
|
Ragnari '88 Chevrolet Celebrity |
|
Chevrolet Celebrity on ehitatud aastatel 1982-91 tootmises olnud esiveolisele
mid-size A-body platvormile, mida ta jagas Buick Century, Oldsmobile Ciera
ja Pontiac 6000'ga. Eestis on registris 16 Celebrityt.
|
|
Minu auto on '88 aasta väljalase, mootoriks 2832 cm3 MPFI
(mitmepunkti- sissepritsega) V6. Auto läbisõit on umbes
125 000 miili.
Celebrity sai minu omaks 1998. aastal x hinna eest, mis oli soodne
võrreldes muu turul pakutavaga. Valiku tegemisel rääkisid
auto kasuks kindlasti selle tundmine varasemast ajast, üpriski
kobe tehniline seisukord ning komplektsus detailideni välja.
Miks ameeriklane? Ausalt öeldes ei mäletagi, kust süsti
sain. Voorusteks on soodsalt saadud stiil, mugavus, kaasaegne tehnika
ning erinevus igapäevasest autopargist.
Suureks eeliseks konkreetse valiku puhul oli ka see, et auto on Eestis
registrisse kantud enne 1995. aastat (täpsemalt 1991. a.), mis
omakorda tähendab, et kõik originaalkorras olev, kaasa
arvatud tagumised punased suunatuled, võivad jääda
kestma auto eluea lõpuni. |
|
Celebrity 2001. aasta sügisel |
 |
|
|
|
Kuni 2001. aastani sõitsin autoga, ilma et oleks mingit
erilist peavalu tekkinud. Korra ütles küll genekas üles,
aga seegi oli tänu helisüsteemi võimu, aknasoojenduse,
kojameeste ning tulede koostööle. Siiski tekkis väike
südamevalu, mis ajapikku vaid kasvas, eriti talvistel perioodidel,
mil sool kere kallal oma tööd edukalt teostas.
Millegipärast oli Celebrity kere erinevalt teistest sama aastakäigu
Chevy'dest tsinkimata. 2001. aasta sügiseks oli tugev pindmine
rooste vallutanud koopa- ning ukseääred. Tumepunase värvi
tõttu ei olnud kaugelt vaadates probleemi nähagi, aga
mõistin peagi, mida tulevik toob: a) varem või hiljem
romula b) kohene kapitaalremont. Valisin teise variandi. Ennetades
tulevikku ning teades selle margi vähesust meie vabariigi pinnal
hankisin 2000. a. jaanuaris doonori, mis aitas taastamistöödele
kaasa oma viimse kui poldiga. Doonori ostmise peamine põhjus
oli siiski elektrilisade olemasolu, mis minu autol täiesti puudusid;
lisaks veel küljeklaasid, mis minu autol olid varganägude
käe läbi mosaiiki löödud.
Ilma võimalusteta ei tee siin maailmas midagi ja kui neid
ei ole, siis tuleb nad luua! Et korralikku remonti teostada, tuleb
leida garaa - ja veel selline, kus oleks võimalik auto
ümber "liikuda". 2001. a. sügise hakul andis Chopper
mulle kasutada sooja garaai, mis asus EBS-i hoovis kinnisel
territooriumil. See oli ajutine hädaabinõu, kuna suve
lõpul lekkima hakkanud radikas oli täidetud puhta veega
- päevas 2 liitrit tosooli lisada oli minu jaoks juba liig. Garaa
oli tüüpmõõtudes, autole paras ja hoidis vaatamata
ilmaoludele regulaarselt 6 kraadi sooja - rohkemat polnud vajagi.
Jaanuaris 2002 õnnestus meil koos Georgi ja Jaanusega leida
ning ühtlaselt täita tagasihoidlik ühisgaraazh, mis
tagantjärele mõeldes oligi ainus lahendus sellise projekti
teostamiseks. |
|
|
|
Algne idee oli autoga valmis jõuda kevadeks 2002. Selle
unistuse matsin ma üsna peagi maha. Jaanuari algusest märtsi
lõpuni oli aeg sisustatud auto lammutamisega. Kuna mul oli
kindel ja siiras soov masin tulevikus ka kokku saada, oli süsteemsus
hädavajalik. Kõik juhtmed said külge sildid; kõik
mutrid/poldid/kinnitused panin karpidesse, vajadusel samuti koos siltidega.
Keredetailid läksid eraldi kastidesse. Kuna juppide tervelt kättesaamiseks
pidi kõik maha võtma kindlas järjekorras, tekitasin
vastava järjekorra ka paberkandjale.
