| Poster |
Message |
 Ri-Q.
 |
 Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Tervist!
Ameerikast alguse saanud pisik leiab Maarjamaal igal aastal (kevadel) uusi ja uusi ohvreid. Tõve vastu pole suudetud leida rohtu ja selle tekitatud kahju rahvamajandusele (haigestunute rahakotile) kasvab. Et asja olemust paremini mõista, oleks vaja kindlaks teha, kust haigus alguse sai....
Niisiis, tihtilugu on jutu käigus selgunud, et nii mõnegi usaraua-entusiasti on tähtede ja triipude teele tõuganud mõni väga konkreetne auto või kogemus minevikust ja see on lõppenud isikliku usarauaga. Mõnele on "valgustatud saamine" olnud lihtsalt sütituseks, mõnele mõjunud nii raskelt, et tingimata vaja saavutada omal käel "erilise kogemuse objekt". Seekordses teemas võikski igamees juttu teha oma nakatumisest ja haiguskäigust. Võiks nostalgitseda, kes nakatas ja millal (eeldatavasti ka veel praegu suurem osa foorumiliikmetest haigestus vähemalt 90-ndatel, kui mitte varem). St, kellel on midagi meenutada, võiks rääkida esimestest kogemustest-konkreetsetest autodest, mille mõju ohvrile oli otsustav.
Teema võiks vaba hoida naitraiderist ja eiteamist ning rääkida reaalsest elust, olgugi et paljude jaoks ilmselt just filmid on otsustavat rolli mänginud. Selleks teised teemad. Ise ei suudagi meenutada, kust kogu asi minu jaoks alguse sai. Juba lapsena autod meeldisid, kuid kodukohas tollal raskemaid masinaid ei liikunud ja pigem mõjutasid mingid tekstid-pildid, üksikud nähtud autod linnas (a la Astro, Taurus, Trans Sport), mis vormisid Ameerika autodest n-ö ülemklassi. Nüüd on muidugi naljakas mõelda, et Astro ja Taurus võisid niisugust rolli mängida, aga nii ta oli.
Kui teema on olnud või mõttetu, võib vabalt ära kustutada. Mõni võib-olla tahab enne hooaja algust mälestustes sobrada ja muljetada. Ise loeks huviga.
____________________________
REC
BB |
| 02.04.2011 at 18:38 |
1 edit. Last edited 02.04.2011 at 18:42 by Ri-Q.
|
krooks
 |
 Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Tuttaval oli tumesinine G20 Van, tiigriga varurehvil, ja nii kaunis polnud sel ajal ükski linnulaul ega ojavulin ka kui selle rahvamaja suuruse monstrumi tolleaegne käivituse ja sõitmise mürin. Mäletan kus kutt kinni pargiti ja ta ,lahtise juhiuksega ning millimeetreid möötes, end ikkagi välja jukerdas. Bussis sees istudes oli selge, et raud on raud ja ülejäänud on mööduv nähtus. Sealt algas sunduslik käitumismudel kus pea iga madalama tooniga masina möödasõit pani pea pöörama. Peale selle oli ka Västriku tänava naabrimehel üks helesinine ElDorado mida imetleda ja salaja katsuda sai. Enda esimene oli vast PTS mis oma poolameerikaliku plastolemisega ongi päris rauast autodele üleminekuks paras.
____________________________
Team OUTLAW
Ilus Aed
Fishing on Åland |
| 02.04.2011 at 19:31 |
|
asjaarmastaja
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Mina haigestusin ravimatult 1993 aasta sügisel... Olin siis ühes rootslasele kuuluvas firmas veokajuhiks. Ühel päeval Rootsis olles näitas ta oma ´74 aasta Monte Carlot ja ütles, et mina pean selle paari päeva pärast Eestisse viima, kus ta saaks sellega siis sõita tööasjade vahel.... Sai siis isegi sellega ringi tiirutatud natuke ja sellest ajast olen haige... Haiguse süvenemisele aitas kaasa veel ka sama rootslase Econoline F250, mis vahel tööülesandeid minu tagumiku all täitis. Kahjuks polnud võimalust päris oma Ameerika auto muretsemiseks enne kui 3 aastat tagasi sai siis Buick muretsetud. Enam muudest autodest kui Ameerika omad väga kuulda ei taha.... |
| 02.04.2011 at 19:59 |
|
R.Ott
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
86-87 aastal ilmus Tartusse 3 gen. Pontiac Firebird. Näha sai teda väga harva, kuid kõigi nende kandiliste "venelaste" kõrval oli emotsioon röögatu. Arvan, et praegusel hetkel ei ole võimalik enam mistahes masinaga tänavapildis seda kontrasti korrata. Rublaaja lõpus ringi liikunud TransSport oli oma voolujoonelise välimuse ja tagapiilaritel asuvate tuledega justkui ulmefilmist pärit. Tol ajal ikka tõsine disainiime ja seda heas mõttes. Oma PTS-i siiski "nostalgilistel kaalutlustel" ei ostnud, ju siis ei olnud "trauma" piisavalt tugev.
1996 aasta kevadel sai käidud Raadil (esimesel?) ametlikul kiirendusvõistlusel, millest on siin foorumis kuskil olemas ka link kunagise pinginaabri Kps-i videole. Meelde jäid põhiliselt sommide vetted ja betoonrajale maha jäänud kummipuru, mida osa rahvast lausa näpuga katsus. Samal aastal pakuti ka müüa 3gen firet/camarot - 2.5 või 2.8 mootoriga isendi eest küsiti 25000 EEK ja 5.0 oli hinnaga 35000. Võrdlusks, 25k taheti 83 aasta issand sinilinnu ja 35k 85a. mazda 626 eest... Sõitsin kokkuhoidlikult zigulliga edasi, sest - mis need röögatud ameeriklased veel kütet võtavad  Sain kätte oma vitsad ka ettevõttluses, mis mitmeks aastaks plaanidele kriipsu peale tõmbas. 1999 aastal olin Kesk-Soomes tööl ja vaatasin imestusega kohalikke noori kalkareid, kes liikusid 196x aasta neljaukselise Rambler American-iga. Erilist arusaamist ega ka sooje tundeid selle transpordivahendi vastu ei tekkinud nii mittemidagiütleva välimuse, kui ka jõuetu R6 mootori tõttu. See, mis ma täna sellest mõtleks on iseasi. Eestis tagasi hakkasin netis pead tõstvaid autofoorumeid külastama ja filtreerusid välja asjalikuma kasutajaskonnaga - automoto.ee ning tqhq. Tasapisi, kuid kindlalt kaldus suurem osa huvist jänkiraua poole. Sai ostetud mart050 LeBaron, siis tuli PTS ja lõpuks ka pikalt otsitud lahtine 3gen. Olen täiesti keskmine inimene ja seetõttu võib korraga kolme ameeriklase pidamist (millest kaks lahtised) pidada haiguseks. Elame vaid korra ja kui peaks ka teine võimalus olema, siis miks seda võimalust siin pe***e keerata...
