Alustuseks võiks mainida, et üritusest osavõtu eesmärk oli lähemalt tutvuda huvitavamate aparaatidega ja nende võstlust jälgida. Ei olnud kavaski ajakirjanikku mängida, seetõttu on võistlusest kajastatud vaid mõned klassid ja kogu ürituse meeldejäävamad episoodid. Keda lähemalt huvitab, saab kogu statistika FHRA kodulehelt. Reede õhtul toimusid kvalifikatsioonid, sinna ei läinud.

Laupäev: Äratus 6.00. Laev 8.45. Helsinkis nii pool kaksteist. Soome toll muutus entusiastlikuks, kui sai Alastarot ja kiirendusvõistlust mainitud. Taheti ainult cashi ja autokindlustust näha.

Loimaa juures nägin, et üks kollane Dart on vastutuleva treileri peal. Sai siis helistatud ja järgi sõidetud. Jyrki seletas, et sellise ilmaga ei saa sõita. Küll aga sai 24 "kohvi" eest mõne "crew" käepaela, millega sai igale poole sisse. Ja ka vastava autopileti. Kiitokset. Sai siis pargitud ja jalutama mindud. Kohale jõudes lasti just suvalised autod ja bussid rajale ringlema. Kuivatamise eesmärgil. Selgus, et spetsiaalne rajakuivati ei tööta. Kuid paaritunnine tegevus ei kandnud suurt vilja, kuna ka tänavasõidu F-body'd lükkasid kolmanda käiguga ratta ringi.

Teatati, et eliminaatorit ei toimu, küll aga demo burnoutid ja aeglane läbisõit. Suitsu, mootrite röökimist, kompressori vilet, turbode paukumist kui palju. Väga atraktiivne kottpimedas, värviliste prozhektorite virvarris. Juhtidel oli pahatihti raskusi, kuna külg kippus ette minema, aga rattad käisid ikka kolmanda käiguga ringi, nii et gaasi järgilaskmise ja pidamise taastumiseni kulus ikka paar sekundit. Selle ajaga oli auto juba väga risti teel ja viskus siis järsku otseks, nii et juht sai ikka päris tugeva obaduse.

Eriti mõjuvad oli kahekohalise dragsteri (540 cid/ 8.9 L, 8-71 kompressor, pump-gas (s.t. tavaline bensiin), 1000+ hj @ 6800 p/min) kaks sõitu. Olles teadlik sama võimsate tänavaautode kiirendusest, oli üllatus suur. Asi liikus sada meetrit nii, et pead ei jõudnud järgi keerata. Võib-olla tundus pimeduse tõttu kiirendus suurem. Muuseas, esimesel sõidul oli "tagaistmel" Pennzoili juhtfiguur ja teisel sõidul kohaliku loterii võitnud naisterahvas.

Päeva lõpetas autoga läbi bussi sõitmine. Mis põlema läks. Seejärel paugutati ilutulestikku, mida võis vaid kuulda, kuna udu oli paks.

Omaette vaatamisväärsus oli tiimiliikmete liikumisvahendid. Jalgrattad, abimootoriga tõukerattad, "Riga" mopo, kart, '48 Anglia (meenutab Mosse 401-te) umbes 1:5 koopia muruniiduki mootoriga salongis (kasutati mopeedina, istuti katusel) ja muid öiste fantaasiate viljasid.

Ilus ilm. 8 paiku hakkas rahvas bussidest välja tulema. Ise tegin tiiru rajal, liimitud rada on liimitud rada. Liimi muuseas piserdatakse mõne meetri laiuste ribade kaupa erilise haagisel asuva toruga, mis rajast umbes poole meetri kõrgusel on ja millel küljes siis hulk düüse sobivate vahedega.

Peale üheksat läks lahti hirmus mootorite häälestamine. Kui ikka iga kümne meetri kohta üks summutiteta big-block möirgamas, siis detsibelle kuhjaga on. Ning ka otse USA-st toodud 118 oktaanise võistlusbensiini põlemislõhna. Tiimide külmavereline kõrvaklappides naispere aga praadis hommikusööki väljalasketorudest purskavatel leekidel.

Kell 11 läks siis lahti. Kogu võistlust iseloomustas see, et paljud võistlejad olid juba lahkunud, mis koos katkestajate ja osaliselt täitmata turniirisüsteemi tõttu tingis rohkesti soolosõite igas klassis. Ilm oli sademeteta ja peamiselt päikesepaisteline, kuigi vahepeal oli väga vihmaohtlik. Kuna mõned võistlejad lekitasid rajale õli või vett, siis tuli ette ka 10-30 minutilisi pause, mil rada kuivatati-põletati-liimiti.