Järgmiseks tähtajaks seadsin endale jaanipäeva, kuid
märtsist juulini kogusin vaid raha ja taastasin pisemaid detaile.
Mis seal ikka, järgmiseks tähtajaks augusti lõpp
- juulist augusti lõpuni põhjalik kere taastamine ja
remont. Rohkem ei julgenud mõtteski mingeid tähtaegu paika
panna.
Septembrist novembri keskpaigani kokkulappimine, samuti pisidetailide
taastamine, mida juppide rohkuse ja segimineku ohu tõttu ei
olnud lihtsalt otstarbekas varem teha. Keeruliseks muutsid tegevuse
puhtpraktilised pisiasjad - näiteks garaai kaugus kodukohast
(Lasnamägi vs. Harku) ja ühistranspordi regulaarne kasutamine.
Kõik see oli aga ületatav, puhtalt tahtmises kinni. |
|
|
|
Eemaldasin kapoti ja algus oligi tehtud. Selleks hetkeks oli asi
selge - auto tuleb molekulideks lammutada. Mootoriruumis võtsin
lahti pisemaid detaile ning kinnitusi. Järgmiseks eemaldasin
esiotsa ühes tükis: esiosa / esitiivad / nn. spoiler kõik
koos üle pamperi. Seejärel sisu välja. That was the
easy part. |
|
Esiots tuli maha ühes tükis |
 |
|
|
|
Järgmiseks püüdsin armatuuri lahti saada - nüüd
tuli tupik ette! Selle auto omapäraks on (nagu ka eelnevalt mainisin),
et kui soov on midagi lõhkumata eemaldada, siis peab teadma
täpset järjekorda, kuidas iga detailini jõuda. Näiteks
sisu tuleb hakata eemaldama järjest eest taha minnes. Uksetihendeid
ning vaipa enne kätte ei saa, kui ääreplastid/polstrid
maas on. Osa ääreplaste saab kätte alles armatuuri
eemaldades - sama lugu ka esiustega. Armatuur enne maha ei tule, kui
juhtmed on mootoriruumist lahti ühendatud ning roolisammas hädakorras
alla lastud. Kui aga mootor on veel peal, on roolisammast lati küljest
üsnagi keeruline lahti saada.
Mis seal ikka, järgmisena mootorilt juhtmeid maha kitkuma. Iga
pistiku varustasin maalriteibist sildiga, millel oli viide asja päritolule.
Selleks hetkeks oli enamus pudi-padi eemaldatud ja pool autot oli
seina ääres, ülejäänu pukkidel. Järgnesid
mootor -> juhtmed -> roolilatt -> sillad -> summuti ->
kütusepaak -> piduri- ning kütusetorustik. Tegelikult
ei olnud vist ühtegi identset pistikut - ja kui mõni oligi,
siis nende asukoht oli kardinaalselt erinev - eksimisvõimalus
tegelikult puudus. Aga see kõik selgus alles siis, kui juhtmed
olid juba maha võetud. |
|
|
|
Tagasild - poleks iial uskunud, et sellise suhteliselt primitiivse
esemega võib nii palju probleeme tekkida. Aga tee mis sa tahad,
polte lahti ei saa. Rellakas vajalikku kohta vahele ei mahtunud, järelikult
poldi pea maha ning haamriga taguma. Ei mäleta enam täpselt
kuidas, aga lahti ma ta sain (midagi ära ka ei lõhkunud,
v.a. poldi).
Järgmiseks oli vaja kere külge kinnituva vahejupi polt
välja saada. Mutri keerad pealt, aga polt välja ei tule.
13 aastat roostet oli minu jaoks suur väljakutse. Ainus võimalus
- tuleb polt välja taguda. Aga kuidas, pole ju tugevat pinda
alla panna? Konks selles, et poldid olid paigaldatud just seest väljapoole,
mis eeldas silla püstiasendis väljatagumist - oli vaja tugevat
ligi 2 m kõrgust tala/toru. Väike ekskursioon territooriumil
ning voila - vana rauast aiapost. Panin selle toeks, mutter uuesti
poldi peaga tasa ning ladusalt täie jõuga peale taguma.
Mitu head minutit vemmeldamist, aeg-ajalt õli lisades, ja sain
asja lahti. Poldid olid erakordselt tugevast metallist, muljumisjälgi
ei jäänudki. |
|
Tagasild ja mõned abivahendid selle kättesaamiseks |
 |
|
|
|
Jäid veel liimitud klaasid, mille eemaldamiseks oli vaja kogenumat
kätt; Priit (PlyVal64) oli lahkelt nõus abistama. Kuna
klaaside taha midagi otseselt toppama ei jäänud, sai see
protseduur teostatud alles juulikuus. Algas suurem pritsieelne puhastustöö.
