Kui Ford oli selles vallas uue tegijana ettevaatlik ning pakutavad mootorid olid veidi nõrgemad kui GM-i omad, siis Mopar leidis, et kui juba midagi teha, siis täiega. Sellise mõtlemisega on ikka ajalukku mindud ja nii ka seekord.

1966. aastaks hakkas ka Fordile valgenema, millises suunas oli liikumas ta enda algatatud kesksuurte autode liin, millele Pontiaci GTO oli täiesti uue kursi andnud. Fordi Fairlane oli selleks aastaks uue kere saanud ja veidi kasvanud. Esimest korda oli Fordi kesksuurele autole saada 390 CID big-block 335 hobujõuga. See oli standardvarustuses 500/500XL GT-l ja GTA-l ('A' tähendas automaatkäigukasti) ning lisavarustusena saadaval teistele Fairlane'idele. Kiirendusvõistlejad kasutasid seda võimalust ära ning tellisid 390 mootori maksimaalselt nuditud ja odavatesse 2-ukseliste kerega sedaanidesse ja saavutasid nende autodega ka mõningast edu. Uude ja suuremasse Fairlane'i mahtus pärast mõningast haamritööd ära ka 427 ja Ford tegigi mõned sellised natuke '64 Thunderboltile sarnased masinad, kuid ainult võistlemiseks, varustatuna kas ühe karburaatoriga 410 hj või kahe karburaatoriga 425 hj versiooniga kuulsust koguvast 427-st ning muude autot kergemaks ja tugevamaks tegevate juppidega. Mercury paralleelmudel oli Mercury Comet Cyclone GT, hardtopi ja lahtisena, standardvarustuses oli 335 hj 390, mis teistele kesksuurtele Mercurytele oli saada lisavarustusena.

GM-il veel sellel aastal Mustangile konkurenti välja panna polnud, kuid '66 aastaks uuenesid A-body autod, saades moodsama kurvikama küljejoone ja laugema tagaklaasi. Üldiselt loeti neid ilusamateks kui kahe eelmise aasta mudeleid, kuid on ka neid, kellele meelivad '64-'65 sirged jooned. Mootorivariandid jäid suuresti samaks.

GTO-l olid mootoriteks endiselt 389 CID 335 hj ja sama suur 360 hj tri-power. Kuigi see pole päris kindel, arvatakse, et selle aasta lõpus pandi algus ka Pontiaci tuntud Ram Air mootoriperele, kui eelmise aasta Air Scoop Package'iga käis kaasas ka suuremat võimsust andev nukkvõll. '66 GTO oli väga edukas, neid toodeti ligi 97 000, mis jäi suurimaks läbimüügiks puhtale muskelautole üldse.

Oldsmobile 442 baasmootori võimsus kasvas 5 hj võrra 350 hobujõuni. Lisaks pakkus nüüd ka Oldsmobile tri-power sisselaset (kolme karburaatorit), millega sama 400 CID mootor andis 360 hj. Samal aastal sai tellida ka lisavarustuspaketti koodiga W-30, mis Oldsi-fännidele tänaseni väga südamelähedane on. 1966. a. oli see veerandmiilile suunatud pakett, mida sai ainult tri-power mootorile ja milles sisaldus ram induction süsteem, mis sai värsket õhku kaitseraua alt ja juhtis selle kahe 4-tollise toru kaudu õhufiltrisse. Lisaks sisaldus paketis blueprinditud ehk tehases täpselt balansseeritud ja sobitatud komponentidest koostatud mootor. Selliseid autosid tehti 54 tk, lisaks u. 100 edasimüüjate poolt kokkupandud eksemplari. Kogu '66 442 toodang oli u. 22 000.

Buick tõi oma GS-ile lisaks eelmise aasta 325 hj 401 CID mootorile välja ka 340 hj versiooni. Maksimaalne pöördemoment jäi samaks ning oli seegi aasta A-bodyde hulgas kõige suurem, kuid teistest kallimad hinnad piirasid läbimüüki, mis jäi alla 14 tuhande.