____________________________
92' Chrysler LeBaron LX Convertible
94&95' Pontiac TransSport 3800 +doonorid
88' Chevrolet Camaro Iroc-Z convertible- 20th Anniversary Edition |
| 02.04.2011 at 23:30 |
1 edit. Last edited 02.04.2011 at 23:32 by R.Ott
|
DevilDeVille
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
umbes nelja või viie aastaselt elunesin suht Mustamäe ja Tammsaare tee nurgal ning mõlemal pool olid tasulised parklad. seal siis, ütleme, paistsid üsna eredalt sotsialismileeri toodangu vahelt kätte korralikud seitsmekümnendate masinad (eristusid ka sama ajastu eurofjordidest ja ohpljäädidest). meremeestel neid tuua võimaldati ja mõnedel olulistel inimestel veel. igatahes sellest ajast nad hinge jäid. esimene isiklik oli möödunud sajandi lõpupoole pooljuhuslikult ostetuna Pontiac 6000. võimaluste tekkimisel sai latialt hüppamisest loobutud ja edasine suund on Cadillac. nu hääküll, kastikaid ja vanne maailmastandardi valikus pole, sestap võivad need vajaduste ja võimaluste korral ka muid aktseptaableid marginimesid kanda.
____________________________
Flick the Gestapo.... No, I said *Flick*, the Gestapo!
|
| 03.04.2011 at 00:38 |
1 edit. Last edited 03.04.2011 at 09:54 by DevilDeVille
|
Koit
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Esimene kogemus oli kuskil 90ndate keskel, kui pisikese poisina hääletasin mingit eriti pisikest vahemaad. Nii 3-4 km või sedasi. Väikseid jõmme ei taheta muidugi ilmaski peale võtta, aga seekord läks iseäranis hästi. Seisma jäi selline masin, mida ma kunagi näinudki ei olnud. Hiljem, aastaid hiljem, tegin kindlaks, et tegemist oli Chevrolet Tahoega. Mis selle kummalise masina juures veel imestama pani, oli see, et õues võis olla mingi 20-25 pügalat kuuma, aga kui sinna kolesuurde masinasse istusin, siis seal sees oli külm. "Wow" oli sel hetkel mõte ja mingisugusest konditsioneerist ei olnud ma sel ajal midagi kuulnud, eriline imeasi tundus. Sellest ajast saadik on tegelt need Tahoed, Yukonid ja Suburbanid kuidagi hinges olnud. Omanud pole siiani neid ühtegi, aga vast jõuab ka veel mingil hetkel. Selle kogemusega seoses hakkasid usakad hinge kriipima. Kuna ma 18 aastat oma elust olen Haapsalus elanud, siis 11a. tagasi hakkas tonnide viisi ägedaid usakaid lausa koju kätte tulema. Eredaimalt on nendelt ABCS esimestelt aastatelt meelde jäänud üks kollane 442 ja terve trobikond Fierosid, mis alati kõik koos kohale tulid ja mäletamistmööda vist kõik erinevat värvi olid. Kusagi 2003a. hakkasin tikutakut poole silmaga lugema, kasutajaks ei tahtnud ennast teha, sest tundsin ennast alaväärsena, kuna ühtegi õiget masinat hinge taga ei olnud. 2004a. oli siis see aasta, kui sobrasin autolehti, et endale äsja maha müüdud Mazda 626 asemele mingit muud autot vaadata. Raha oli umbes 30k ja valik just suurem asi ei olnud...aga, siis kargas näkku 1990a. Chrysler Voyagerhttp://www.usaraud.ee/index.php?id=5_5_20_754. Tumesinine metallik ja maksab sama palju, kui mul just seda va krõbisevat on. Helistasin, leppisin kokku ülevaatamise ja läksin kohale. Kapott lahti, mootor käima...tavapärased protseduurid ja siis istusin sisse ja sain esimest korda elus käigu sellest õigest kangist sisse panna. Otsus oli tehtud, võtsin ta kohe ära. Ja sellest hetkest alates ei ole mul enam mittemingisugust tõmmet teiste masinate poole, mis pole ameeriklased. Nüüdseks olen ma neid pidanud 6 ja kuna kaks viimast on olnud Cadillacid, siis nende masinatega jõudsin arusaamisele, et peale Cadillaci enam eriti miski muuga sõita ei tahagi. Muidugi väikeste eranditega. Kahetsema ei ole seda haigust kunagi pidanud ja tegelt on see mõnus haigus. Naine on ka viiruse saanud, õnneks.
Ahaa...ja üks asi oli veel, mis mind nende autode juurde suunas. 90ndate alguses, kus Datsun oli suuremalt jaolt ainuke välismaine masin tänavapildis, siis Haapsalus sõitis rohelist värvi 4gen. Pontiac Firebird mis lihtsalt täieliku ulmega võrdus sel ajal.
Selline oli siis minu teekond õigete masinateni.
