Kuna üritusest on juba päris mitu aega möödas, siis võib siin-seal esineda ebatäpsusi, kui üldise pildi peaks sellegipoolest ette saama.

Niisiis, Power Camp (lepime kokku, et edaspidi nt. PC:) on juba teist aastat toimunud ameerika rauale pühendatud üritus, mis leiab traditsiooniliselt aset Otepää läheduses Annimatsi kämpingus. Reklaami selle kohta ma väga palju ei märganud, kuid sellegipoolest oli esindatud hulgaliselt ameerika autosid, erinevatest aegadest ning erinevatest riikidest (Eesti, Soome).

PC oli planeeritud kolmele päevale, 21-23. juuli 2000. Seega reedesel päeval lõpetasin tööpäeva pisut varem, viskasin mõne kasti kesvamärjukest koos paari sõbraga autosse, ajasin auto pesulast läbi ning panin seejärel Otepää poole ajama. Juba Otepää linnas oli märgata ebatavaliselt palju liikureid, mida enamasti piisavalt ei näe - sebiti ringi, tehti hädavajalikke sisseoste ;) ning otsiti õiget teed Annimatsile. Seega tõotas juba reede õhtu tulla osavõtjaterohke ning tegus.

Annimatsi kämpingusse jõudes ootas väravas turvamees, kes nõudis sissepääsu eest vastava tasu, ulatas ankeedi, kuhu pidi kirjutama mõned strateegilised andmed enda ning auto kohta ja lõpuks kleebiti auto numbrimärgi külge tahvel PC sümboolikaga (vt. allpool olevaid pilte). Väidetavalt oli liiklemist kontrollivate organitega sellel teemal räägitud ning terve nädalavahetuse jooksul ei oleks tohtinud keegi Otepää läheduses selle eest trahvi saada, et numbrimärk loetamatu oli.

Kämpingus oli liikumist ja kära reedese õhtu kohta piisavalt. Vuristasime siis kämpingute vahele ja panime teiste telkide sekka ka oma elamise püsti, et hiljem sellega mureta oleks. Esmased tegemised toimetatud, õllepudel näppu võetud, sai hakata ringi luusima ning tutvuma autodega ja inimestega, kes PC pärast siia olid tulnud. Paljud olid kaasa võtnud kogu pere. Täitsa paika pidas "Kevadest" tuttav ütelus, et "kaugelt kandi mehed on ikka esimesena kohal", sest varasemate saabujate seas olid nii pealinnast kui ka lahe tagant pärit tegelased.

Kämpingu kõrval oli püsti lava, kus kogu aeg kah miskit toimus. Nii see reede õhtu veedetud saigi, igasuguste inimeste, autode ja melu keskel.

Ööga oli kämping osalejate poole pealt lisa saanud, mida kinnitas ka korduvalt läbi une kuuldud V8 spetsiifiline madal mürin. Hommikused protseduurid lõpetatud, hilisemad saabujad ära oodatud, asuti valmistuma keskpäeval toimuvale rivistusele.

Rivis mindi traditsioonilisele kruisingule. Pärast väikest tiiru Otepää maastikel jõuti Otepääle, täpsemalt keset linna paikevale väljakule, kuhu oli kogunenud suur hulk rahvast, kes pikisilmi rongkäigu saabumist ootasid. Sealsamas rivistati oma sõiduriistad huvilistele uudistamiseks ritta, jagati neile selgitusi, nauditi ilusat ilma, aeti niisama juttu jne.

Seejärel võeti uuesti rivisse ning suunduti linnast mõned kilomeetrid eemal asuvasse parklasse, kus autod uuesti vaatamiseks üles rivistati ning algas registreerimine kiirendusvõistluseks.

Peagi oli kümmekond julgemat oma nime kirja pannud ja võistlus võis alata. Rada ise oli kehvake - 100m vana ebaühtlast asfalti ning olematu pidurdusmaa. Võistlus käis aja peale, st. autod lasti ühekaupa rajale, mõõdeti aeg ning kahe sõidu parimate aegade põhjal otsustati võitja. Kiirendusrajal käisid igasugused autod, alates truckidest, lõpetades 50-60-ndatest pärit Lincolni-Cadillaciga.

Viimased kruisasid selle raja muidugi rahulikult läbi, patt oleks olnud selliseid klassikalisi sõiduriistu lõhkuma hakata. Kiireimad olid 3. põlve Pontiac Firebird 5-liitrise (ehitatud) mootoriga ning '96 Chevrolet Caprice 5,7L. Caprice sõitis mõlemad stabiilsed ajad, Firebirdil ei olnud ühes sõidus nii head pidamist, nii jäigi võit esimesele.

Pärast kiirendamist toimus väike ennustusvõistlus, kus igaüks sai ennustada 25 kulli eest, kui kaua käib ilma õli ja jahutusvedelikuta ühe vana Volvo (vist oli) mootor, kui selle gaasipedaalile telliskivi panna. Kui eelmine aasta suri samalaadse ürituse käigus mootor paarikümne sekundiga ära, siis seekord hingitses teine päris pikalt - mõne minuti. Õnneks mingeid tükke sealt ei lennanud, võitja sai oma auhinnaraha (pool kogutud osavõtutasudest) kätte ning suunduti rivitult kämpingusse tagasi.

Õhtupoole läks kämpingus lahti võistluste jada, mis algas oodatud kummisuitsetamisvõistlusega. Loosi läks ava ees paiknev suhteliselt väike ~15x15m olev asfaltkattega plats. Otsa tegi lahti üks tsikkel, mis toetas esiratta vastu posti ja andis niipalju minna kui torust tuli.

Suurema efekti saavutamiseks valati kummile action'i käigus pisut õli, mis suitsupeo võimsamaks muutis. Niisiis, soojendus läbi, asusid vabatahtlikud oma kumme kämpingu palliplatsil sulatama. Loomulikult pidi võtjaks saama see, kes kõige kauem oma liikuri rattaid ringi suudab lasta. Kuna olud olid pisut kitsad ning võistlejaid suht vähe, ei hakatud reeglitega üle pingutama ning olulisi kitsendusi ei olnudki - võisid paigal suitsetada, liikuda, mida iganes.

Pärast võitjale auhinnaraha üleandmist asuti järgmise võistuse juurde - õllejoomine. Õllejoomise võistlusel oli nii palju etappe ja erinevaid variatsioone, et mõningad mehed ei suutnud 15 minutit pärast võistluse lõppu suurt midagi peale ühtlase mõmisemise teha.

Seevastu võistluse võitja (muide, seesama kangelane, kes ennustusvõistluse kinni pani ja kummisuitsetamise klassi näitas), suutis kaks korda raskemad konkurendid põõsast voodisse viia :) Nii et nalja sai ja mitte vähe!

Loomulikult oli võimalikke tegevusi veel mustmiljon ning igaüks leidis endale autode vaatamise vahele sobiliku meelelahutuse. Paraku pidin ma miljonil põhjusel laupäeva hilisõhtul sealt jalga laskma, nii et paraku ei oska pühapäeva hommiku kohta midagi rääkida. Ju see selliseks chill out hommikuks kujunes :)

Niipalju siis Power Campil nähtust-kuuldust. Järgmine aasta jälle. Tänud Martinile ja Aarnele piltide eest!