Paelus nii suur osavõtjate arv, suhteline lähedus kui ka soov näha oma silmaga sealset teada-tuntud kõrget taset usakate ehitamise vallas. 2000 aasta Big Meet toimus 7.-9. juulil ja oli järjekorras juba kahekümne kolmas. Tegemist siis väga pikaajalise traditsiooniga ettevõtmisega.

Kuigi algne plaan oli ööbida Power Camp'is, st. lihtsalt põllu peal, maabusime teatud orienteerumisraskuste tõttu kõrvalasuvas kämpingus. Kämpingu sissesõidu juures oli päris palju rahvast, kes jälgisid juba katkematuks muutunud autode voolu kämpinguplatsile. Hakkajamad svenssonid olid ka laua kohale vedanud, kus siis "zhürii" andis kommentaare, mis olid papitükkidele kirjutatud.

Minu ees järjekorras oli Norra numbritega 2. põlve Camaro, blower läbi kapoti turritamas. Asjal tühikäik umbes 1500+ pööret ja kompressori vilin ning väljalaskest tulev vibra summutasid kõik ülejäänud helid ümberringi. Saime veel normaalse koha telgi jaoks, hilisemad tulijad pidid juba kaugemale metsa veerde majutuma. Neljapäeva õhtul oli kämpinguelu veel rahulik, rahvas rüüpas õlut, grilliti liha ja lihtsalt tunti ennast hästi.

Reedel oli ürituse esimene päev, pärast nädalalõpupileti lunastamist saime randmepaelad, ajakirja ja Big Meet'i numbri, millega võis soovi korral asendada ametliku registreerimismärgi. Nagu juba mainitud, toimub Big Meet lennuväljal. Sellel on üks õhkutõusu/maandumisrada ja kogu plats on umbes 1x2 km suurune, korralikult pügatud muruga tasane väljak. Kuigi rahvasuus hüütakse Big Meet'i ka suureks mudamaadluseks, kuna tihti pole ilmaga vedanud, oli seekordne üritus peaaegu kuiv ja muru jäi autode poolt porimülkaks muutmata.

Esimesel päeval oli autosid "vähe", tõenäoliselt kuskil viie-kuuesaja ringis. Põhitähelepanu koondus swap-street'ile, kus olid ennast ritta seadnud sajad kaubitsejad. Müüdi kõike, põhiosa kaubast oli siiski harrastusega seotud. Lisaks autoosadele pakuti hulgaliselt kleepse, silte, raamatuid, vanu heliplaate, märke jms.

Umbes seitsme paiku õhtul algas cruising. Västeråses on selle jaoks ideaalne koht, järve äärt mööda minev tänav. Piisavalt lai ja pikk, ning mis peamine, ümberringi on tööstusrajoon, ning paadisadam. Seega ei sega tekkiv melu kellegi kodurahu - mis oleks sealmaal ilmselt piisav põhjus asja lõpetamiseks. Algul sai päris vabalt piki kolme-neljakilomeetrist cruising street'i sõita aga mida aeg edasi, seda aeglasemaks autodevoolu liikumine muutus. Rahvast oli päris palju nii autodes kui ka tee ääres.

Õhk oli täis V8 mootorite müdinat ja heitgaase, kui suured ameerikalaevad aeglaselt mööda rannatänavat veeresid. Positiivsena tuleb märkida, et purjus inimesed ei domineerinud ja keegi mingeid ohtlikke trikke ei teinud. Rahvas oli sõbralik ja feeling hea. Kella üheteistkümneks oli liiklus täielikult seiskunud, autod ei mahtunud enam ringile ära. Sõitsin tagasi kämpingusse, kuid magamaminekust polnud juttugi. See lihtsalt ei olnud võimalik, muusika mängis kõikjal, inimesed pidutsesid ja autodega cruisati telkide vahel. Taanlased olid suurte pick-up'idega saksast "salakaubana" õlut sisse toonud, mis systembolaget'i maal hästi kaubaks läks. Hind oli kah soodne kohalikus mõistes.

Kuskil kella kahe paiku öösel hakkas juba eelpoolmainitud norrakas oma blower Camaro't katsetama, kämpingu kõrval asuval sirgel teelõigul. Justkui lennuk oleks iga paari minuti tagant üle telkide lennanud. Ta oli terve päeva midagi mootoriga jännanud, tundus, et reguleeris klapivahesid.

Hommikul viieks oli rahvas piisavalt väsinud, inimesed magasid telkides, autodes ja muudes ettejuhtuvates kohtades. Ülalkujutatu oli kahtlemata üks stiilsemaid ja mugavamaid variante.

Laupäeval, ürituse põhipäeval, on väravad avatud kaheksast. Korraldus oli suurepärane, sissesõiduks oli kuus koridori, kus müüdi pileteid; platsil töötasid erksavärviliste vestide ja lippudega varustatud paigutajad, kes hoolitsesid selle eest, et ruum oleks otstarbekalt kasutatud. Kuigi järjekord sissepääsuks oli pikk, liikus see jõudsalt edasi. See on ka ainus võimalus, et kõik umbes 10 000 osalejat mõistliku aja jooksul sisse lasta. Kokku kestis osalejate sissesõit üle nelja tunni!

