» muskelautod » muskelautode ajalugu » 

Muskelautode ajalugu 1971
» Plymouth Road Runner ja Dodge Charger

1971 oli aasta, kus kõik pöördus halvemuse poole. Autod muutusid koledamateks ning müügiarvud kahanesid hirmuäratava kiirusega.

 

Võimsused hakkasid järsult kukkuma seetõttu, et keskvalitsuse nõudel hakati üle minema madalama pliisisaldusega kütustele, mille oktaaniarv ei võimaldanud enam kasutada selliseid surveastmeid, mis olid seni suure jõudlusega mootorites tavalised olnud.

AMC üritas Javelini välimust muuta rohkem Corvette'i sarnaseks, katsudes rataste kohale sarnaseid kaari kujundada. Tulemuseks olid koledalt paistes esitiivad, mis rikkusid ära auto varasema puhta joone. Hõisata polnud midagi ka mootoripoolel, kus võimsaim mootor oli nüüd eelmise aasta 390 CID 325 hj mootori asemel 360 CID small-block, mis andis 285 hj.

Kuigi Ford oli eelmise aasta lõpus NASCAR-ist tagasi tõmbunud, olid Fordi kesksuured autod, mille välimus eelmise aastaga võrreldes eriti ei muutunud, palju paremas seisus. Kogu mudeliseeria kandis nüüd nime Torino ning selle tipus olid fastback-kujundusega GT ja Cobra mudelid, mille 351 CID standardmootor andis 285 hj. Arvestades tolleaegset olukorda, kus kõik, mis allamäge ei läinud, andis põhjust suureks rõõmuks, oli suureks saavutuseks see, et endiselt olid saada 429 Cobra Jet ja shaker scoopiga 429 CJ-R, mille surveastet polnud vähendatud ning mis andsid endiselt 370 hj. Neid osteti põhiliselt GT-le ja Cobrale, kuigi saada oli neid kogu Torino seeriale, sealhulgas ka luksuslikele Brougham mudelitele, mille konventsionaalsem katusejoon nägi isegi parem välja kui Torino ja GT fastbackid. Sarnaselt '68-'69 aastatele oli paketis Drag Pack saada ka Super Cobra Jet (SCJ), mis oli tavalistest CJ-st tugevamate komponentidega ning võimeline kõrgemateks pööreteks, kuigi võimsusreiting oli nüüd sama 370 hj. Mercury kesksuurtest mudelitest oli CJ mootoreid saada vaid Cyclone'idele (baas, GT ja Spoiler), mitte kogu Montego seeriale, mis vastas Fordi Torinodele.

Seevastu polnud nii päikseline Fordi pony-caride käekäik. Selleks aastaks uuenes täielikult Mustangi kerekujundus. Vähe sellest, et see oli varasematest Mustangidest kandilisem ja ilutum - ta oli ka palju suurem: teljevahe kasvas küll vaid tolli, kuid kogupikkus suurenes 8 tolli ja laius kuus tolli. Keretüüpe oli kaks, tavaline ja fastback hardtop, millest viimane nägi eriti massiivne välja. Esimeste Mustangidega võrreldes oli auto nüüd 300 kg raskem, mis koos üldiselt langevate võimsustega oli nii sõiduomadustele kui kiirendusele üsna raske hoop. Mootoripoolelt läksid kaduma mõlemad varasemad Boss-mootorid, 302 ja 429, ning asemele tuli Boss 351, mis oli oma aega arvestades päris korralik small-block, andes 330 hj. Õnneks olid olemas ka 429 Cobra Jetid (CJ, CJ-R ja SCJ), mis andsid 370 hj. Mercury Cougar kasvas veel Mustangistki rohkem ning oli nüüd pigem kesksuur luksusauto kui pony car või muskelauto. Muskli eest hoolitsesid siiski 429 Cobra Jet mootorid.

Halvasti käis ka GM-i autode käsi. GM oli otsustanud, et nende autod peavad juba sellel aastal viletsama bensiiniga hakkama saama ja selle tõttu kukkusid käsikäes surveastmed (enne kuni 11,25:1, nüüd 8,5:1) ja võimsused.

Oldsmobile mudelivalikust kadus W-31 small-block ning kukkusid ka 455-mootorite võimsusreitingud. Tavaline 455 andis nüüd 340 hj ja ram air W-30 350 hj. Nende kohta avaldati ka uued netoreitingud, mis olid vastavalt 270 ja 300 hj.

Buick GS350 mootor kaotas võimsuses 55 hj, andes nüüd 260 hj. Tavaline 455 andis 315 hj ja eelmise aasta tuntud Stage 1 võimsus oli nüüd 345 hj. Endiselt oli saada GSX pakett.

