» muskelautod » pontiac firebird » teine põlvkond (1970-1981) » 

1979

1979. aasta Firebird sai jälle kord uue välimuse, mille mitmed jooned elasid üle ka peatse põlvkonnavahetuse (kroomi vähesus, ninaosa, millel polnud traditsioonilist iluvõret, vaid väiksem ribiline ava allpool "kaitserauas" kummalgi pool numbrimärki, ja terve auto laiune samuti ribiline tagatulepaneel, mis Formulal ja Trans Am'il oli veel eriti efektselt tume, nii et tulesid oli võimalik eristada ainult siis, kui need põlesid).

Mudelivaliku alumises otsas olulisi muudatusi polnud, lisaks baasmudelile sai osta luksuslikuma Espriti, millest oli jätkuvalt saada ka pilkupüüdev punane ja kuldsete ehistriipudega "Red Bird"-versioon. Eelmisel aastal mootorivalikust kadunud Pontiaci Pontiaci 301 CID V8 oli tagasi koguni kahes variandis.

Formula standardvarustuses tehti väiksemaid ümberkorraldusi – tagaspoileri eest tuli taas lisaraha maksta, kuid standardvarustuses oli varemalt Trans Am'i eritunnuseks olnud metalne näidikutepaneel. Endiselt oli saada W50 "Formula Apperance Package", mille hinnas sisaldus ka tagaspoiler.

Eelmisel aastal esitletud ning siis vaid Trans Am'ile saada olnud WS6 paketti pakuti alates '79 mudeliaastast ka Formulale. Paketis sisaldusid nüüd tagumised ketaspidurid, kuid GM-is ei osatud õieti ennustada WS6-e populaarsust, mistõttu ketaspiduritega tagasillad said otsa ning tuli välja mõelda uus lisavarustuspakett - WS7 - millel need puudusid.

Trans Am'i mootorivalikusse lisandus väikseim mootor, mida sellele mudelile seni pakutud oli, 150 hj Pontiaci 301 CID V8. Standardmootoriks oli siiski Oldsi 403 ning võimsaim mootor oli sarnaselt kahele varasemale aastale Pontiaci oma 400. Tegu oli eelmisel aastal kõrvale pandud 220 hj W72 mootoritega, mille tootmine oli juba lõpetatud ja saadavus seega piiratud. Kuna tavalist L78 400 CID mootorit enam ei pakutud, siis '79 kasutati seda koodi võimsama 220 hj variandi jaoks.

Veerandmiiliaegade põhjal oli seegi number ilmselgelt alahinnatud ja realistlikum oleks olnud 260-290 hj reiting. Normiks olid madalad viieteistkümned ja Hot Rod sõitis '79 400 CID TA-ga välja koguni 14.61 aja. Hiljem samal aastal võrdles Motor Trend kolme "unistusteautot" – Corvette'i, Ferrari 308 GTS'i ja Porsche 928-t. $14K maksnud Vette suutis veerandmiili läbida 15.47-ga, $30K maksnud Porsche laeks jäi 15.87 ja keskmised 14-d jäid "unistuseks" ka TA-st vähemalt viis korda kallimale Ferrarile - $43K eest sai veerandmiili läbitud 14.90-ga.

L78 oli saada nii Trans Am'ile kui Formulale ning sellega käisid alati kaasas 4-käiguline manuaalkast ja WS6 pakett. Kui '79 L78 Trans Am'id on üsna haruldased, siis L78 Formula puhul on tegu lausa rariteediga, neid toodeti vaid 364 tükki.

See, et Pontiaci 400 CID mootorid tulid eelmise aasta varudest ja mitte tehasekonveierilt oli teada ka Hot Rod'i ja Car and Driveri ajakirjanikele, kes '79 Trans Am'e testisid. Mõlema ajakirja nukker järeldus oli, et koos selle mootoriga võib ka traditsioonilise muskelauto kadunuks lugeda – oli teada, et 70-ndate peaaegu ainsa tõelise muskelauto mootorimaht kukub järgmiseks aastaks vaid 301 CID-ini. Asja tegi eriti kurvaks see, et '79 TA tegi kõike nii hästi – W72/WS6 Trans Am ei jäänud kiirenduselt Corvette'ile alla ning juhitavuse ja pidurite poolest oli Ameerika ainsast sportautost isegi üle, ja seda peaegu poole väiksema hinna juures.

Päris veatu polnud siiski ka TA juhitavus. Kiire ja kerge rool oli natuke tundetu; lihtsast juhitavusest ja lõputuna näivast pidamisest tulenevad suured kurvikiirused ja reipad manöövrid tähendasid, et kui piir lõpuks ületati, hakkasid suure kiirusega arenema ka ebameeldivad sündmused.

'79 mudeliaastaks kadus Trans Am'i erimudelitest Gold SE, kuid tavaline must/kuldne Special Edition oli endiselt saadaval. Sellele vaatamata tahtis Pontiac tähistada Trans Am'i kümnendat juubelit millegi veel erilisemaga. 18. veebruaril 1979. a. NASCAR-i Daytona etapil pace car'ina debüüdi teinud 10th Anniversary Limited Edition Trans Am'ist (nagu kõlas juubelimudeli täispikk nimetus) saigi välimuselt ja varustuselt eksklusiivseim auto, mis kunagi Trans Am'i nime kandnud oli.

