Seegi kord hakkasid lõbusad sündmused juba tollis, seekord Soome poolel. Kui eelmisel reisil tundis Eesti toll huvi selle vastu, kas Camaro tagant ka lahti käib, siis nüüd köitsid Soome tolli tähelepanu tagaistmel reisinud BFG Drag Radial rehvid, mille kohta küsiti kohe kahtlustavalt, et kas kavatseme need Soomes maha müüa. Tuli siis selgitada, et minnakse kiirendusvõistlusele ja seal on need kavas alla panna. Tollist läbi, tuli navigeerida Kaivopuistoni, kus pidi toimuma cruising ja kus oli kavas kohtuda Jyrkiga. Navigeerimine polnud kuigi keeruline: ei tarvitsenud just kaua õiges suunas sõita, kui vaatevälja hakkas ilmuma üha rohkem Ameerika rauda ja Peebu auto polnud enam ainuke V8, mis kõrvu hakkas.

Igaks juhuks võiks vast lühidalt selgitada, et cruisingu puhul on tegemist suurema hulga autode rahuliku ringisõitmisega linnas; algselt kujunesid cruisingud välja iseeneslikult, nüüd juba (nagu ka selle ürituse puhul) organiseeritult, eesmärgiks ikka mõnusalt aega veeta, oma autost rõõmu tunda ja seda rõõmu teistegagi jagada.

Ise jäime koos Jyrkiga teeäärsesse parklasse, kust suur osa cruisijatest paistis mööda ja läbi sõitvat. Seal saigi siis paar tundi veedetud niisama juttu puhudes ja mööduvaid autosid vaadates. Esindatud olid kõik USA autoharrastuse suunad, alates hot rodidest, customitest ja 50-ndate lõpu/60-ndate alguse lahtistest fullsize autodest (vahest kõige mõnusamad cruisimasinad) kuni muskelautode ja moodsama tehnikani välja. Suuremat tähelepanu pälvisid kaks autot.

Teine auto ei tekitanud seevastu mingeid illusioone. Oli juba üsna hilja, kui pimedusest hakkas kostma veel Barracudastki kurjemat häält ja nähtavale ilmus must masin, shaker scoop'iga kapotil, valgustatuna vaid parkimistuledest, mistõttu oli raske kohe eristada numbrimärki, milleks oli HEM-1. Tegu oli '70 Hemi 'Cudaga, millest Soomes ka ajakirjades juttu on olnud.

Cruisingu vähem rahulik seltskond koguneb traditsiooniliselt Helsingi Jäähalli parklasse, kus põhiliseks tegevuseks on ulatuslik kummide suitsetamine. Kuna kellaaeg oli hiline ja järgmisel päeval kavas võistlus, mis nii juhilt kui autolt head tervist eeldas, jäi sinna seekord minemata. Jyrki lubas meid autoga ees sõites kenasti hotelli juhatada, aga öösel linnavahel sõites juhtus see, mis juhtuma pidi ja autod jäid punase tule taha kõrvuti. Rohelise süttides Jyrki Dart muidugi astus eest ära, aga Camaroski said selg ja iste meeldivalt lähedasteks tuttavateks. Sedasi mõõdukalt kiirustades jõudsime ka linnast välja kiirteele, kus sai mõnda aega rahulikult liigeldud, kuni Jyrki otsustas näidata, miks võimsa autoga möödasõit turvaline on. Kahest rekkast ja paarist muidusõidukist ettejõudmine oli kiire ja vali manööver; vaid mõne sekundiga võis tal käes olla ligi 180 km/h. Peep mõnevõrra konservatiivsema 95 mph'ga muidugi järgi.

Öö möödus Espoos, üsna soodsas Bonus Inn hotellis, kahene tuba 360 FIM + hommikusöök 40 FIM/nägu. Pärast varajast hommikusööki tuli asuda teele, et jõuda õigeks ajaks Utti, kus pidi aset leidma kiirendusvõistlus.

Võistluse toimumiskohaks oli Utti lennuväli, paar kilomeetrit Kouvolast, mis omakorda on umbes 100 kilomeetrit Helsinkist kirdesse. Osavõtutasu 150 FIM. Ürituse korraldajaks oli FHRA Kouvola ry, ajavõtu eest vastutas Riverside Cruisers. Muide, neid mehi koos oma varustusega on võimalik üheks ürituseks palgata, 5000 FIM + sõidu- ja majutuskulud, juhuks, kui keegi tahab ka Eestis õige ajavõtuga kiirendusvõistlust korraldada.

Hyvinkää võistlusega oli vahet niipalju, et ilm oli ilus ja rahvast seetõttu rohkem, samuti lubati rajale ka eurod-japsid ja mootorrattad. Autoklasse oligi vaid kaks, V8 ja muud, võistlusautodel polnud eraldi klasse, mis tegi tänavaautoga hea koha saavutamise üsna raskeks. Muu oli üsna sarnane, kiire tehnoülevaatus, juhtide koosolek ja kvalifikatsioonid.