____________________________
Chevrolet Caprice Classic, ex Police
Chrysler Voyager
Plymouth Voyager
Pontiac Grand Amr
Cadillac DeVille 32V
Cadillac DeVille 4,9 V8
Thunderbird SC
Cadillac Deville 4,9 V8 '95 |
| 03.04.2011 at 01:30 |
1 edit. Last edited 03.04.2011 at 01:38 by Koit
|
peep
Moderator |
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Olin 90 aasta suvel Soomes tööl autokaupluste ketis, mis muuhulgas importis Floridast usakaid ja tuli aeg-ajalt konteineritest igasugu tehnikat välja ajada. Üldiselt tegelesin müügiks ettevalmistamisega aga tööülesanne oli veel autode liigutamine Lõuna- ja Kesk Soomes ühest poest teise või klientide juurde ja ülevaatusel käimine. Sõitsin mõne kuuga sadade erinevate lääne autodega tuhandeid kilomeetreid, enne seda "välismaa" autodega sõitmise kogemus puudus ja seetõttu tundusid nad kõik uskumatult kiired, näiteks isegi 5,0 STW Caprice. Kõik usakate tüübid alates pikast topeltratastega monster-kastikast kuni Corvairini sai ära proovitud, sinna vahele vannid, suv'id, limod, piilofarmarid, tiibadega asjandused jne. Paar korda sõitsin spetsiaalselt Helsinkisse, et igakuisel usakate cruisel osaleda, mis oli sel ajal mastaapne ettevõtmine ja jäähalli parkla oli pool ööd kummisuitsuga kaetud.
Sellest ajast jäid meelde just muskelautod ja eriti meeldis üks peaaegu uus 5,0 3-gen Camaro manuaalkastiga millega sai kord ringi sõidetud. Tagantjärgi tuvastades oli TBI'ga isend. Moment ja kiirendus madalatel pööretel olid muljetavaldavad mu 1,3 l. Ladaga võrreldes. Aastaid hiljem võimaluse tekkides sai endalegi selline ostetud, täpsemalt LT1 4-gen Camaro, mis oli juba samm edasi.
Kahju, et tänapäeval pole võimalik sama eredaid materiaalse maailmaga seotud elamusi hankida, vabalt konventeeritav valuuta, longero, banaan ja ameerika autod lõikasid ikka ülimõnusa valuga noore kommunismiehitaja puhtasse südamesse ja hinge. |
| 03.04.2011 at 10:11 |
|
Lowrider
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Minul hakkas see pisik külge pisut väiksemast skaalast .
Sai mingine 5-6 aastat tagasi mudelismiga tegelema hakatud ning siis süvenes huvi üha rohkem autode vastu. Olin siis mingi 13-14 aastat vana, ise ka enam ei mäleta. Alguses olin ikka tõsine riisivend, aga mida rohkem ma ajakirju uurisin ning USA rauad silma hakkasid, seda rohkem hakkasin ameeriklaste poole vaatama. 2007 sai ostetud esimene kokkupandav mudel ehk 64. aasta Impala SS ning sellest ajast saati elan ma selle nimel, et üks päev ühe 1:1 skaalas 64' Impala ehitatud saaks . Lowrider ka muidugi, selle kultuuri huvi on ka 2007. aastast saadik süvenenud.
2007 Sai ka esimest korda ABCS'il käidud ning ega pärast seda enam ühtegi euroopa või jaapani autot ei vaatand.
Praegu veel pole isiklikult ühtegi usarauda omanud, isegi sees olen istunud vaid üksikutes. Vanust alles niivähe, et lõpetan gümnaasiumi see aasta ning väga ei usu, et ülikoolis mõnda V8't ülal jõuaks pidada . Aga selle nimel saab pingutatud, et unistused ükspäev täituksid. |
| 03.04.2011 at 10:54 |
|
PlyVal64
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Minu lugu haigusest ja selle osalisest ravist on suisa tiku-taku pealehel autoesitluste all. Ei hakka siia ümber kirjutama. Ravida olen püüdnud ennast mitte USA-raudse vana ja ilusa tehnikaga, vanemate purjekatega aga kurask, kõigil neil haigustel on omadus hoopis süveneda.
Täiesti kogemata tuli hommikul pannkooke süües jutuks, et "mida me kaks vaba ehk täiskasvanud järeltulijaga tegelast siis järgimiseks toredaks aga praktiliseks pereautoks soetame?". Ja nagu ühest suust: ElCamino. Vajadusel 3 kohta, kast kola suvekodusse veoks, purjeka saab sappa võtta ja mõlemale hirmsasti meeldib disain. Muidugi pole 1964 Valiant Barracuda mõte maha maetud. Nüüd lähen "ravin" natuke merehaigust, kuu aega Vahemerest koju tagasi... et tagasi tulles "ravida" vanade autode haigust ralli-oopelile "torude" installiga ja juulis enne Väina jälle akuutses seisundis ABCS'l olla. |
| 03.04.2011 at 12:42 |
1 edit. Last edited 03.04.2011 at 12:43 by PlyVal64
|
wagoneer
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Minu esimene nägemus USA musklist oli vast mingi 10a vanusena (25 aastat tagasi) kui Kalevi kommivabrikus töötav naabrimees käis mingi ime läbi soomes ja tõi mulle sealt mingi muskelauto ajakirja mille kaanel ilutses 71´ Dodge Charger Super Bee. Hemi ja puha, kollast värvi ja suur mesimumm kapotil ilutsemas. Kuna ajakiri kadus ja aeg oli nagu ta oli jäi märg unenägu märjaks edasi. Kuni äkki vist mingi 8 aastat tagasi oli sõbra töökojas üks Wagoneer remondis. Ja siis tuli märg unenägu USA autost jälle tagasi ning hoovi ta mul veereski. Tänaseks juba uue hoolitseva omaniku käes olev Wagoneer tõi mind ka siia saidile koos kasutaja Dieseli soovitustega kui normaalne sait ja puha
Tänaseks on neid liikureid kogunenud juba üksjagu. Ja garaazis on ka 71´ Super Bee. Mis ei oma kahjuks Hemit, aga ikkagist. Iga kord kui vaatan tuleb meelde kuidas naabripoistega ajakirjas lahedaid usakaid piidlesima ja mõtlesime kuidas krt küll kunagi endale sellise saaks
____________________________
dodge ram 2500 97´ twin turbo just for fun 1mile=226km/h lendas õhku
pontiac firebird convertible 69´ töös
pontiac gto 71´ valmimas
Dodge Charger Super Bee 71´
International Harvester Travelette C-120 61´Sõidab
Mitsubishi Colt Lancet 76` |
| 03.04.2011 at 17:22 |
1 edit. Last edited 04.04.2011 at 06:57 by wagoneer
|
easy
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Esimene Usakas mida nägin oli targa katusega Pontiac Trans AM (´77-79a), millega sõitis üks noor kena blond mimm 80ndate lõpus või 90ndate alguses.