Alguses võiks mainida Junior dragsteri klasse, millega reeglina sõidavad võistlejate/mehhaanikute võsukesed. Umbes kardisõidu analoog kiirendusvõistlejatele. Võisteldakse 1/8 miilil (201 meetrit). Junior klasse on kaks: esiteks Junior Stock (160 cm³, 5 hj. 13-15 sek @ 55-75 km/h. 8-14 aastastele), teiseks Junior Comp (500 cm³. 13+ a. Ajad keskmised 9-d @ 110+ km/h). Mõlemas klassis palju tüdrukuid. Tulevased Shirley Muldowney'd? Keegi nimetas junior dragstereid muruniiduki mootoritega tõkiskingadeks, mis küll tõest kaugel pole, kuid tuleb arvestada, et Comp rühm on sõitnud juba 8 sekundi aegu 1/8 miilil, mis näiteks tänavaautodel nõuaks ligi 400 hj. Nii et pole siin muiata midagi, tulevaste legendide tuleristsed.

Neid oli muidugi arvukalt, aga ei pööranud piisavalt järjekindlat tähelepanu, et üksikasjalikumalt rääkida. D- Street klassis sai "vana tuttav" Juha Kauppinen (roheline 65 Olds 4-4-2, 477 cid/ 7.8 L) 9 sekundi aja esmakordselt minu silmade all. Silma ja ka kõrva hakkas twin-turbo 73 Chevelle. Huvitav aparaat oli ka Ford Capri, millel 2.0 DOHC Sierra Cosworth turbomootor (ligi 500 hj). Originaalpihustid olid vaid aukude täiteks, töötavad pihustid olid sheet-metal intake'i küljes. Loomulikult sai palju nauditud nii sisse kui ka välja vabalt hingava big-block'ide choppy idle't. Paar olid ka wheelstander'id (s.t. startides tõusis esiots päris kõrgele 10-20 meetriks).

Tsikliklasse oli kolm:

• Street Bike
• Super Street Bike
• Funny Bike

Tehti ka üks maailmarekord. Super street bike klassis tegi Kai Selkamaa Suzuki GSX-R 1200 turbol 7.922 sek @ 290.43 km/h. Preemiaks pisteti mees hiljem pea ees veetünni. See klass oli ka päris hirmus, iga käiguvahetust saadab pauk ja nokk käib kinni-lahti.

Funny Bike'idest võiks mainida kõige pöörasemat riistapuud. Nitrometaanil töötav Harley-Davidson. Muidugi on esmapilgul selle wheelie-bars'i ja tohutusuure slick'iga varustatud monstrumi ja tava-HD ühiseks jooneks ainult mootori V2 lahendus. Töömahuks on 2.6 (kaks koma kuus) liitrit, võimsuseks ligi 600 (kuussada) hobujõudu. Kui mõelda, milline juhi kehapiirkond peab seda jõudu taluma, siis muutub arusaadavaks kuuldud kommentaar - kiirendab nii, et riist ribadeks. Hääl oli midagi erilist. Teatavasti on nitrometaanil hüüdnimeks "vedel dünamiit", mistõttu kommentaatori soovitused käed kõrvadele panna olid igati asjakohased. Pro-Mod ja vähemadki autod röögivad valjult, aga see tsikkel podises kui hobikart, aga tunne on nagu lastaks suruõhku kõrvadesse. Asi liigub kui püssist lastud, juht maadleb kõigis suundades, et liikuda enam-vähem otse. Ajad 7.2-7.4, lõppkiirus 320 km/h kanti. No comments.

Super Gasis on indeks 9.900 sekundit ehk siis võitja on see, kes sõidab "ülevaltpoolt" indeksile kõige lähema aja. Kui aga aeg alla 9.9 sekundi, on see automaatne kaotus. Võistlesid kõigile teada-tuntud Taffel/Shell punakollane '32 Ford kupee ja sinine '48 Anglia, lisaks veel ports Chevy Nova-sid ja Camarod/Firebirdid. Tehes riskantse võrdluse, siis 9.9 sekundit on umbes see aeg, mida vormel üks veerandmiilil näitaks. Muuseas, üheksandal septembril sellel aastal (9.9.00) tähistatakse Super Gas päeva.

Super Compis võistlevad väga erinevad ja atraktiivsed sõidukid. Enam-vähem seeriatoodangut meenutavad autod, samuti ka dragsterid, altered asjad, funny car jne. Ühiseks jooneks on, et klassi-indeks on 8.900 sekundit. Tavaliselt sõideti 8.89-8.95 aegu, väga oluline on ka stardireaktsioon. Lõppkiirused jäid 240 km/h kanti. Kvalifikatsiooni parim oli Zane Llewellyn UK-st ajaga 8.902, üks finalistidest, Sami Saapola, on 18 aastane.