Kvalifikatsioonisõidud kujunesid võistlejate paljususe tõttu veelgi pikemaks kui Hyvinkääl, kõikidel oli võimalik sõita 3-5 korda. Oodatult kiired oli mootorrattad, kvalifikatsiooni võitja sõitis välja aja 9.943@240.00 km/h. Mitte-V8'te klassis valitsesid muidugi turboautod, kvalifikatsiooni võitis 2-liitrise mootoriga Opel tulemusega 11.091@197.80. Veidi altpoolt võib leida mõlema autoklassi kvalifikatsioonitabelid. Eurodest-japsidest leiab esimesed tänavaautod kohtadelt 12.-13., vastavalt Ford Sierra Cosworth ja BMW M5. Neile järgneb veel üks huvitav sõiduk, nimelt 1,6-liitrise turbomootoriga Lada. Lõppkiiruse järgi võis asja võimsus olla 300 hj kanti :) Kvalifikatsiooniaegade põhjal pandi mõlemas klassis kaheksa kiiremat eliminaatorisse, mitte-V8 klassis osutus lõpuks võidukaks neljandana kvalifitseerunud Mitsubishi Galant GTI, silma järgi endine (või ka praegune) rallimasin. Natuke kurb on see, et asjaga pole võimalik burnouti teha, aga nagu 60-jala aegadest näha, liikus asi kohalt ainult veidi aeglasemini kui kiireimad laiade slickidega kaheveolised.

V8-klassis oli mõned kiirematest autodest tuttavad juba Hyvinkäält.

Nagu ka Hyvinkääl, oli see Corvette küllaltki omaette klassist ja veeres üsna vääramatult võidu poole. Vette'ile kuulus parim kvalifikatsioonitulemus ajaga 10.285@235.29, kuid ühes aja poolest aeglasemas sõidus lõi ta lõppkiirusetabloole lausa sellise numbri nagu 248.21 km/h.

Kohal oli ka teisi huvitavaid autosid, mis Hyvinkääl ei sõitnud. Kõige muljetavaldavam oli neist kollane '65 Chevrolet Impala SS. Masin nägi välja suur, ilus ja viimistletud. Veidi valvsaks tegid vaid väiksed '502'-kirjad esitiibadel.

Väliselt jätsid veel väga hea mulje kaks stiilselt musta masinat, '72 Chevy Nova ja '68 Pontiac Firebird.

Nagu hiljem selgus, polnud Firebird eriliselt kiire, seda huvitavam oli aga Nova. Nagu kvalifikatsioonitabelist näha, oli Nova seal 6. kohal. Kui aga arvestada, et tegu oli ainsa (ja sealjuures mitte väga suure töömahuga) small-blockiga, mis eliminaatorisse jõudis, siis pidi tegemist olema päris asjaliku mootoriga. Seda oli tegelikult juba kõrvaga kuulda, asi läks kergesti ja väga puhtalt pöördesse. Nagu Jyrki selgitas, on tegu USA-s ehitatud mootoriga. Kommentaariks rääkis üks kohalik endine kiirendusvõistleja, et USA-s ehitatud mootoritel on sees eriline hing, mis asjad hoopis teistmoodi käima paneb, ja hoiatas, et see hing pääseb mootorist välja, kui see lahti võtta. Lõpetuseks tõdes ta kurbusega, et selliseid hingi on palju Soome metsade ja järvede vahele niimoodi hulkuma lastud ja autod on pärast seda aeglasemaks jäänud... Nova igatahes liikus veel üsna hingestatult.

Jyrki ise hoidis oma autot Alastaro Night Race'iks ja ei osalenud, kuid tema ehitatud mootoriga Plymouth Valiant kvalifitseerus kolmandana tulemusega 11.342@195.65. Poolfinaalis läks auto kokku aga varem kirjeldatud Vette'ga ja et väikestki võidulootust säilitada, tuli võtta ideaalne reaktsioon. Tulemuseks äärmiselt napp 0.002-sekundiline punane tuli (valestart) ja kaotus. Teises poolfinaalis oli Hyvinkäält tuttav ja siin esimeses ringis Novat võitnud Oldsmobile 442 kiirem Impala SS'ist, kuid finaalis Vette vastu ei leidnud temagi mingit rohtu ja Vette võis peale finshijoont pidurdusvarjud võitjana lahti tõmmata.

Lõpetuseks võiks veel mainida üht masinat, mis seal testimas oli. Selle auto kõrval tundub ka võistluse võitnud Corvette peaaegu tänavaautona. Tegemist Super Comp klassi võistlusmasinaga, mille jõuvarudest peaks piisama vähemalt 8.9 aegade sõitmiseks, kuna see on klassi indeks. Jõudu võis niipalju ollagi, aga pidamist paraku mitte. Sellised autod sõidavad tavaliselt liimitud (väga kleepuva ollusega kaetud) rajal ja Utti asfaldil piirdus masin 11-sekundi aegadega, tõsi küll lõppkiirus oli 220-230 km/h.