Kui enamik autosid kohal, oli lennuväli puupüsti täis. Kohata võis kõike, mida USA autotööstus on aegade jooksul tootnud, uunikumidest ja hot-rod'idest alates ja kaasaegsete autodega lõpetades. Sinna vahele customid, lowriderid, rust-rod'id, muskelautod, tiibautod, beaterid jne. Vahet ei olnud, kas tulid poleeritud ja vahatatud '59 Cadillac'iga või roostes ja mõlkis Chevy bussiga - seltskonda sobisid ikka.

Autoklubidele olid oma aedikud eraldatud ja nagu ma tagantjärgi kuulsin, oli isegi mingi võistlus toimunud, kelle alal rohkem autosid on. Mina parkisin Camaro Club Sweden'ile eraldatud alal, koos umbes sajakonna Camaro'ga. Kohal oli neid muidugi palju rohkem, aga lihtsalt aedik jäi väikeseks. Kõrvalasuv Corvette'i klubi oli suurema maa-ala enda käsutusse saanud ja neil oli seal umbes 300 Vetti külg-külje kõrvale pargitud.

Sai ka rootslaste Camaro klubi presidendiga tutvutud, kokku on neil umbes 4200 liiget, aga ma päris lõpuni asja mõttest aru ei saanud, kuna väidetavalt eriti üle kahesaja liikme korraga pole nad üritustel kokku saanud. Laupäevane päev möödus autosid vaadates, päikest võttes ja inimestega suheldes. Rootslastega saab päris hästi jutule, enamik neist oskab piisavalt inglise keelt. Ürituse taustaks mängis kõikidel päevadel '50-'60 muusika, põhiliselt rock'n'roll.

Autodest niipalju, et tase on sealmaal korralik, häid ja haruldasi mudeleid võis kohata igal sammul. Kuna ma pole just suurim spets markide ja mudelite alal, siis las käesolevale jutule juurdelisatud pildid räägivad enda eest. Päris selgeks sai ka see, et poleks vahet olnud, kui 10 tuhande osavõtja asemel oleks neid 20 tuhat olnud. Inimliku vastuvõtuvõime piir sai ületatud. Kõike ei olnud võimalik vaadata, seega keskendusin vaid endale huvipakkuvamate eksemplaridega tutvumisele. Kindlasti jäid paljud huvitavad autod kahe silma vahele ja filmilindile jäädvustamata.

Laupäeval toimub nn. "ametlik" cruising. Erinevalt reedesest olid kohal politseinikud, kes liiklust korraldasid ja asjal silma peal hoidsid. Linnaelanikud tulid tervete perekondade kaupa tee äärde, seadsid üles lauad-toolid, pidasid piknikku ja jälgisid möödalibisevaid autosid. Kogu teeäärne meenutas millegipärast laata, müüdi igasugu tarbetut nänni, üles oli seatud karussellid, mängida sai õnnemänge jne. Põhiline oli siiski autod, mis katkematu vooluna mööda liikusid. Õhtu oli soe ja seega said kõik cabrio omanikud ja hot-rod'id asja täiega nautida. Võtsin ka oma autol katuse maha, panin Metallica mängima ja veeresin koos teistega mööda cruising streeti.

Rahvas tee ääres elas kaasa ja lehvitas ilusamatele autodele/juhtidele/reisijatele, poisikesed nõudsid vihasema välimusega autode juhtidelt burnout'i. Enamik olid selle koha pealt tagasihoidlikud, aga kuna masinaid oli palju, siis aeg-ajalt ikka keegi mattis pealtvaatajad kummisuitsu sisse. Kõige ägedam kummipõletaja oli üks haagissuvilaga ja rally-straipidega varustatud pikap-Volvo. Vend tegi burnoudi iga kümne-viieteist meetri tagant kogu paarikilomeetrise teekonna jooksul. Igatahes minu nägemisulatuses tal tagakummid ei lõhkenud, ju olid siis mingid M+S'id all.

Vahepeal linna vahel tiirutades kohtasin veel kahte 4th-gen Camaro't ja kuna olin juba päeval nende omanikega tutvunud, siis võtsime rivisse ja korraldasime väikese late model showout'i. Mina ei viitsinud palju kummi põletada, olin just uued rehvid ostnud, aga minu ees sõitev kohalik, keresarja ja Borla cat-back'iga varustatud Camaro tegi mitu valusat burnouti rahva rõõmuks. Ta hiljem mainis, et läheb järgmise nädala alguses uusi kumme alla panema, seega tuli fun suht tasuta kätte.

Natuke enne südaööd olime lõplikult ummikus, autod ei liikunud enam ühelgi suunal. Rahvas võttis asja rahulikult, kuigi pikapeale läks see kohapeal seismine päris igavaks. Mingeid suvalisi tänavaid pidi sain kuidagimoodi kämpasse tagasi, kuigi pidin vahepeal 45 minutit lihtsalt paigal seisma. Igatahes kohalik tänavakaart oleks abiks olnud.

