1974. aasta suurimad muudatused leidsid aset välimuses, sest sellest aastast hakkasid kehtima veelgi rangemad kaitseraudu puudutavad nõuded. Vastandina nii mõnelegi nina- ja sabaossa "raudteerööpa" saanud autole nägi disainer John Schinella käe alt tulnud uuendatud Firebird endiselt elegantne välja. Ninatükk oli nüüd natuke tahapoole kallutatud ja selles olevad iluvõre avad olid väiksemad ja kandilisemad kui enne. Nendest allapoole jäi üsna kitsa triibuna uus kaitseraud.

Auto tagaosast kadus jäljetult eelmise aasta kroomkaitseraud ja seal leidsid koha varasemast märksa laiemad kolmeks pikitriibuks jagatud tagatuled, mille vahele numbrimärk üsna napilt ära mahtus. Uus kaitseraud oli ninaosale sarnaselt kitsas ja silmatorkamatu.

Trans Am'i müüginumbrid tõusid eelmise aastaga võrreldes rohkem kui kahekordseks. Omalt poolt aitas sellele kaasa väike mööndus kütusehindade pärast muretsevatele tarbijatele, kes said nüüd Trans Am'i osta taas väiksema 400 CID mootoriga, mis andis 225 hj.

Kuid peamiseks põhjuseks oli ikkagi asjaolu, mis ei jäänud märkamata ega välja ütlemata ühelgi autoajakirjal – SD-455 oli kõige kiirem USA auto, mida osta sai. Vaatamata 290 hj-ni langenud võimsusreitingule polnud Super Duty mootor tehniliselt eelmise aasta mudelist erinev ja tegu oli sellesama 13-sekundi masinaga mis ennegi. Camaro small-blockil oli tegemist, et veerandmiil vähem kui 15 sekundiga läbida. Big-block Vette oli nõrgem, aeglasem ja märgatavalt kallim. Mustangi võimsaim mootor oli SD-455'st ümmarguselt kolm korda nõrgem 105 hj V6.

Trans Am'i oli endiselt saada vaid kolmes värvivariandis, punase ja valgena, nagu eelmiselgi aastal, ja tumesinisena varasema rohelise asemel. Formulaid – sealhulgas Super Duty'ga isendeid – võis saada kõigis värvides, mida tollel mudeliaastal saada oli.

Nii TA-le kui Formulale oli saada ka nõrgem 250 hj 455, kuid nüüd vaid koos automaatkastiga. See L75 mootor ja kolm 400 CID mootorivarianti said kõik mudeliaasta lõpupoole GM-i uue HEI (High Energy Ignition) süüte, mis oli varasemast tunduvalt tõhusam ja aitas seeläbi kütust kokku hoida ja käiguomadusi parandada.

Positiivse poole pealt võib veel märkida radiaalrehvide ja vastava vedrustuse kuulumist kõigi TA-de standardvarustusse; selge muudatus halvemuse poole oli seevastu ülipikk 2.56 peaülekanne, millega mitmed TA-s varasemate 3.08 ja 3.42 sildade asemel leppima pidid.