Peep võis oma sõitudega märksa rohkem rahul olla, ta sõitis välja oma parima aja (13.210@169.01) ja ühes stardis näitas lõppkiirust 171.43 km/h, mis hakkab juba olema kooskõlas auto juures tehtuga. Tema auto oli tegelikult üks kiiremaid tänavaautosid, ettepoole jäid peamiselt puhtad võistlusmasinad või siis võistlemiseks ehitatud autod, millega siiski vähem või rohkem edukalt ka tänaval sõita sai.

Kokkuvõtvalt oli tegemist Hyvinkää võistlusele üsna sarnase üritusega, kus on päris meeldiv võimalus oma autole häid aegu välja sõita, mida seekord soosis ka ilus ilm. Sellest üritusest oli võimalik osa võtta ka mitte-USA sõidukitega, nii et kui keegi sellist masinat veerandmiilil piitsutada tahab, siis miks mitte järgmisel aastal proovida.

Olles vaadanud veel alternatiivseid võimalusi oma G-sid kätte saada (lennuvälja kohal tegi väikse tiiru F-18A Hornet), oli aeg hakata Forssa poole liikuma, et selle läheduses kämpasse telk püsti ajada (selle lõbu eest tuli maksta 60 FIM, hotell oleks olnud 415 FIM/nägu), et end järgmise päeva ürituseks välja magada.

Allpool veel mõned pildid, mis Uttis tehtud said, klikka pilti, et saada suurem pilt:

Altpoolt leiab nii V8 kui mitte-V8 autode kvalifikatsioonitulemused. CID on mootori töömaht kuuptollides (ainult V8-te puhul, kuna teise tabeli töömahte pole nagu sügavat mõtet kuuptollides väljendada :), RT on reaktsiooniaeg (kuna tegu oli kvalifikatsiooniga, siis ei pööranud juhid sellele erilist tähelepanu ja aja sai kätte ka punase tulega, s.t. alla .500 reaktsiooniga), 60ft on kuuekümne jala aeg, viimased kolm veergu on distantsi läbimise aeg, lõppkiirus ja juhi nimi. Kui toodud numbrite tähendus huvitab, tasuks vaadata sissejuhatust kiirendusvõistlustesse.

Pühapäevaks oli planeeritud osalemine Forssa Pick-Nick'ul, mis on Soome suurim USA ja mingil määral ka muude autode sündmus. Ürituse toimumiskohaks Pilvenmäen Ravirata (hipodroom) ja korraldajaks Street Machine Club Forssa. Ürituse kohta leiab infot ja pilte (mitte veel selle aasta) SMCF kodulehelt.

Mõni aeg enne ürituse algust kohale jõudes oli kohal vaid paarkümmend autot, kuid vähehaaval veeres neid aina juurde. See oli sobiv hetk veidi keha kinnitada ja ringi vaadata. Nii saigi 'romutorile' ring peale tehtud. Seal müüdi sisuliselt igasugust kola, mida üldse olemas on, alates kirjutusmasinatest, aiatööriistadest ja 70-ndate koduelektroonikast kuni veidi rohkem autodega seotud asjadeni välja. Igasuguseid pudi-padi juppe pakuti nii USA kui muudele autodele. Palju müüdi märke ja kirju eri autode küljest (SS396 Volga, anyone?), automudeleid ja igasuguseid H-D'ga seotud suveniire. Tarvilikumast otsast oli kohal ka Alfamer OY van, kust leidus päris palju kirjandust, sh. Chiltoni Manual'e, Hemmings Motor News'i ja ka ilusaid pildiraamatuid.

Romutorilt tagasi jõudes oli hipodroom märksa rohkem täitunud ja autosid voolas ühtlase vooluna juurde. Lõpuks võis kohal olla umbes 300-400 USA autot, lisaks mõnikümmend eurooplast-jaapanlast.

Allpool siis paar masinat, mis rohkem silma hakkasid (klikka pildil, et näha suuremat (ja kvaliteetsemat) pilti):

Kokkuvõtvalt võib ka Forssa üritust igati kordaläinuks lugeda, nii suurest autodehulgast peaks igaüks leidma vähemalt mõne endale eriti südamelähedase. Tõeliselt heatasemelisi autosid oli kohal paarikümne ringis, sealhulgas paljud, mis juba ajakirjadest tuttavad.

Üritus täitis hästi oma eesmärki, tutvustades USA autodega tegelemist ja erinevaid autosid hot-rodidest moodsa musklini välja. Kuniks Eestis mõne suurema platsitäie selliseid autosid kokku saab, et samasgust üritust korraldada, võib arvestada, et kuskil nii lähedal pole teist võimalust nii palju klassikalist ja uuemat USA rauda näha.