Veidi hiljem oli paar El Camino stiilis masinat, mis jäid kooliteele. Siis oli sõbra maja ees üks 70ndate Chevy Van. Vahepal olid linna peal ka paar Ford Taurust 90ndatest - USA variandid, universaal oli eriti lahe.
Peale seda ostis üks tuttav rohelise madala valge sirmi ja lükanduksega Chevy Van G20-ne. Peale seda oli ainus õige auto aint Chevy Van. Mingi aeg hiljem sai see tuttav omale kõrge katusega Vani kere, millele monteeris, siis madala jupid. See oli nagu lennuk seest. Vahepeal oli mõte vana kere ära osta, aga siis olid vist dokud kuhugile kadund ja liiga palju juppe puudu. Vani ostuni seetõttu ei jõudnud.
Tuttvatel oli vahepeal üks 80ndate Caddy Brougham remondis. See oli ka suht cool. Üks sõber sõitis vahepeal 70ndate Ford Thundebirdiga, suurus oli muljet avaldav, 40m topelt jutte teha polnud probleem. Sugulane sebis vahepeal valge Camaro ´98a. mis oli ka päris cool.
Vahepeal mõtted muutusid. Peale usarauas napilt Corvette C4-st ilma jäämist (ehk keegi jõudis ennem ära osta), liikusid mõtted ´67a. Pontiac Grand Prix cabrio peale. Müüja sai vahepeal tema enda küsitud hinnast mingilt soomlaselt poole parema pakkumise, seetõttu jäi see diil minu jaoks ära. Vahepeal oli ka Dodge Ram kastikas 90ndatest ja ´59 Caddy cabrio või coupe mõttes, palju ei puudnud, et oleks ´70a. Challengeri soetanud, aga lõpuks maandusin Towncari otsa.
Alati on meeldinud ka Ford A põhjal tehtud hot rodid ja Hummer H1-d ning hiljuti nakatas töökaaslane General Lee maaniasse. Sarnast õnnestus ka Rootsis ka lähedalt liikumas näha. Tõsi küll ´68a. ja must, aga see oli ikkagi elamus omaette.
Hetkel tunduvad ainsad õiged masinad olema aint Hummer H1, Chevy Kodiak, samas stiilis Imperial ja Ford F-seeria suurima numbriga veokid, (äärmisel juhul ehk Hummer H2 ka). Praegu üritab kõik selleks teha, et millagi üks eriti lahe H1 sebida. |
| 03.04.2011 at 23:00 |
|
mats36
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Minul on olnud õnn põhimõtteliselt sündida Cadillacis. Autoks oli siis pruuni värvi 89-93 aasta Deville, millega mu papa tol ajal sõitis. Muidugi polnud see tema oma, vaid tema ülemuse oma. Nimelt kõik autod (ameerika tõugu) mis mu papa bossil olid tuli üksaeg müüki panna. Seal kohal tuli mu isa sisse kuna tal oli mingi anne asjad maha parseldada suhteliselt kiirelt ja hea hinnaga. Kuid selle Cadillaciga oli teine lugu. Seda ta ei raatsind müüa. Niisiis kauples ta välja ülemuse käest paar kuud kasutamisluba ja seejärel ta maha müüa. Okei, see selleks. Igastahes kõige esimene usaraud mis ma oma ihuga tunda sain oli 89 aasta Buick Lesabre (mis on väidetavalt siiamaani Eestis). See oli papa esimene päris oma ameerika autu. Ning pean tõdema, et minu mäletamismööda üks mugavaimatest. Need mõnusad pehmed sinised riidest kattega istmed on mul siiamaani meeles . Igatahes peale Buicki oli tükk maad tühja maad halbade asjaolude sunnil. Vahepeal suutis mu onu omada mitmeid ameeriklasi, millest üks kõige eredam mälestus on helesinine Mustang. Meie autodega läks nüüd natuke aega kuni lõpuks saime oma audi 100E puruks sõidetud nii, et sellest poleks ka heal soovil midagi välja voolida saanud. Taaskord jalutas õnn mu õuele, kui käisime Tartust või Pärnust, ei mäleta enam, toomas omale 1993 aasta Pontiac TransSporti... Huvitaval kombel ma igatsen järele nii Buicki kui Pontiaci. Kõige kenamad ja silmapaistvamad autod nad just ei ole, kuid miski kripeldab sees. Pontiaciga võin ka kahe käe peal ja rohkemgi veel lugeda toredaid mälestusi ette. Lõpuks hakkas teine lagunema kahjuks jubedalt, mis oli ilmselt tingitud mu maakoju sõites teepeale jäävast kohutavas olukorras kruusateest, kus oli auk augus kinni. Kuid seda kaadrit ma ei unusta kunagi, kui parasjagu õhtul pimedas väljas olemisest kõrini sai ja aeg oli koju tulla. Sel õhtul jalutasin silmad maas, ei tea miks. Kuid üks 10m maja eest tõstsin pilgu ja jäin seisma nagu oleksin saanud välguga. Seal ta seisis... 5,4 meetrit puhast ameeriklast. Valget karva, esmapilgul suur kui tanker. Jõllitasin lahtise suuga teda tükk aega väljas kui otsustasin tuppa minna ja õige küsida papa käest, et ''Kuule kas see limusiin on sinu oma või??''