Juubelimudeli värvkate oli kahes toonis, muidu hõbedase auto scoop, kapoti tagumine osa, A-piilarid, ukseklaaside ümbrus ja T-top'ide vaheline katuseriba olid veidi tumedamat metallikhalli tooni. Toonide vahel, tagaklaasi ümber, koopaäärtel, spoilerite servadel, küljepeeglitel ning kaitseraudadel jooksis peenike punane/hõbedane/tumehall ehistriip.

Välimusele andsid viimase lihvi vaid juubelimudelile saada olnud 15x8" erilised valuveljed, hõbedase peegelklaasiga T-topid ja kapotil laiutav screaming chicken, mis oli nii suur, et linnu tiivaotsad ulatusid auto esitiibadele.

Autosse sisse istudes avanenud pilt oli vähemalt sama muljetavaldav – kõikjal hõbedane nahk ja vinüül, tikitud tulilinnulogod uksepaneelidel ja tagaistme seljatoel, efektne punane näidikutevalgustus ja sõna otseses mõttes kõik mõeldav lisavarustus – selle nimekiri ei mahtunud window sticker'il ühele leheküljele äragi.

Vaatamata üle $10K hinnale oodati juubelimudelile nii suurt nõudlust, et toodetava 7500 auto jagamist Pontiaci esinduste vahel ja muudeks otstarveteks reguleeris tosinaleheküljeline dokument.

GM-i enda töötajatele ostmiseks eraldatud 280 juubeli-TA'd jagati GM-i divisjonide vahel selle põhjal, kui palju ostsid vastava divisjoni töötajad eelmisel aastal Trans Am'e; edasimüüjate puhul võeti aga aluseks kõikide Pontiaci mudelite müügiarv 1978. aastal, kuna Firebirdide nõudlus ületas selgelt tootmisvõimsusi ja kõiki diilereid ei suudetud varustada sellise hulga autodega, mida nad oleksid tahtnud ja suutnud müüa.

Vaatamata suhteliselt suurele toodanguarvule sattus 10th Anniversary TA mõistagi kohe kollektsionääride ja spekulantide huviorbiiti, masinaid pakuti müüa kuni kolmekordse poehinnaga. Kuigi pikaajaliseks investeeringuks polnud juubelimudel võib-olla kõige parem valik, tagas kollektsionääride kohene suur huvi selle, et ka praegu on võimalik leida peaaegu olematu läbisõiduga isendeid. Hinnad liiguvad tänapäeval umbes $20K kandis, haruldasemad L78-mootoriga variandid on kallimad.

Firebirdi müüginumbritele aitasid kaasa nii juubelimudeli sära, teadmine peatselt kukkuvatest töömahtudest kui ka lõpuks piisavalt kõrgeks saadud tootmisvõimsus - 1979. aastast sai Firebirdi ajaloo edukaim, autosid tehti üle 211 000, sellest Trans Am'e umbes 117 000.

 
1979 Firebird
teljevahe 108.1", pikkus 197.1", laius 73", kõrgus 49.3", kogutoodang 211 453
Mudelid baasmudeli mass hind mootorid toodetud
Firebird 3294 lbs 5076 LD5, L27, L37, LG3, LM1  38 642
Firebird Esprit 3324 lbs 5454 LD5, L27, L37, LG3, LM1  30 853
Firebird Formula 3460 lbs 6380 L27, L37, LG3, LM1, L80, L78  24 850 (1)
Firebird Trans Am 3551 lbs 6699 L37, L80, L78  117 108 (2)
(1) sh. L78 - 364
(2) sh. (L37 / L80 / L78)
TA - 13 436 / 79 216 / 5402
TA SE - 573 / 9874 / 1107
10th TA - 0 / 5683 / 1817
 
Mootorid bore x stroke võimsus pöördemoment märkused
LD5 231 CID 2bbl V6 3.80x3.40 105 hj @ 3400 185 lb-ft @ 2000  
L27 301 CID 2bbl V8 4.00x3.00 140 hj @ 3600 235 lb-ft @ 2000  
L37 301 CID 4bbl V8 4.00x3.00 150 hj @ 4000 240 lb-ft @ 2400  
LG3 305 CID 2bbl V8 3.74x3.48 145 hj @ 3800 245 lb-ft @ 2000 (1)
LM1 350 CID 4bbl V8 4.00x3.48 170 hj @ 3800 270 lb-ft @ 2400 (2)
L80 403 CID 4bbl V8 4.35x3.39 185 hj @ 3600 320 lb-ft @ 2200  
L78 400 CID 4bbl V8 4.12x3.75 220 hj @ 4000 320 lb-ft @ 2800 (3)
(1) Chevy; California ja mäestikupiirkondade reiting 135 hj @ 3800, 240 lb-ft @ 2000
(2) Chevy; California ja mäestikupiirkondade reiting 160 hj @ 3800, 260 lb-ft @ 2400
(3) T/A 6.6; saada ainult manuaalkastiga
 
Tehniliste andmete peamised allikad:
http://members.tripod.com/~Proformula/79ta.html
http://www.2gta.com/
 
'79 mudeliaastaks said jälle uue ilme nii Firebirdi nina kui tagumine ots. Nagu kapotiscoop'idest näha, on siin tegu Formulaga.
      

» Järgmine artikkel
 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2017. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.