Punutud terasharja ning rellakaga said kõik liitekohad tehases
pandud tugevast kummist puhastatud - tegemata jäid ainult kohad,
mille puhul olin peale pikemat uurimist veendunud rooste puudumises. |
|
|
|
|
|
Suur töö oli tehtud, kuid palju oli veel ees. Enne liivapritsi
viimist tuli kõik võimalikult tükkideks saada -
mis ära käib, see tuleb ära ka võtta. Paljas
kere läks treileri peale ja VV-Autosse liivapritsi. Kuna ma juba
selline "halb" klient olen, kes tahab alati oma silmaga
protsessi näha, siis sai ka tookord kohapeal 4-5 tundi järjekindlalt
passitud. Mul ei olnud mittemingisugust huvi väiksematki möödalaskmist
avastada ja läksin kindla peale välja. Töö tehti
hästi, mees oli südamega asja kallal. Kasutasin korduvalt
nende teenust ka väiksemate detailide puhastamisel. Korra sai
ka Vana-Narva mnt. lõpus olevat baasi külastatud, aga
sinna mul tõenäoliselt rohkem asja pole - odavam ei tulnud
ja töö tehti viletsamini. Kuna tegemist oli väiksemate
ja vähemoluliste detailidega, siis pikalt põdema ei jäänud;
viisin töö lõpuni rellaka ja punutud terasharjaga.
Liivapritsile järgnes garaais paaripäevane haljalt
seismine ja pärast seda terve kere töötlemine roostemuunduriga.
Enne seda sai veel tagapaneelile uus põll keevitatud, vana
oli täiesti sõelaks roostetanud. Veider, see oli ka ainus
koht, millest rooste tõesti jagu oli saanud.
Jutt halja kere suurest roostetamisohust osutus legendiks. Jah, kohati
tuli õrn kiht peale küll, aga ainult seal, kus liivaprits
tõesti ei olnud korrektset tööd teinud ning pooridesse
oli jäänud väga õrn roosteuss; selle vastu aitas
roostemuundur väga hästi. Terve kere ning kõik muud
detailid said sellega üle käidud. Minu õnneks oli
2002. aasta suvi sellise töö jaoks täiesti ideaalne.
Valisin transportimiseks päeva, mil vihma polnud nädalaid
nähtud ning taevas lõõmas päike. |
|
Põhi pärast roostemuunduriga töötlemist |
 |
|
|
|
Järgmisena võtsin ette põhja. Kandsin haljastele/töödeldud
kohtadele ohtralt Dupont'i epokrunti ning mõne tunni möödudes
ka spetsiaalse musta raamivärvi (samuti Duponti tootevalikust).
Enne värvimist katsin alumised ääred karpide kõrvalt
mitme kihi kivikaitsega. Materjalidest mul kahju polnud - see oli
koht, kus ei tasunud koonerdada. Kõik kohad põhja all,
kuhu veel asja polnud, täitsin spetsiaalse musta värvi autosilikooniga;
samuti kõik liitekohad salongis ja mootoriruumis. |
|
|
|
Samal meetodil (liivaprits -> vajadusel roostemuundur ->
epoxy -> värv -> lakk) said taastatud veel mitmed detailid.
Sillad laki alla ei läinud, kasutasin sama spetsiaalset raamivärvi,
mida põhja puhulgi. Kuni värv paar nädalat kuivas,
panin auto liigutamiseks ajutiselt alla doonori sillad (ühenduskohtade
vahele lõikasin vanast lohvist parajad tükid, et mitte
vigastada äsja värvitud pinda). |
|
Algas projekti kõige hullem faas - keretööd. Nägin
kurja vaeva, aga mis tahes värval seda ka vaatamas ei käinud,
laitis viimane kui üks töö maatasa. Samas teadvustasin
üht: mitte keegi ei võta sinu asja tõsisemalt kui
sina ise. |
|
Keretööd lõppjärgus |
 |
|
|
|
Tagasin kõik vajaliku heaks lõppviimistluseks, kuid
värvitöö jätsin siiski professionaali hooleks.
Auto läks värvimisse jupphaaval - kõik detailid värviti
eraldi. Värviks valisin Standoxi ilma terata Tiefschwarz Basis'e.