. Ta näole ilmus mesimagus naeratus ning seejärel kostus ta suust ''Minu oma jah ''. See lõhn mis seal 1997 Cadillac Devilles oli ei unune mul kunagi. Samat lõhna olen saanud kaiffida vaid ühes kohas veel - kui käisime nüüd talvel 2003 Escalade EXT-d vaatamas. Juba selle lõhna pärast oleks võinud selle auto ära osta, kuid härra põder naaberriigist jõudis ette. See selleks. Igatahes oma pikka juttu jätkates tegi papa mulle väikse tiiru alevikuvahel kah. Mu silmad ilmselt särasid ja suu oli kõrvuni kui cruisasime lumisel õhtupoolikul läbi aleviku valget karva Devillega. Sõidu lõpetuseks demonstreeriti mulle ka jõudlust, mis tiris mu hetkega istmesse kui pedaal poole tee peale põrandasse vajutati. Sel hetkel sai otsustatud, et omab seda autot niikaua kuni saab. Hetkel läheb 7. aasta. Lisan veel, et kõik löökaugud, mis olid tapvad nii seljale kui ülejäänd kerele muudes autodes oli nüüd unelm Cadillacis. Kõik oli nii pehme ja sujuv. Linnas 50-ga sõites tunduks justkui seisaks me paigal. See selleks. Ning nüüd 3 aastat tagasi astus juba hea sõber Õnn taas õuele kui käisime ja tõime mulle ka päris oma Caddy. Meil osutus teha päris hea diil (võib öelda lausa, et komistasime selle tehingu otsa kõige õigemal ajal) kuna papa sõber kavatses selle 89 aasta Eldo müüki paisata. Vanal oli ainult üks aga - et see satuks mõne hea inimese kätte. Seal kohal tulime meie sisse. Sai tehtud väike prooviring ja kiire ülevaatus kuna ei olnud just palju aega sest mõne päeva pärast pidime lendama reisile. Nädal aega magamatta öid välismaal. Tagasiteel lennukis rääkisime isaga, et ''No mis teeme siis...''. Tekkis piinlik paus, kuni lõpuks laususime ühest suust ''Lähme toome ta ära ''. Ning 2 päeva hiljem keerasime võtit ja tõime ta ära. Sellest ajast saadik on kinnistunud ameerikamaa auto minu südamesse igaveseks. Pigem lükkan mõnda emalaev ameeriklast kui sõidan jeurooplase või japsiga. But hey, that's just me...
Vot selline lugu siis. |
| 04.04.2011 at 07:09 |
|
uputaja
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Vahel leebub ka kõige tõsisemate 4x4 kummardajate süda. Tõbi algas 2008 aastal pühapäeva hommikul "Uunicute Talverallilt" koju sõites. Sõber helistas, et sai oma Buigi värvimisest kätte. Tegemis siis Antennimehe vana Roadmasteriga Noh lähme teeme väikse ringi? Oi blin kiirendus oli raju, hääl oli veel rajum ja see mugavus..... Pärast oma Cherosse tagasi istuda ei tahtnud. See sõit jäi kuskile alateadvusesse tallele. Peale Cherot ostsin Wrangleri-tõstetud, vintsid, tagasillas ARB, 33x13,5 rehvid. Elu oli ilus seni, kui üks sell tahtis selle Pontiac Trans Ami vastu vahetada-manuaal kast, 5,7V8 tibukollane. Siis oli küll tunne, et enam parem olla ei saa Alguses oli vahva ja äge kuid lõpude lõpuks sain aru, et see pole minu maitse.
2009augustis ostsin Chrysler Fifth Avenue mis on mul alles tänase päevani.
The End
____________________________
Suzuki Jimny- Landcruiser axles, 10" lift, Warn 8274winch, front ARB, rear Lockright, 35x16 SS Boggers, Trail-Gear 6,5/1tcase. |
| 04.04.2011 at 07:57 |
|
Tyymiiz
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Minu haigus sai alguse tänu tutavale, kes kusagil 90" te keskel või isegi aluse poole tegeles Eestis Mikimaalaste toodangu impordiga, sai seal ikka küllaltki tihedalt imetlemas, kuulamas, näppimas käidud.Eredaimad mälestused oleks 57.a. Dodge Royal , kollane mustaga 442 cuda ja cady limu. Aastal 2008 sain ma omale enda päris iskliku esimese ameeriklase 1989 caprice classic STW . Üldiselt olen ma end alati tundnud kuidagi kodusena usaraua austajate seltskonnas isegi, kui ma kedagi sealt kedagi ei teadnud sellegi pooles on alati selles seltskonnas kuidagi hea ja mõnusalt soe ja kodune olla ! Sama kehtib ka ülelombi rahvaga, kellega olen ka ühisel cruiisil osalenud, mida korraldas Mopar Tribe nimeline klubi .
____________________________
minust viinalõhna õhkab ja mul puudub cadilac mul on igivana chevy mis näeb välja nagu käkk 56667774 |
| 04.04.2011 at 08:31 |
|
Vanaisa
Moderator |
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Mina sain viiruse külge 90ndate alguspooles. Eks ma olin pervo juba siis, tegelesin parasjagu Zim´i taastamisega - valge nahksisu ja baarikapp olid juba valmis, valge pika karvaga põrandavaipki valmis vaadatud.
Aga miskit nagu kripeldas hinges - alates Soomlaste korraldatud autoüritusest velotrekil sai tellitud V8 nimeline ajakiri, mis alati kaanest-kaaneni korduvalt läbi loeti, ei teinud paremaks asja ka hõredalt toimuvad esimesed kiirendusvõistlused...
Ja siis jäi ilmselt Kuldse Börsi vms lehe kaudu silma Dodge Aspen STW nimeline aparaat mida keegi kodanik üsna õiglase hinna eest pakkus. No tehtud mõeldud, autosse ja läbi tuisu Lasnamäele autot vaatama. Mingi 9kordse ees ta seisiski. Saba vaadates oli otsus selge - no sellist peldikut ma never ei osta, nina poole sammudes paraku otsus muutus 180* - selle aja autodel nii vinget nina pole. Saigi kaup kohe ära tehtud.
Sealtmaalt läks kõik allamäge - aastakesega sai auto aatomiteks kistud ja originaalse pronks metalliku asemel tore tumeroheline metallik selga lastud. Slant 6, mis üsna hõre oli, sai välja vahetatud Soomest toodud uuema vastu ja kogu kompott kokku lapatud. Sõidurõõmu jätkus päris mitmeks aastaks.