Kämpingus käis pidu täie hooga, parkla oli ameerikarauda puupüsti täis ja magamine tundus küll vähepopulaarne tegevus olema. Soomlased cruisasid saunabussiga ringi ja demonstreerisid palja mehekeha ilu kogu ülejäänud publikule. Muuseas kõik kolm päeva sõitis see buss mööda linna ringi, saun küdemas. Vennad ei pidanud paljuks ka keset laupäevast showpäeva platsi peal rahva hulgas paljalt ringi jalutada, et saunakuumust maha jahutada. Vaba maa ja keegi neile erilist tähelepanu ei pööranud, võib-olla oli tegu ka mingi saunarekordi püstitamisega.

Elu vaibumise märke tekkis alles varahommikul, kui ka kõige vastupidavamad "autohuvilised" loobusid virvendava ja topeltpildiga ekraani vaatamisest ja vajusid kes-kuhu õiglase und magama. USA autode kokkutulek on selles mõttes tänuväärne üritus, et ühte korralikku full-size autosse mahub päris palju inimesi puhkama, pole vaja väljas muru peal külmetada.

Pühapäev oli juba n.ö. slow-down party. Hommikul ei paistnud osavõtjad silma just erilise entusiasmiga ja kui me kümne paiku showplatsile jõudsime, olid kohal vaid mõned üksikud. Selle päeva põhiüritus oligi võistlevate autode hindamine. Klasse oli mitmeid ja igaüks võis oma auto kohtunike ette tuua.

Osavõtjaid oli tavaautodest ja restodest kuni professionaalselt ehitatud show-car'ideni. Viimaseid poleeriti ja vahatati tundide kaupa (ka põhja alt!) enne kui kohtunike ette veereti. Rahvas istus kahel pool olevatel tribüünidel ja samal ajal kui masinat üle vaadati, andis kommentaator päris põhjaliku ülevaate hinnatava masina kohta. Jutt oli küll peamiselt kohalikus keeles, mida ma ei oska, aga õnneks üks usast kohale sõitnud kommentaator rääkis ka inglise keeles. Tundus väga pädev vend olema autosid puudutavate üksikasjade koha pealt.

Kui autod hinnatud ja võitjatele karikad kätte antud, oligi selle aasta üritus lõppenud. Tänasin Camaro klubi inimesi külalislahkuse eest ja saabus aeg Stockholmi poole sõitma hakata.

Kokkuvõtteks võib öelda, et BigMeet on kõige kättesaadavam võimalus külastada tõeliselt suurt usakate üritust ja näha korraga palju ilusat ja haruldast ameerikarauda. Samaväärset kogemust on vist vaid USA's võimalik saada. Soovitan igale tõsisele fännile planeerida 2001 Big Meet'i toimumispäevadeks üks Rootsi-reis. Täpsemat informatsiooni kuupäevade, hindade ja programmi osas saab Big Meet'i kodulehelt.

	DeTomaso Pantera pole küll päris 100% USA auto, aga esindab seda suunda, kus USA V8 liigutab kerget Euroopa keret. Juba AC Cobra näitas, et selline asi on mõttekas, ning selleltki autolt võis leida kirja "Official Swedish Land Speed Record Holder". Kahjuks polnud ära märgitud kiirust ennast.
	AC Cobra ideedele on üsna lähedal ka see auto, millele 440 CID Mopari big-block peaks üpris meelierutava kiirenduse andma.
	Sellel Peterbilti vedukautol on Cobraga juba üsna vähe ühist, kui siis võib-olla võimsus, mis on 400-500 hj vahel. Jõuallikaks tavaliselt u. 800 CID (13 liitrit) diisel.
	Mitte just päris 1:1 koopia ülalolevast
	Rodid on mõistagi sellise ürituse üks tugisambaid.
	Selle '32 Fordi jõuallikaks on "vana Hemi" (early Hemi, 1951-59)
	Eriti "vana" pole aga ilmselt mootori sissepritsesüsteem.
	Veidi uuemaid Forde esindas see Shelby Mustang Convertible.
	Ja kui jutt juba pony-caride peale läks, ei saa unustada ka Mopari panust, pildil '71 Dodge Challenger R/T.
	Pontiac pidas teistest pony-car'idest kauem vastu ja erinevalt kõigist konkurentidest oli '74 Firebirdile veel võimalik saada tõsiselt tegija mootor.
	Teise põlve Corvette on auto, mida ilmselt niipea Eestis ei näe, kuna need on juba üsna hinnaliseks muutunud.
	Kuigi Cadillaci disaini haripunt saabus kaks aastat hiljem, leidub ka selle '57 mudeli joontes veidi teistsugust, kuid vaieldamatult muljetavaldavat elegantsi.
	Katsed '69 Firebirdi taustal tõelist centerfoldi pildistada läksid selle nahka, et tuul muidu väga koostöövalmit modelli jätkuvalt ära viia tahtis.