Selle võistluse kõige karmim klass. Võimsust autodel 2200+ hj. Ligi sajameetrised väga suitsused burnoutid. Umbes 10 meetri kaugusel raja ääres seistes lööb täisgaasil mööduva Pro-Modi heitgaasi rõhulaine hetkeks nagu lapiti labidaga vastu keret. Mürast rääkimata. Esimene sõit Paul "Tami" Brander, endine staazhikas Pro-Stocki sõitja, oma üliatraktiivse 2000. aasta Ford Mondeo universaaliga(!). Ühe ajakirjaniku väitel on originaalist järgi jäänud tagaluugil asuv logokiri, kõik muu on käsitöö. Asi tehti valmis kolme kuuga. Branderi vastaseks Kari Hult oma väga ilusa 2000 Camaroga, mille 638 cid / 10.5 L mootor tarbib naerugaasi ja bensiini. Karile meeldis ka naerugaasipudelit efektselt tühjendada, nii et kaks gaasijuga kerkisid esiklaasi alt mitme meetri kõrgusele.

Brander oli kiirem, sai esimest korda Mondeo alla seitsme sekundi (6.866 @ 316.03 km/h), kuid mootoririkke tagajärjel reostas pisut rada. Samuti võttis ta punase tule ja mitte vähe (R/T 0.052 sek). Kari tulemuseks tagasihoidlik 8.478 @ 184.25, kuna nägi Tami äpardust.

Pärast pikka rajakoristuspausi tuli teine poolfinaalpaar: Seppo Saapola 98 Oldsmobile Cutlass'iga (526 KB, 14-71 Littlefield) ja Tomi Pöntinen 69 Camaroga (632 BBC, NOS). Viimane võitis 7.210 @ 316.59, Saapolal 7.376 @ 308.63.

Finaalis seega Tomi Pöntinen ja Kari Hult. Kari sai väga hea reaktsiooni (0.461) ja läks eest ära, kuid tundus umbes saja meetri kohal gaasi hetkeks järgi laskvat, millest annab tunnistust ka väike lõppkiirus (7.353 sek @ vaid 302.38 km/h). Tomi Pöntinen võitis (R/T 0.632, 7.116 sek @ 315.35 km/h). Kokkuvõtteks võib öelda, et tulemused siiski kehvavõitu, kuna Rootsi Pro-Mod-id sõidavad ikka tugevasti kuude sekundisse sisse, ja lõppkiiruseks ikka 330-350 km/h. Ilmselt siiski rada oli pisut libedavõitu ja/või konservatiivne seadistus autodel.

Sai ka ise sees istutud. Sisseronimine oli gümnastika, kuid sees olla oli üsna mugav. Katmata kardaan läks labi salongi, juhi reiega parallelselt mõne sentimeetri kaugusel. Rool oli ikka suht tavaline sportrool, käigukast kolmekäiguline Lenco. Kes ei tea, siis on tegemist paarikümne sentimeetri jämedust ja antud juhul umbes poole meetri pikkust (pikkus sõltub käikude arvust) toru meenutava mitmeastmelise järjestikulise planetaarkastiga. Mis ka salongis oli. Käiguvahetus käis nii, et paremal pool käigukasti asus reverserhoob, mis vahetab siis tagurpidi ja 1. käigu vahel. Teine ja kolmas lähevad kahest surunupust rooli paremal pool.

Vasakul pool käigukasti, umbes parema põlve juures on pidurihoob, kus ka mootori seiskamise ja muud nupud küljes. Nagu ikka, roolimine käib vasaku käega, parem mässab reverseri- ja pidurhoovaga, taob käiguvahetuse nuppe ja tõmbab pidurvarjude käepidet ka. Mootoril muuseas oma käiviti olemas, ei ole välisabi vaja. Ja sisenemine käib ikka uksest. Maailma kiireimad door-slammerid.

Autasustamine oli ka sündmus, kuna oli kuulda auhinnajagajast blondi kohta ülivõrdes kommentaare. Selgus, et tegemist on blondi paruka ja muude lisadega transvestiit-tuletõrjujaga. Junior-klasside puhuks vahetati ta hetkeks siiski päris naise vastu välja. Ja lõpuks visati veetünni kah. Rahval lõbu laialt.

Publikust niipalju, et oli laupäeva õhtul üsna joobes, kuid keegi turvapiiretest läbi ei tunginud ja ka muid intsidente polnud märgata. Millega tuleb aga arvestada on see, et kiirendusvõistlused on väga ilmatundlik ala, viivitused võivad tekkida ka muudel põhjustel, kuid pea alati on ka midagi muud huvitavat teha. Tehnikat uurida, võistlejatega juttu ajada, bazaar, tivoli jne. Ööbimise suhtes tuleb loota vaid iseendale, kui üritus suurematest asulatest eemal, kuna 100 km raadiuses on kõik hotellid/motellid kas täis või kallid.

Kokkuvõtteks võib üritusega igati rahule jääda. Soovitan kõigile.

Thanks to: FHRA, Pennzoil, Jyrki, Jaan, Olli + Kaija-Leena, Urmas, Jari, Kaj and many others.