Ainukese ja õige margi, Cadillaci otsa komistasin 2000 aastal tänu kodanik Herbertile (kes minu teada siiani usarauda kummardab) - ta parasjagu müütas oma ´90 Eldoradot. Ohhoo, millised mugavused, digiarmatuur ja vorstimustriga istmed! No müüdud mees ma jälle olin.
Edasine on olnud järjepidev allakäik, vaja ju ikka kõikvõimalikud Cadillacid järgi proovida. Kogunenud on neid aja jooksul 9 erinevat (and counting). Eredamalt on meelde jäänud ja südame külge kasvanud ´93 FWB ja uuematest ´96 Eldorado.
Sellele haigusele ravi pole...õnneks
____________________________
KÕIK KASTIRATASTELE, SELTSIMEHED!!!
:evil |
| 04.04.2011 at 08:53 |
1 edit. Last edited 04.04.2011 at 08:57 by Vanaisa (Moderator)
|
rnx69
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Njah, kui nüüd agusihvkalikult kõik ausalt ja otsast peale ära rääkida, siis peaks vist alustama sellisest seigast, et umbes aastal 1989 (olin siis kuueaastane pägalik), tuli koju värske ajakiri "Tehnika ja Tootmine". Selles oli artikkel pealkirjaga "Sportauto või sportlik auto" ning ajakirja tagakaanel artikli tutvustuse juures ilutses helesinise sportliku kupee Pontiac Firebird Formula pilt. Auto tundus nagu ulmefilmist välja karanuna - olin ju Lõuna-Eesti maapoiss, kultusseriaali "Ritari Ässä" polnud isegi unes näinud, aga auto jättis sügava mulje. Läks aastaid mõned edasi ning ilmuma hakkas ajakiri "Tehnika Kõigile". Pommisin ükskord linnas käies isa, seni, kuni ta mulle värske numbri ära ostis. Ja tegu oli lausa meerikaraua eriga - pikk artikkel Duesenbergidest, Helsingi customautode näitus ja mida kõike veel. Eriti sügava mulje jättis Cragari ratastega '34 kupee. Ja peale selle kuidagi kiskus arusaam sinnapoole, et üks õige auto ikka mikihiirtemaal tehtud olema peaks. Eks seda muljet süvendasid veelgi TV3 jooksma hakanud seriaal musta Trans Am'iga ning sakslasest parmuga peaosas ning filmid nagu "American Graffiti" või "Two Lane Blacktop".
Esimese usaraua hankimiseks avanes võimalus küll alles kolme aasta eest, kuigi plaane heietanud ning unistanud olin sellest juba pikalt. Valikut eriti polnud ning juhuse läbi veeres mulle hoovile seesama tulilind, mida lapsepõlves ajakirjast mäletasin, küll paar aastat uuem, aga ikkagi lõpuks oma. Eks vaikselt on see hullumeelsus ka juba minuni jõudnud - esimene aasta sai autoga suhtkoht lihtsalt sõidetud ja kuluosi vahetatud, teine aasta juba lisandus mõningaid detaile ning tuli põhi ära keevitada, nüüd siis järg käes mootori ning kapotialuse käes. Vahepeal sai sujuvalt tõusva päikese maa poegade pereauto ka asendatud ühe GMi õnnetusehunnikuga, aga eks ka see vist näitab, et katuse all kõik ikka päris korras pole.
Eks on ikka mõni asi ka unistuseks jäänud - tahaks kunagi ikka jõuda praktiliselt nullist oma lakes modified stiilis rod'i ehitamiseni, aga pole seda aega ning ressursse sellega kuidagi algust teha. Lisaks veel ka meie seadusandjate "soosiv" suhtumine - treilerikuninganna ehitamise asemel tahaks ehitada tänaval sõitvat asja ikkagi.
____________________________
'75 Chevrolet Camaro Type LT 350 V8
'92 Blazer S-10 262 V6
Full Throttle Club
_______________________________________________________________
Though I travel through the Valley of Rice, I fear no evil, for Torque is with me.
|
| 04.04.2011 at 11:45 |
|
Motorist
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Esimene suurem huvi V8 ga madalalendurite vastu algas minu jaoks hoopis Austraalia turule toodetud Ford Falconist mis esines filmis Mad max 1 ja 2 , kustumatu lemmik mul. Eriti sellise ratracerina.
Kuid suurem huvi tekkis siis, kui mu bioloogiline eostaja sai omale võla katteks selle auto: http://www.usaraud.ee/?id=5_5_20_231
Sellega võis ta ringi sõita seniks kuni võlg tasutud. Sai ise ka rooli istutud korra. Olin päris tatt siis veel. nii ca 14 või 15. Aastaks oli 1993 või 1994, selliseid iludusi siis veel ringi ei liikunud. Olid vaid soomest veetud vanad datsunid ja taunused.
Auto hääl ja minek ning suurus oli sel ajal ikka väga luks. Antud auto oli siis avariivaba ja hall metallik. Tumepunasem ja ruudulisema riidega seest. Igati originaalne ja uhke pill. Ma palusin et vana maha ei müüks aga võla võtjad suutsid lõpuks ikka oma võlad ära maksta ja auto said nemad tagasi. Mis on vahepealne ajalugu seda mina ei tea. Tean vaid et Tartus uuel sillal tehti sellele autole avarii. Nimelt üks 2105 küttis korraliku kiirusega taganurka sisse, juht läks reanimatsiooni, kaassõitja samuti, tagaistuja läks tilgutite alla. Zigull läks mahakandmisele, paraku oli ka Noval kere kõver ja ühe külje uksed enam ei käinud, teisel küljel olid suured vahed sees, samas oli katki vaid tagatuli ja kere ning stangevaheline plastik. Auto venitati kindlustuse poolt sirgu ja värviti üle. Auto oli kena nagu enne.
Mulle meenub ka et vahva oli kurve painutada sellega, sest tänu kõrgele profiilile vilisesid rehvid juba üpris madalal kiirusel. Samuti meenub ka meeldiv suuremahulise mootori müdin. Autol oli kuskil ka kirjake Toronto edition või oli special...
