'00 mudeliaastal tehtud muudatused jäid üsna vähesteks. Lisaks väiksematele ümberkorraldustele värvi- ja veljevalikus oli uudiseks "NHRA Edition"-pakett. Paraku olid selle peamiseks sisuks lihtsalt mõned kirjad, mis kinnitasid, et tõepoolest oli tegu NHRA Editioni'ga :) Ülejäänud paketti kuulunud komponendid (näiteks Hurst shifter manuaalkastiga autodel ja lühem peaülekanne automaatidel) olid saada ka eraldi. Kolmel mudeliaastal ('00-'02) toodeti NHRA Formulaid ja TA'sid kokku u. 900; pakett polnud saada WS6 autodele.

Tehnikapoolel muutus V8-mootorite väljalase. Ka kaassõitjapoolne katalüsaator paiknes nüüd otse väljalaskekollektori otsas, mitte enam kaugemal põranda all. Katalüsaator saavutas nii vajaliku töötemperatuuri kiiremini ja see võimaldas varasemate kahekordse seinaga terasplekist kollektorite asemel võtta kasutusele tavalisemad valumalmist kollektorid. GM-i väitel voolasid need senistest kollektoritest isegi paremini, kuid peamiseks efektiks oli siiski suurem vastupidavus ja kulude kokkuhoid. Kokkuvõttes voolas aga uus süsteem kindlasti paremini, kuna enam polnud vaja topeltseina ja kitsa siseläbimõõduga toru, mis varem väljalaskekollektorit kaassõitjapoolse katalüsaatoriga ühendas.

Firehawkid said varasemast 3 hj suurema võimsusreitingu, nüüd siis 330 hj. Ilmselt oli see tingitud samadest väljalaske muudatustest, kuna muid sisulisi muudatusi 'hawkide tehnikapoolel polnud. Kurvem uudis oli 1LE paketi tootmise lõpp, mis tõi kaasa 1LE komponentide kadumise ka WS6 autode vedrustusest. Reklaamibroshüürides mainitud "specifically tuned suspension" tähendas seetõttu nüüd vaid jämedamat esistabilisaatorit.

Kuna muudatused olid üsna väiksed, oleks ehk sobiv üle korrata, millise mudelirivistusega Firebird uuele sajandile vastu astus. Mudeleid oli kolm: baasmudel, Formula ja Trans Am. Baasmudelist ja TA'st oli olemas ka lahtine versioon, Formulast enam mitte.

Baaskupee oli kõige nuditum variant: antenn ei käinud elektriga, samuti puudusid elektriaknad, -iste, -peeglid ja kesklukk. Need sai lisada kahe erineval hulgal varustust sisaldava paketi raames. Lahtisel versioonil olid mainitud mugavused standardvarustuses. Ainsaks mootorivariandiks oli 3,8-liitrine 200 hj V6, mis sai '00 mudeliaastaks torukollektorid; võimsus sellest ei muutunud. Viiekäigulise manuaalkasti võis soovi korral asendada 4-käigulise automaadiga. Kitsukeste 215/60R16 rehvide asemele sai valida natuke toekamad 235/55 ketsid, mis kuulusid ka "3800 V6 Peformance Package"-isse. Selles sisaldus veel difrilukk, topeltsummutiotstega väljalase ja lühem peaülekanne (3.42 vs. 3.08) automaatkastiga autodele. Saada oli ka W68 spoileriring.

Formula standardvarustus oli baasmudelist veidi etem, kuid tema kõige olulisemaks jooneks oli mehhaanikaosa jagamine Trans Am'iga. See tegi võimalikuks TA-ga võrreldes sama kiire, kuid lihtsama, kergema ja odavama auto ostmise. Siiski oli ka Formulal enamus elektrimugavusi standardis, lisaraha maksid vaid puldiga kesklukk ja alarm ning elektriiste. Standardvarustuses oli 305 hj V8 koos automaatkastiga ja 245/50ZR16 rehvid. Automaatkastiga variandile sai tellida lühema peaülekande (3.23 vs. 2.73), manuaalile aga Hursti shifteri. Formulatele oli saada ka WS6 pakett, mis sisaldas 275/40ZR17 rehve vastavatel velgedel, muudetud vedrustust (nagu öeldud, tähendas see nüüd küll vaid suuremat esistabilisaatorit), roolivõimu jahutust ja Ram Air süsteemi, mis tõstis võimsuse 320 hobujõuni.

Kõik, mis elektriga käis, oli standardvarustuses Trans Am'il, nagu ka nahksisu ja T-topid, mis ülejäänud mudelitel maksid lisaraha. TA-l oli teistsugune ninatükk ja spoileriring ning kupeemudelitel ka kõrgem tagaspoiler. Tehnika oli sama mis Formulal ja saada oli ka sama WS6 pakett.

Kõigil mudelitel oli standardvarustuses ABS, airbagid, konditsioneer ja cruise; tellida sai veojõukontrolli.