2002. mudeliaasta algas niisiis juba teadmisega, et see jääb Firebirdile viimaseks. Tavamudelite juures Pontiac kahel viimasel aastal olulisi muudatusi ei teinud - võrreldes 2000. aastaga oli nii baasmudeli kui Formula standardvarustus veidi täielikum (Formula varustusse kuulusid nüüd muuhulgas t-topid, puldiga kesklukk ja elektriiste) ning roolivõimu jahutus oli nüüd kõikidel V8 autodel.

Siiski oli loomulik, et viimast mudeliaastat tähistati erimudeliga. See nukker au sai osaks 35th Anniversary Collector Edition Trans Am'ile. 35. juubel polnud küll Trans Am'il vaid Firebirdil, kuid hüvastijätumudel pidi olema parim, mida Pontiac pakkuda suutis – see tähendas mõistagi WS6 Trans Am'i, kas kupee või kabriona.

Collector Edition jätkas Pontiaci silmatorkavate erimudelite pikka traditsiooni. Autod olid erekollased, kuid olukorrale kohaste mustade detailidega. Auto oli must vööjoonest ülespoole (B-piilarid ja nende vaheline katuseriba, peeglid) ja seda värvi oli ka auto külgedel ja kapotil olev graafika, samuti veljed ja pidurisadulad. Uksi, esiistmete peatugesid ja matte ehtisid "Collector Edition" kirjaga Firebirdi logod.

Kuigi väikseeria-Camarode ja Black Birdidega tuntust kogunud GMMG Inc. pani kokku ka ühe CE värvides Formula, mis sai LS6 mootori, Z06 Corvette'i pidurid, 18-tollised veljed ja "Ram Air 6"-kirjad ning GM-i poolt olid projekti vedamas Scott Settlemire (Camaro turundusest) ja John Heinricy (LS1 F-bodyde peainsener ja võidusõitja, kellel oli oluline roll nii 3. põlve 1LE paketi kui ka C5 Corvette'i arenduses), ei saanud planeeritud 35-autoline seeria kahjuks reaalsuseks.

Seetõttu olid Collector Edition'id tehniliselt tavalised WS6 Trans Am'id, mis ei tähendanud, et nad oleksid aeglased autod olnud, kaugel sellest. Ajakiri High Peformance Pontiac testis CE-d, ning sõitis sellega veerandmiilil välja aja 13.13@104 mph. Ja seda tänavaketsidel ja automaatkastiga autos, mis kaalus ligi 1700 kg. Nende numbrite valguses hakkasid üsna usutavatena tunduma kuuldused LS1 F-bodydest, mis tehasekorras kaheteistkümneid sõitsid ja tagaratastest üle 320 hj dünosid. Samuti võis üsna kindlalt väita, et viimased Trans Am'id olid ka kõige kiiremad.

Kuigi SLP-le tähendas F-body lõpp nende peamise tegevusvaldkonna kadumist järgmisest aastast, võis '02 Firehawkidele loota tavalisest suuremat nõudlust – oli ju tegu eksklusiivsema versiooniga niigi erilisest viimase mudeliaasta Firebirdist.

2002. a. ületaski SLP seni edukaima '00 mudeliaasta rohkem kui kahekordselt. Jätkas ka Firebird GT, kuid mõistagi oli kesksel kohal Firehawk. Eelmise aasta juubelimudeli tagaspoilerit võimalik oli nüüd saada kõigile TA-põhistele Firehawkidele. Olulisemad olid aga üsna mudeliaasta alguses tehtud muudatused Ram Air süsteemis, mis andsid uueks võimsusreitinguks 345 hobujõuni, vaid napid 5 hobujõudu vähem, kui eksootilisel '91-'92 Firehawkil.

Sealjuures ei teinud Trans Am'id ja Firehawkid sellise võimsuse ja kiiruse nimel mingeid kompromisse: autol oli täielik mugavusvarustus ning mootor oli murevaba ja säästlik ka igapäevases kasutuses. Pidurid ja juhitavus olid kiiduväärt. Tegelikult oli oluliselt etemat ja kiiremat laiatarbemuskelautot lausa raske ette kujutada, kuid ometi jäi just see auto oma liigi viimaseks esindajaks. Viimane Firebird – Pontiaci kogudesse hoiule läinud punane Trans Am Convertible – veeres St. Therese'i tehasest välja 2002. a. 27. augusti hommikul.

Kas on lootust, et GM tuleb siiski lähitulevikus välja uue ja parema poniautoga, mis oleks oma eelkäijate vääriline? Camaro tagasitulek lähema viie aasta jooksul on üpris tõenäoline. Kahjuks on üsna selge ka see, et Camaro kõrval ei saa siis enam olema Pontiac Firebirdi - kõige konkreetsemalt ütles selle 2003. a. novembris välja GM-i tootearenduse juht Bob Lutz: "Firebird's day is gone." Seda kinnitavad ka GTO ja Solstice'i lisandumine Pontiaci mudelivalikusse.

Tekkiv olukord on hämmastavalt sarnane sellega, mida Pontiac soovis rohkem kui 35 aastat tagasi - juba siis oli GTO selge tippmudel ja selle kõrvale kavandati väiksemat sportautot, milleks toona oli Banshee. Nüüd on kõik sama, ainult Banshee asemel on Solstice; paraku pole Solstice'ile erinevalt Bansheest ette nähtud V8 jõuallikat. GTO seevastu paistab oma ülesannete kõrgusel olevat - tegu on moodsa muskelautoga, millel on olemas vastus kõikidele etteheidetele, mis F-body platvormi puhul tavalised olid: GTO sõltumatu tagavedrustus suudab mugavust ohvriks toomata pakkuda head juhitavust ja teelpüsivust ka konarlikul teel, viimistlustase on väga kõrge ja autos on lahedalt ruumi neljale inimesele. Suur mass ja konservatiivne välimus tähendavad siiski, et GTO ei ole veel päris nii kiire ja kõrge lennuga kui Firebird.

Paraku katkeb aga Pontiac Firebirdi lugu siinkohal teadmata ajaks. Kurb saatus autole, mis hoidis muskelauto elus läbi süngete seitsmekümnendate, pakkus tõelist põnevust kahvatutel kaheksakümnendatel ja jäi keerulistel üheksakümnendatel ületamatuks nii kiiruselt kui stiililt.