Pontiac GTO muutus veidi väliskujunduselt ning kaotas oma Ram Air mootorid. Baasmootor andis oma 400 kuuptollist 300 hj ja 455 mootorit oli saada kahes variandis, tavaline andis 325 hj ja 455 HO 335 hj, kuid HO-l oli märksa suurem pöördemoment, 480 lb-ft tavaversiooni 455 lb-ft vastu.

Väikesed välised muudatused tegi läbi ka Chevrolet Chevelle SS, kuid suuremad kaotused tabasid teda mootoripoolel. 402 CID mootoritest jäi järgi vaid üks variant, mis andis 300 hj. Kadunud oli ka LS6, mida sellel aastal oli saada vaid Corvette'ile, ja sealgi 25 hj nõrgemana. LS5 mootor andis nüüd 365 hj, 5 hj rohkem kui eelmisel aastal, olles ainuke mootor, mille võimsusreiting sellel aastal kasvas. Endastmõistetavalt polnud see aga eriliseks lohutuseks peale LS6 kaotamist. SS-i standardmootoriks oli vaid 245 hj 350 CID small-block.

Camaro SS-i mootorid kaotasid samuti võimsust, SS350 andis nüüd 270 hj ja SS396 (ikka 402 CID) ainult 300 hj. Võimsaimaks mootoriks oli hoopis eelmise aastaga võrreldes 30 hj kaotanud Z-28 330 hj LT-1 mootor.

Pontiac Firebirdile oli lisaks väiksematele jõuallikatele saada ka 300 hj 400 CID mitte-"Ram Air" mootor. Kuid Pontiaci arvates oli nende parimasse pony cari vaja suuremat võimsust kui see 400 CID mootor pakkuda suutnuks. Seetõttu pani Pontiac Trans Am-ile suurima mootori, mida pony caris kunagi on kasutatud, GTO-st pärit 455 CID big-blocki, mida oli sarnaselt GTO-le saada kahes versioonis, mis andsid 325 või 335 hj. Kuigi neist võimsamgi jäi võimsuselt eelmise aasta Ram Air IV-le alla, oli tal pony cari kohta tohutu pöördemoment (480 lb-ft) ja rahulikum käitumine, mis tegid ta tolle aja üldiste trendide taustal väga arvestatavaks mootoriks.

Mopari kõik kesksuured B-bodyd uuenesid kujunduselt sellel aastal täielikult. Kõik said palju ümarama ja sujuvamate joontega välimuse, mis nägi ka veidi raskem välja. Dodge Charger R/T ja odavam Super Bee olid nüüd sama kerega, nagu Plymouthi GTX ja Road Runner juba varem. NASCAR-i uued reeglid tegid nn. aero-autodega võistlemise üsna lootusetuks (nad pidi läbi ajama maksimaalselt 305 CID mootoritega) ja Mopar peatas nende edasise arenduse, kuigi varem oli eksperimenteeritud ka aerodünaamiliste Daytona/Superbird-stiilis versioonidega uutest B-body keredest. Kahjuks midagi sellist tootmisesse ei jõudnud.

 
 '71 Dodge Charger R/T
 
 

Natuke muutusid välimuselt ka Dodge Challenger, mida ei saanud enam R/T versioonis lahtisena, ja Plymouth Barracuda, mis sai sarnaselt Challengerile topeltesituled. Enam ei toodetud ka Challenger T/A-d ja AAR 'Cudat.

Mootoripoolel kaotas Challenger R/T, 'Cuda, Super Bee ja Road Runneri 383 CID baasmootor 35 hj, andes nüüd 300 hj. Hoopis liigutavam oli see, et suuremad mootorid kaotasid vaid 5 hj (440 ja 440 Six Pack, nüüd vastavalt 370 ja 385 hj). Mopar otsustas, et Hemi mainet nemad mingi pealesunnitud deforsseerimisega rikkuma ei hakka ja seetõttu jäi 71. aasta Hemile viimaseks, kuid võimsus püsis ka viimasel aastal kõigutamatult 425 hj juures. 1971 oli viimane aasta ka Plymouth GTX-ile.

 
 '71 Plymouth Hemi 'Cuda
Pildi eest tänu / photo courtesy of Derek T. Powell
 

Kokkuvõtvalt oli 1971. üsna kurb aasta, kus eriti palju kannatasid GM-i muskelautod. Mopar ja Ford suutsid veel üsna tugevaid masinaid pakkuda, aga neidki toodeti võrreldes eelmiste aastatega palju vähem. Paraku polnud järgmine aasta põrmugi parem.


» Järgmine artikkel
 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2018. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.