Sellenimeline üritus toimus sel aastal 25. augustil Soome pealinnast ca 80 km kaugusel Kiikalas. Kuna kohal käisin esimest korda, pakkus üritus palju põnevust - Eesti kiirendusvõistlustega asja võrrelda ei saa.

Kohale sai suhteliselt lihtsalt: hommikul 7.30 laevale ja õhtul tagasi. Targem oleks küll vast olnud minna eelneva päeva õhtul, kuna ürituse alguseks kohale ei jõudnud (mitte et oleksime ära eksinud või pensionäride stiilis sõitnud).

Kohale jõudes nööriti kohe 30 marka pileti eest, seetõttu otsisidki paljud alternatiivseid sissepääsuteid. Aga makstud raha tasus end kohe ära. Nimelt oli juba parkla omaette vaatamisväärsus: mitu Corvette'i, peaaegu lugematu arv Mustangeid ja vähemalt kolm Cadillaci.

Nagu juba ennist mainitud, oli võistlus Streetmani klassis minu kohale jõudmise ajaks täies hoos. Eriti pani imestama üks suhteliselt tagasihoidliku välimusega Opel Vectra (1997-99 väljalase), mille burnout andis silmad ette nii mõnelegi musklile. Aga veerandmiili aeg oli ootuspärane ja seetõttu teda finaalis ei näinud.

Nagu õigele kiirendusvõistlusele kohane, oli muskleid kogunenud igasugu. Neist silmapaistvamad: Chevy erinevate mudelite SS versioonid, kahe turboga Mosse, nitroga Valiant, Eleanori "Gone In 60 Seconds'ist" meenutavad karmid Mustangid, kiiskavad Firebird'id ja ka mõned GMC pickup'id.

Ka Euroopa autotootjate esindajaid oli kohal: väga raju minekuga Opel Kadett (jumal teab mitme turboga), mitmed Põrnikad, kellest ühel oleks käiguvahetusel peaaegu wheelie välja tulnud. Peaaegu.

Võistlus läks täie rauaga 16.00ni (minu mäletamist mööda). Siis oli väike paus, peale mida pinge uuesti üles kruviti. Eriti aitasid seda hoida biked, mõned vingemad sõitjad suutsid isegi natuke enne finishit esiratta õhku rebida ja rahvale tsirkust teha.

Eesti tegijatest olid kohal Peep '96 Camarol ja Lauri oma musta liikuriga. Esmalt siis Laurist, kes suutis ET Bracket klassis II koha välja võidelda. Tore, et nitroviga õigel ajal ära tabati (võrdluseks: ilma nitrota 13.4@170, nitroga 12.4@185). Kahju aga sellest, et finaal pooleli jäi - küünlajuhtme lahtipõrumine tõi kaasa mootori seiskumise. Aga pole viga, esimene auhinnaline koht põhjamaade kiirendusvõistluselt vabandamist ei vaja!

Peebul nii hästi ei läinud, probleeme oli käiguvahetusega. Parim aeg oli 13.65@171 ja seda suhteliselt rahulikult sõites. Nimelt ajas Peep vahepeal kaks korda enne finishit II ja IV käigu segamini; mis sellele järgnes, võib igaüks ise ette kujutada. Autoga olevat siiski kõik kenasti, aga käiguvahetused muutusid peale seda palju ettevaatlikumaks.

Korraldus oli tasemel. Kordagi ei tekkinud pausi, pidevalt oli mingi autode/bike'ide paar kiirendamas või burnouti sooritamas. Ka pudi-padi müümisega oli kõik korras, kui välja arvata kirves hind: väikese Route66 magneti eest küsiti näiteks 150 marka…

Eriti meeldis see, et osavõtjate autosid sai ka lähedalt vaadata ja kapoti alla piiluda. Selleks oli kohe eraldi plats varutud, kus võidusõitajad lahkelt oma auto kohta üht-teist pajatasid. Eestis nüüd sellist avatust ja lahkust vist küll ei leia… Lõpetuseks veel mõned pildid: