|
Muskelautode ajalugu 1966 |
|
Võimsusõda kogus hoogu ja just sellel aastal leidis big-block tee kõigi kolme suure
(GM, Ford, Mopar) kesksuurte autode kapoti alla.
|
|
Kui Ford oli selles vallas uue tegijana ettevaatlik ning pakutavad mootorid
olid veidi nõrgemad kui GM-i omad, siis Mopar leidis, et kui juba
midagi teha, siis täiega. Sellise mõtlemisega on ikka ajalukku
mindud ja nii ka seekord.
1966. aastaks hakkas ka Fordile valgenema, millises suunas oli
liikumas ta enda algatatud kesksuurte autode liin, millele Pontiaci
GTO oli täiesti uue kursi andnud. Fordi Fairlane oli selleks aastaks
uue kere saanud ja veidi kasvanud. Esimest korda oli Fordi kesksuurele
autole saada 390 CID big-block 335 hobujõuga. See oli standardvarustuses
500/500XL GT-l ja GTA-l ('A' tähendas automaatkäigukasti) ning
lisavarustusena saadaval teistele Fairlane'idele. Kiirendusvõistlejad
kasutasid seda võimalust ära ning tellisid 390 mootori maksimaalselt
nuditud ja odavatesse 2-ukseliste kerega sedaanidesse ja saavutasid
nende autodega ka mõningast edu. Uude ja suuremasse Fairlane'i
mahtus pärast mõningast haamritööd ära ka
427 ja Ford tegigi mõned sellised natuke '64 Thunderboltile sarnased
masinad, kuid ainult võistlemiseks, varustatuna kas ühe karburaatoriga
410 hj või kahe karburaatoriga 425 hj versiooniga kuulsust
koguvast 427-st ning muude autot kergemaks ja tugevamaks tegevate
juppidega. Mercury paralleelmudel oli Mercury Comet Cyclone GT,
hardtopi ja lahtisena, standardvarustuses oli 335 hj 390, mis
teistele kesksuurtele Mercurytele oli saada lisavarustusena.
GM-il veel sellel aastal Mustangile konkurenti välja panna polnud, kuid
'66 aastaks uuenesid A-body autod, saades moodsama kurvikama küljejoone
ja laugema tagaklaasi. Üldiselt loeti neid ilusamateks kui kahe eelmise
aasta mudeleid, kuid on ka neid, kellele meelivad '64-'65 sirged jooned.
Mootorivariandid jäid suuresti samaks.
GTO-l olid mootoriteks endiselt 389 CID 335 hj ja sama suur
360 hj tri-power. Kuigi see pole päris kindel, arvatakse, et selle
aasta lõpus pandi algus ka Pontiaci tuntud Ram Air mootoriperele,
kui eelmise aasta Air Scoop Package'iga käis kaasas ka suuremat
võimsust andev nukkvõll. '66 GTO oli väga edukas, neid toodeti
ligi 97 000, mis jäi suurimaks läbimüügiks puhtale muskelautole
üldse.
Oldsmobile 442 baasmootori võimsus kasvas 5 hj võrra 350 hobujõuni.
Lisaks pakkus nüüd ka Oldsmobile tri-power sisselaset (kolme karburaatorit),
millega sama 400 CID mootor andis 360 hj. Samal aastal sai tellida
ka lisavarustuspaketti koodiga W-30, mis Oldsi-fännidele tänaseni
väga südamelähedane on. 1966. a. oli see veerandmiilile suunatud
pakett, mida sai ainult tri-power mootorile ja milles sisaldus
ram induction süsteem, mis sai värsket õhku kaitseraua alt ja
juhtis selle kahe 4-tollise toru kaudu õhufiltrisse. Lisaks sisaldus
paketis blueprinditud ehk tehases täpselt balansseeritud ja sobitatud
komponentidest koostatud mootor. Selliseid autosid tehti 54 tk,
lisaks u. 100 edasimüüjate poolt kokkupandud eksemplari. Kogu
'66 442 toodang oli u. 22 000.
|
|
'66 Oldsmobile 442 |
|
Pildi eest tänu / photo courtesy of Kurt
Shubert |
|
|
Buick tõi oma GS-ile lisaks eelmise aasta 325 hj 401 CID mootorile
välja ka 340 hj versiooni. Maksimaalne pöördemoment jäi samaks
ning oli seegi aasta A-bodyde hulgas kõige suurem, kuid teistest
kallimad hinnad piirasid läbimüüki, mis jäi alla 14 tuhande.
Chevy Chevelle SS-ist sai eraldiseisev mudel, mis hakkas kandma
nime SS 396, kuna saada oli ainult selles suuruses (396 CID) big-block
mootoreid. Enam polnud tegemist sellise eksklusiivse mudeliga
nagu eelmisel aastal. Osaliselt sellepärast oli baasmootoriks
nõrgem 325 hj 396, kuid saada olid ka 360 ja 375 hj variandid.
'66 Chevelle SS 396-t toodeti 72 300 tk.
Kui eelmisel aastal polnud sellele nelikule
kellelgi midagi vastu panna, siis 1966. aastal tuli Mopar välja
kesksuurte autodega, mis ei kuulunud küll päris samasse hinnaklassi,
kuid see-eest oli neile saada mootorit, mis sellel ja mitmel järgneval
aastal GM-i ja Fordi big-blockid täielikult varju jättis ja järgmise
viie aasta vältel muskelautode ajalugu punase niidina (või pigem
kahe pika musta jutina) läbis.
See mootor oli 426 Street Hemi. Mopar pani Hemi tänavale, et
ta saaks sellega NASCAR-is võistelda. Ja oli hämmastav, kuivõrd
vähe tehti võistlusmootoriga võrreldes muudatusi, et Hemit ka
seeriatoodangus pakkuda. Plokk oli sama, nagu ka väntvõll ja kepsud.
Samad olid ka plokikaaned, kuigi materjaliks oli malm, mitte alumiinium.
Muidugi oli Street Hemil rahulikum nukkvõll ja madalam surveaste
(10,25:1). Küttesegu segasid kaks neljalõõrilist Carteri karburaatorit
alumiiniumkollektoril. Hemi võimsuseks märgiti 425 hj 5000 pöörde
juures ning maksimaalseks pöördemomendiks 490 lb-ft @ 4000 p/min.
Need arvud olid ilmselt "mõnevõrra konservatiivsed".
|
|
Kõige
huvitavam auto, millesse sellel aastal Street Hemit saada võis,
oli uus Dodge Charger, mis oli mõeldud Dodge'i võimsate autode
lipulaevaks. See oli sisuliselt Dodge Coronet, millele oli peale
pandud fastback-stiilis katus, mis andis Chargerile üsna erilise
väljanägemise. Tal olid peidetud esituled ja kogu auto laiused
tagatuled. Charger oli lisaks vaid neljakohaline, pikk konsool
eraldas kahte allakäivate seljatugedega tagaistet.
'66 Dodge Chargeri pildi eest tänu / photo courtesy of 440'S Place
Kuid lisaks Chargerile oli Hemi saadaval tervele hulgale Dodge'i
ja Plymouthi kesksuurtele autodele. Plymouth pakkus seda Belvedere'idele
ja kallimatele Satellite'idele. Hemi oli saada ka Dodge'i kesksuurtele
masinatele, mis olid varustustaseme järjekorras Coronet, ja siis
selle Deluxe, 440 ja 500 versioonid. Lisaks tavalisematele kaheukselistele
sedaanidele ja hardtopidele ning haruldasematele ning hinnatumatele
lahtistele keredele pandi mõni üksik Hemi ka neljaukselisse autosse.
Hemiga võisteldi edukalt veerandmiilil ja kindlustati NASCAR-i
meistritiitel. Hemi on muskelautode ajastu kõige legendaarsem
mootor, ning sellega varustatud autod on praeguseks üsna kallid
ning kollektsionääride poolt väga kõrgelt hinnatud. ('66 aasta
Street Hemide hinnad on praegu vahemikus 25 000 - 50 000 dollarit.)
Kuid kuuekümnendatel olid need lihtsalt ühed kõige kurjemad autod,
mis tänavatel liikusid.
Järgmisel aastal oli rõhk
pony caridel, kuna lõpuks liitus selle mänguga General
Motors. Ka GM ei tahtnud uue tegijana nõrgalt alustada
ning selle tulemusena seati pony caride tehnikapoolel latt päris
kõrgele: normiks sai ligi 400 CID ja üle 300 hj.
|
|
» Järgmine artikkel |
|
|