Eesmärgiks seadsin sügava musta läikega pinna, midagi
klaveri sarnast. Alumised ääred/karbid lasin katta kivilöökide
eest kaitsva värvialuse silikooniga. |
|
Kere värvimiselt tagasi |
 |
|
|
|
Üldiselt jäin tulemusega rahule! Viimase suurema enda
teostatud värvimistööna pritsisin veel punaseks bensiinipaagi,
vedrud, salongiventilaatori katte mootoriruumis, stabika ning summuti
ja kere vahelised kaitseplekid. |
|
|
|
|
|
Kätte jõudis see, mida olin juba kaua oodanud - kokkumonteerimine.
Lõviosa ajast läks pisemate kinnituste/kruvide/poltide
taastamiseks ja väljavahetamiseks. Mitu purki Hammerite'i kulus
marjaks ära. Esisild alla, kütusepaak peale. Piduri- ning
kütusetorustikud said täismahus uued. Mootor peale - seda
lahti võtma ei hakanud, kuna ta töötas enne laitmatult;
vahetasin ainult karterikaanetihendi. Tagasild koos uute pukside ja
pidurisilindritega.
Enne auto ratastele laskmist kandsin põhjale paar kihti mastiksit
ning pritsisin survevalumasinaõliga (mille omapäraks on
toatemperatuuril üpriski tahke olek) kõik alumised kanalid,
küljekarbid ning uksed seestpoolt täis. Kuna tahkena oli
seda väga raske väiksematesse kohtadesse saada, ajasin õli
pliidi peal keema ning lasin siis kompressorit kasutades pritsiga
kõikjale, kuhu vähegi ligi pääses. Töö
oli keeruline, sest õli tahkus väga kärmelt (kõrvetada
saamise ohust rääkimata). Paar minutit ja õli enam
pritsist läbi ei tulnud - suruõhk ning anum suutsid asja
päris tempokalt jahutada. Seepärast pidin kogu protsessi
läbi tegema kümneid kordi. |
|
Järgmisena võtsin ette väljalaske ja tagasilla.
Üks jõledamaid tegusid, mille peale saab üldse tulla,
on trummelpidurite kärtspunaseks värvimine. Püüdsin
millegi maitsekamaga hakkama saada ja võõpasin trumli
kahes osas eri värvidega: eest hõbedaseks ning ääred
metallik-tumepunaseks. Sama tumepunase metallikuga katsin ka esimesed
pidurisadulad. Loomulikult peale ka lakk.
Suviti lähevad alla 7,5x16 OZ
Volcano'd koos 225/50R16 ja 245/50R16 rehvidega. Kuna Celebrity'l
on tagumised koopad märksa suuremad, siis parema üldmulje
saavutamiseks tuleks taga kasutada kas kõrgemaid rehve või
koguni suurema diameetriga velgi. |
|
Esi- ja tagapidurid nähtuna läbi OZ Volcano velgede |
 |
|
|
|
Talvisel perioodil on autol all kuldkollased 7x15 veljed Chrysler
Jeep Cherokee'lt, mis olid juba varem liivapritsitud ja pulbervärviga
kaetud. Rehviks ees 205/70R15 M+S, taga 215/75 R15 M+S (mõlemad
valgete joontega klassikud). |
|
Talveveljed |
 |
|
|
|
Oli saabunud kauaoodatud etapp - mootori käivitamine. Paar
korda starteriga kütust peale - hääl mulle ei meeldinud.
Lasin õhu kütusesüsteemist ventiili kaudu välja
ning mootor rebis jõudsalt käima - õudsa kriginaga!
Kohe süüde välja. Teadmatus ajas hulluks. Kõik
oli ju hoolikalt teostatud, kuidas sai midagi valesti minna? Mis seal
ikka, starter maha (eelnevalt mootorit tõstukiga kergitades,
muidu ei pääsenud lihtsalt ühele starteri kinnituspoldile
ligi). Selgus, et karteritihendit vahetades olin hooratast pori eest
kaitsva pleki paigaldanud vale nurga alla. See jäi hoorattal
asuva mutripea taha kinni ning tegi vastu hooratast hõõrudes
meeletut kriginat. Millimeetrite mäng.
Radikaga ilmnes lekkimisprobleeme. Järgnes mitmeid päevi
korduvjootmisi ja katsetamisi. Veesärgi pesin mingisuguse spetsiaalse
pesuainega läbi ja loputasin lugematuid kordi.
Järgmiseks takistuseks osutus roolivõimendi, mis ei näidanud üles vähematki
huvi töötamise vastu. Latt sai pandud doonori oma, pump aga oli endine.