Sellest ajast alates olen ma soovinud omada ühte tõelist fullsize 4 door saloni... minu unistused on mingil vähesel määral täitunud. Kui ta ka nyyd liiuma saaks... damed!!!
____________________________
http://www.motoristiklubi.eu Teeme: Roostevaba väljalase KÕIGILE! info tel 53900300 https://www.facebook.com/MotoristiKlubi |
| 04.04.2011 at 12:46 |
|
Rein000
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Esimese elamuse andsid siiski filmid ja siis Za Ruljom i ja Svet Motori üksikud uudiste pildid. Nii palju, kui ma mäletan on alati suured autod meeldinud, M 407 ei märganud, kui kui Pobeda mööda veeres, siis see pani järgi vaatama. Omal, kui sain hakata autosid omale ostma, olid lemmikud Volvod ja nendelt loogiline jätk suuremate ja vähemalt sama kandiliste peale ongi Usa kad. Eks see, et isa ostis Chevy Vani nõuka aja lõpus, pani ka oma unistuste autole aluse. Sel ajal oli ikka õnne päev, kui juhtida lubati ja ikka tõeline kapten laevas tunne oli seda roolida. |
| 04.04.2011 at 13:52 |
|
desiderii
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Arvan, et minu puhul võis esimeseks sädemeks olla see, kui väikese poisina sain 90date alguse poole tabureti otsa roninuna riiulist kätte Margus-Hans Kuuse raamatu "100 autot" ja nägin seal 1959 Cadillac Fleetwoodi pilti. See on kõige eredam meenutus, vanust ei oskagi öelda. Sealt edasi oli 1995. aasta Autokataloog, mille isa ühel päeval koju tõi ja mis hakkas edasisi unesid kummitama. Eriti Jeepi Grand Chero, mis eriti võimsa ja vägeva masinana tundus. Sealt edasi oli kindlasti mingi osa klassivenna vanematel, kel oli GMT400 kaheukseline Tahoe, mis tihti oma päevi kooli turvalisel territooriumil veetis. Mad Max 2-es nähtud must masin kindlasti ka.. nii rumal kui see ka ei näi. Eriti just kere, kompressor ja üle 300 liitri kütusevaru.
Praeguseks on asi kohati ka praktiline. Ei näe mõtet osta endale kasutatud masinat, mille tehniliste sõlmede ja lahenduste vastu ma vähimatki huvi ei suuda tunda. Ja automaatkastide puhul usaldust ka.
____________________________
kirjanik
97' Expedition, unistuste auto.
ex 94' Seville STS
ex 97' Mark VIII |
| 04.04.2011 at 14:47 |
|
Rein000
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Vot kurja, just sealt ma seda raketitiibadega Cadillaci esmaselt imetlesingi. Hea, kui on nooremaid ka, kellel veel mälu on  |
| 04.04.2011 at 14:50 |
|
rustang
Moderator |
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Mina haigestusin väikesest peast sama raamatut lugedes, 100 autot. Mustang sai kinnisideeks - Cobra oli vist liiga ulme. 90ndate lõpus sai sellest unistusest reaalsus - kuigi mitte päris niisugusel kujul nagu pilt raamatus vaid '87 5.0 LX näol.
Tänaseks on see tranformeerunud vana Escortiga asfaldisõiduks, siingi meenub 70ndate soome VM-st pilt "Colt" sigarettide reklaamkirjadega vastavast rallikast. |
| 04.04.2011 at 15:41 |
|
Ri-Q.
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
quote:
peep: Olin 90 aasta suvel Soomes tööl autokaupluste ketis, mis muuhulgas importis Floridast usakaid ja tuli aeg-ajalt konteineritest igasugu tehnikat välja ajada. Üldiselt tegelesin müügiks ettevalmistamisega aga tööülesanne oli veel autode liigutamine Lõuna- ja Kesk Soomes ühest poest teise või klientide juurde ja ülevaatusel käimine. Sõitsin mõne kuuga sadade erinevate lääne autodega tuhandeid kilomeetreid, enne seda "välismaa" autodega sõitmise kogemus puudus ja seetõttu tundusid nad kõik uskumatult kiired, näiteks isegi 5,0 STW Caprice. Kõik usakate tüübid alates pikast topeltratastega monster-kastikast kuni Corvairini sai ära proovitud, sinna vahele vannid, suv'id, limod, piilofarmarid, tiibadega asjandused jne. Paar korda sõitsin spetsiaalselt Helsinkisse, et igakuisel usakate cruisel osaleda, mis oli sel ajal mastaapne ettevõtmine ja jäähalli parkla oli pool ööd kummisuitsuga kaetud.
Kahju, et tänapäeval pole võimalik sama eredaid materiaalse maailmaga seotud elamusi hankida, vabalt konventeeritav valuuta, longero, banaan ja ameerika autod lõikasid ikka ülimõnusa valuga noore kommunismiehitaja puhtasse südamesse ja hinge.
Eh, seda ei oskagi kuidagi teisiti nimetada kui unistuste töö..
____________________________
REC
BB |
| 04.04.2011 at 17:31 |
|
Lemmu
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Erinevalt paljudest hakkasid rauad mulle meeldima mitte filmide vaid reaalselt katsutu/nähtu põhjal kui 90ndate keskpaigas või pisut peale seda onu neid pidama hakkas. Alustades Ford Taurusest mille juhiukse el.akna küljes rippudes toona veel kõigest 30kg'st mind üles-alla sõidutati. Onu autode valikus järgnesid Pontiac Bonneville, Lincoln Town Car jpt
Esimese mikimaa päritolu auto soetamine võttis minul aga tublisti aega - nimelt oli hädasti tarvis läbi elada üsna pikk periood kus ma peale BMW muid autosid ei tunnistanud.
Aastal 2006 sattus saatuse tahtel minu kätte müügiprojektina tuttavalt imeodavalt soetatud Chevrolet Silverado 5.7 V8 (olgu öeldud, et kogu väljalaske moodustas 15cm läbimõõduga toru)... palju ma temaga toona sõita ei saanud, küll aga sain mitte kõige paremas tähenduses tuttavaks Märteniga.
