatuste kestused. Täiendavad andurid annavad märku, kui keegi ületab boksiteel lubatud sõidukiiruse. Kogu rada ümbritsev fiiberoptiline kaabel kannab sensorite näidud ajavõtu- ja andmetöötluskeskusse, sealt aga juba töödeldud teabena korraldajate, tiimide ja pressikeskuse monitoridele – ja satelliitside kaudu sinu ja minu teleekraanile. Kõik ühendused on dubleeritud ning vead praktiliselt välistatud.
Juhuks, kui rohelised mehikesed peaksid valguskaabli siiski läbi närima või meteoriit mõne antenni purustama, on olemas ka varusüsteem. See koosneb kahest sõltumatust infrapunaindikaatorist finišijoonel (kaks taas selleks, et kui rohelised mehikesed...), mis kannavad autode ringiajad mitte andmetöötluskeskusesse, vaid ajavõtutorni. Veatu ajavõtt on niimoodi tagatud ka siis, kui meteoriit peaks andmekeskuse või ajavõtutorni purustama. Kui tuleb aga kaks taevakivi ja hävivad mõlemad? Ei häda, sõltumatult eelmainitud süsteemidest jälgib finišijoont suure eraldusvõimega kiirsalvestusega videokaamera. See toodab finišijoonest igas sekundis sada kaadrit, "trükkides" igale kaadrile ka täpse ajahetke. |
| 09.07.2010 at 19:54 |
|
|