Seetõttu polnud õrna aimugi, mis tuksis oli. Tundus, et katse ja eksituse
meetod on parim lahendus - otsustasin proovida mõne teise pumbaga. Agol juhtuski üks pump üle olema, mis minu õnneks
ka probleemi lahendas.
Järg oli klaaside käes. Kuna klaasitööga polnud
ma varem kokku puutunud, kutsusin Georgi juhendama. Tuttuus esiklaas
sai edukalt paigaldatud. Lükkasin doonori sooja garaai
ja lõikasin maha tagaklaasi ning väiksed küljeklaasid.
Tegin valiku ning parimas korras olevad klaasid läksid peale.
Tagaklaasi ja väiksed küljeklaasid liimisin juba ise.
Järgnes salong, algatuseks elektriakende ning keskluku paigaldamine.
Suures plaanis kulus ühele uksele üks õhtu. Kõik
sai õlitatud. Kinnitusneedid asendusid poltidega. Diivanit
meenutava esiistme asendasin Ford Thundebird SC 35. aastapäeva
mudeli küljetugedega täisnahkistmetega (märksõnaks
Jaanus). Istmed vajasid korralikku puhastustööd, õline
ja tolmune garaa ei ole hea koht sisu hoidmiseks. Originaal
jäi alles ja on lisaks väga kobedas seisukorras; kui kunagi
peaks klassika isu peale tulema, saab iga kell vana istme tagasi panna
(kinnitusi põhja küljes ma ei muutnud).
Järgmiseks väljakutseks olid uute istmete kinnitused.
Motoks oli "üheksa korda mõõda, üks kord
lõika". Kuna äsjavärvitud autos oleks totter
olnud raskete istmetega edasi-tagasi manööverdada, kasutasin
mõõtmiseks ja proovimiseks doonorit. Kui kronsteinid
valmis, selgus, et iste ei võimaldanud kõige tagumises
olekus normaalselt rooli taha istudagi. Järelikult, mõõtsin
18 korda ja lõikasin kaks korda. Teisel katsel kõik
õnnestus!
Keredetailide paigaldamisega eriti suurt vaeva polnud, kuna masin
avariid üle pole elanud. Poleerisin kõik plastikust laternad. |
|
|
|
|
|
Tuleb tõdeda, et jään tulemusega rahule! Auto
juures ei ole ühtegi kruvi/polti/mutrit, mis poleks renoveeritud
või välja vahetatud. Kõik on originaalseisu taastatud.
Kogu projekti vältel purunesid vaid mõned silla poldid
(doonor jälle abiks) ning mõni mutter.
Mootori osas seekord midagi suuremat ette ei võtnud - konkreetsel
juhul oleks mootori lammutamine suur lollus olnud. Kui probleemi pole,
ei ole vaja seda ka tekitada.
Nagu öeldud, ei olnud mul selle auto jaoks peaaegu millestki
kahju ja mingit koonerdamist ei olnud; finantsilistel kaalutlustel
jäid siiski vahetamata mootoripadjad ja osa väljalaskest,
kuid seegi on veel plaanis. Välimuse poole pealt oli algne kava
peeglid kroomida, see on siiani päevakorras. |
|
|
|
Mis saab järgmiseks? See on hea küsimus. Konkreetset
autot ma vaevalt enam oluliselt edasi ehitan - idee oli ta siiski
daily driver'ina taastada. Võib-olla tulevikus midagi klassikalisemat?
Ideid on palju, elame-näeme... :-) |
|
|
|
Indrekule (kes võimaldas soodsalt pukid, mis 100% asja
ette läksid)
Chopper'ile (sooja gaaraai eest kibedal ajal ja väga olulise
tööriista - kompressori eest)
QRX'ile (kes hea nõuga õigel ajal abiks oli)
PlyVal64 Priidule (kes aitas nii kasuliku nõuga kui ka liimitud
klaaside eemaldamisega)
LaSa'le (kes oli abiks osade liivapritsi ja värvimisse toimetamisel)
Georg79Fire'le, Jaanusele, Kaljule, Avole, Bakerile (kes olid pidevalt
kas siis nõu, jõu või muu vajalikuga mind alati
toetamas!)
Topparts eesotsas Lauri Kuriksiga (kes varuosade asjus alati suureks
abiks oli ja loodetavasti on seda ka tulevikus :-)
Rustang'ile (kes oli abiks vajaliku info ja vedruklambritega)
Bluestang'ile (kelle idee järgi said taastatud laternad)
Janekile Värvifoorumist (kes abistas Dupont'i poolse professionaalse
informatsiooni ning materjalidega)
Agole (kes võimaldas roolivõimupumpa katsetada)
|
|
|
|