Chevy Chevelle SS-ist sai eraldiseisev mudel, mis hakkas kandma nime SS 396, kuna saada oli ainult selles suuruses (396 CID) big-block mootoreid. Enam polnud tegemist sellise eksklusiivse mudeliga nagu eelmisel aastal. Osaliselt sellepärast oli baasmootoriks nõrgem 325 hj 396, kuid saada olid ka 360 ja 375 hj variandid. '66 Chevelle SS 396-t toodeti 72 300 tk.

Kui eelmisel aastal polnud sellele nelikule kellelgi midagi vastu panna, siis 1966. aastal tuli Mopar välja kesksuurte autodega, mis ei kuulunud küll päris samasse hinnaklassi, kuid see-eest oli neile saada mootorit, mis sellel ja mitmel järgneval aastal GM-i ja Fordi big-blockid täielikult varju jättis ja järgmise viie aasta vältel muskelautode ajalugu punase niidina (või pigem kahe pika musta jutina) läbis.

See mootor oli 426 Street Hemi. Mopar pani Hemi tänavale, et ta saaks sellega NASCAR-is võistelda. Ja oli hämmastav, kuivõrd vähe tehti võistlusmootoriga võrreldes muudatusi, et Hemit ka seeriatoodangus pakkuda. Plokk oli sama, nagu ka väntvõll ja kepsud. Samad olid ka plokikaaned, kuigi materjaliks oli malm, mitte alumiinium. Muidugi oli Street Hemil rahulikum nukkvõll ja madalam surveaste (10,25:1). Küttesegu segasid kaks neljalõõrilist Carteri karburaatorit alumiiniumkollektoril. Hemi võimsuseks märgiti 425 hj 5000 pöörde juures ning maksimaalseks pöördemomendiks 490 lb-ft @ 4000 p/min. Need arvud olid ilmselt "mõnevõrra konservatiivsed".

Kõige huvitavam auto, millesse sellel aastal Street Hemit saada võis, oli uus Dodge Charger, mis oli mõeldud Dodge'i võimsate autode lipulaevaks. See oli sisuliselt Dodge Coronet, millele oli peale pandud fastback-stiilis katus, mis andis Chargerile üsna erilise väljanägemise. Tal olid peidetud esituled ja kogu auto laiused tagatuled. Charger oli lisaks vaid neljakohaline, pikk konsool eraldas kahte allakäivate seljatugedega tagaistet.

'66 Dodge Chargeri pildi eest tänu / photo courtesy of 440'S Place

Kuid lisaks Chargerile oli Hemi saadaval tervele hulgale Dodge'i ja Plymouthi kesksuurtele autodele. Plymouth pakkus seda Belvedere'idele ja kallimatele Satellite'idele. Hemi oli saada ka Dodge'i kesksuurtele masinatele, mis olid varustustaseme järjekorras Coronet, ja siis selle Deluxe, 440 ja 500 versioonid. Lisaks tavalisematele kaheukselistele sedaanidele ja hardtopidele ning haruldasematele ning hinnatumatele lahtistele keredele pandi mõni üksik Hemi ka neljaukselisse autosse.

Hemiga võisteldi edukalt veerandmiilil ja kindlustati NASCAR-i meistritiitel. Hemi on muskelautode ajastu kõige legendaarsem mootor, ning sellega varustatud autod on praeguseks üsna kallid ning kollektsionääride poolt väga kõrgelt hinnatud. ('66 aasta Street Hemide hinnad on praegu vahemikus 25 000 - 50 000 dollarit.) Kuid kuuekümnendatel olid need lihtsalt ühed kõige kurjemad autod, mis tänavatel liikusid.

Järgmisel aastal oli rõhk pony caridel, kuna lõpuks liitus selle mänguga General Motors. Ka GM ei tahtnud uue tegijana nõrgalt alustada ning selle tulemusena seati pony caride tehnikapoolel latt päris kõrgele: normiks sai ligi 400 CID ja üle 300 hj.