Järgnes paus... ca aastane, peale midagi soetasin endale kompu poolse Chrysler Grand Voyageri 1999 2.4'se atmi - teenis mind hästi ning peale rahaliselt kosumist soetasin endale juba sama vana Jeep Grand Cherokee 4.7 V8. Järgnesid Dodge RAM 1500, Ford F-150. Samal ajal olid minu käes üsna pikalt ka tuttava Chevrolet Tahoe 5.3 & C6 Vette, teinekord sai vuratud ka H2'ga.... olid vast ajad kui öised linnatänavad nägid kiiruseid 300km/h+.
Peale neid olen omanud veel mitmeid raudu - Commander 4.7, Durango 5.9, Savana 5.0, 2x Express 5.7, 2x Explorer 4.0.
Lisaks on käest läbi käinud veel üks Commander, Aviator, Escalade, Chevy Van G30 jpt reeglina ikka V8 südant omavat isendit.
Hetkel on majanduslik seis kahjuks niivõrd täbar, et ei kannata mikimeelne olla kuid kui need lood ükskord paranevad, on kindel plaan järele proovida nii mõnedki vägevad õgardid
Õnneks pean tõdema, et peale USA päritolu autode endale enam midagi soetada ei soovi ning viimasest 10st omatud autost 9 on sellele ehedaks tõestuseks.
____________________________
3x V8 = 10.8L & 968kw |
| 04.04.2011 at 17:46 |
1 edit. Last edited 04.04.2011 at 17:49 by Lemmu
|
antoonio
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Niikaua kui ma end mäletan on ikka miskid autod meeldinud ja mida suuremad ja kandilisemad nad olid seda lahedam. Eks pisik jäi külge kunagi nähtud filmidest ning (Convoy, The Blues Brothers jne) kui eelpool mainitud 3gen fire tartu tänavaile ilmus oli see nagu maapealne paradiis. Niipalju kui mäletan sisi sai teda tollal ka üsna tihti kuangise Sepa Baari juures nähtud. Kuni tänaseni võtan suht kriitikavabalt igast jänkirauda aastani umbes 85 milledest paljud on muidugi koledad kuid oma koleduses siiski igati kenad . Eriliselt meeldib muidugi tiibadeajastu ning 70date enne naftakriisi aegne "laevastik". Sama haiguse teed olen nakatanud nii mitmetki tuttavad, kes jõudsid tegudeni (auto omamiseni) varem kui mina.
Tänaseks päevaks on mul haigus võtnud märksa sügavama vormi. Lisaks auto omamisele nakatusin oma esimese (ja senini ka ainsa) auto soetamisega kaasnenud sõidumaaniasse seal pool lompi. Just eile sai tagasi Eestisse laekutud oma kolmandalt tripilt ning ega kolm ilma neljandata, viiendata jne -ndata jää .
____________________________
Caddilac Coupe DeVille'79 (D'Merchant) |
| 04.04.2011 at 19:58 |
|
BlueStang
|
Kuidas ma haigestusin raskesse haigusesse?
Minu haigus lõi raskemal kujul välja aastal 1999, kui silma jäi 60-ndate legend Cobra 427.
Netiavarustes seigeldes selgus meeldiv tõsiasi, et ülemaailmselt on Cobra replicate ehitamine ja selle hilism nautimine ringrajal või kokkusaamistel omasugustega väga populaarne ja omalaadne harrastus nagu mõnedel golf või avamerejahi pidamine. Kiiresti selgusid ka võimalused sellise auto ehitamiseks ning tekkisid tuttavad naabermaades, kes ka selle harrastusega tegelesid. Teoreetilises plaanis arenesid asjad kiiresti ning sain oma huvi tõttu isegi Corbra Replica Owners Club (CROC) liikmeks põhjanaabrite juures. Huvi kinnistus veelgi, kui tekkis võimalus Ahvenisto ringrajal V8 doonormootoriga isendiga mõned kiiremad ringid teha ning tunnetada kiirendust, mida pakub 900kg kaaluv ideaalse kaalujaotusega ning 400+hp arendav lahtine legend.
Takistused tekkisid siis kui huvi muutus konkreetsemaks - kättesaadavaks osutus komplekt, mis eeldas doonorautoks Ford Taunuse 2.0 V6 mudelit. Isiklike arusaamade kohaselt ei olnud võimalik siduda Cobra välimust ja V6 mikromootorit täisulikuks koosluseks. Netiavarustest aga olid jäänud silma ka replicad, mis olid ehitatud Mustangi 5.0 V8 baasil.
Siit alates tekkiski konkreetsem huvi Mustangide vastu. Alguses küll vaid mõttega võtta sealt sillad ja mootor Cobra ehitamiseks. Nii sai teema vastu huvi tuntud jällegi internetisügavustes, kui ka meil müüdavate isendite vastu. Nii käisingi vaatamas-katsumas pikalt parklamüügis olnud musta 94 aasta isendit, kuid Cobra doonori jaoks oli see esiteks liiga kallis ja ka mootorit jäi Cobra replica tarvis väheks. Eelnenule lisandus veel ka naljakas emotsioon - kahju oleks olnud sellist iludust doonoriks lõhkuda.
Kiiresti selgus aga, et Mustang on ka eraldivaadatuna auto, millest ei saa emotsioonideta mööda vaadata. Eriti erutasid meeli 64-69 mudelid ning SN95 põhjale ehitatud versioonid. Mustangi väärtust minu silmis tõstis veelgi teadasaamine asjaolust, et Cobra looja Caroll Shelby ise oli kätt harjutnud ka Mustangide kallal ning loonud selliseid haruldusi nagu seda näiteks 1966 aasta Fastback Mustang Shelby GT350, mis on jäänudki minu lemmikuks. Niisiis - kuningas oli surnud, elagu kuningas! Mustang oli seljatanud Cobra kõigis hindamispunktides.
Tänaseks on haigus muteerunud arusaamatuks seguks 1996 aasta Mustangist, Cobrast ja kiirestisõitmisest
foto by Newton
|
| 04.04.2011 at 23:18 |
5 edits. Last edited 05.04.2011 at 20:20 by BlueStang
|
|
1 2 
