Kui vaadata liikluspilti Eestis või ka mujal maailmas, siis kui sagedasti võib märgata mõnda autot, mille nägemine näiteks kahekümne aasta pärast kutsuks esile midagi muud peale kaastunde? Praeguseks juba üle kolmekümneaastaste muskelautode välimus, hääl ja kiirendusvõime on võimelised neile hetkega tagama kohase lugupidamise.

Muskelautosid ei maksa segi ajada sportautodega. Sportautod on kahekohalised enamasti väga kallid mänguasjad, ja puhtaimad selle tõu esindajad oleksid omas elemendis ringrajal, kuhu nad küll tavaliselt ei jõua, sest on liiga väärtuslikud, et üritada nendega kiiresti sõita ja mootoreid selliste pööreteni viia, kus nad ka mingit võimsust arendavad.

Muskelautod seevastu on suhteliselt odavad, suure ja võimsa V8-mootoriga neljakohalised autod, mis ehitati ühe eesmärgiga: valitseda tänavaid ja jätta rohelise tule süttides kõik kaugele seljataha. Sellelt troonilt pole muskelautosid keegi veel kukutanud, ja mida aeg edasi, seda vähem tõenäoline kahjuks on, et keegi seda üldse kunagi teeb.

USA autotööstus, kes need autod kolmekümne aasta eest tänavatele lasi, on traditsiooniliselt jagunenud kolmeks suureks tootjaks: General Motors (GM), Ford Motor Company (FoMoCo) ja Chrysler Corporation (nüüdne DaimlerChrysler). GM on nendest suurim ning ühendab endas mitut divisjoni: Chevrolet, Pontiac, Buick ja Oldsmobile. GM-i alla kuuluvad ka GMC ja Cadillac, kuid nendel polnud muskelautodega eriti pistmist. Suuruselt järgmine on Ford, mille divisjonideks on Ford, Mercury ja Lincoln, millest viimane muskelautodega ei tegelenud. Kolmest suurest 'väikseim' on Chrysler Corporation, mille divisjonid on Chrysler, Dodge ja Plymouth. Ajalooliselt on neid kolme kutsutud ka ühise nimega Mopar. Nii on tehtud ka alljärgnevas tekstis ning nime Chrysler kasutatakse vaid viitamaks sellele konkreetsele divisjonile.

Kuigi sama ettevõtte eri divisjonid tootsid ja toodavad paljuski küllalt sarnaseid autosid (tänapäeval märksa sarnasemaid kui 60-ndatel), on nad siiski jagunenud eri turusegmentidesse. Osa divisjone tegeles luksusautodega (Cadillac, Lincoln, Chrysler), osa on aga traditsiooniliselt tegelnud võistlusspordi, muskelautode ja muude 'köitvamate' masinatega (Pontiac, Dodge), kuigi muskelautodega tegelesid sama palju ka praktilisematele ostjatele suunatud divisjonid (Chevrolet, Ford, Plymouth). Jäävad veel Buick, Oldsmobile ja Mercury, mis tegelesid niiöelda pool-luksuslike autodega, kuid ei öelnud ära ka muskelautode tootmisest.

Selgituseks veel niipalju, et enamasti on edaspidi jutt mudeliaastatest, mitte astronoomilistest aastatest. USA autotööstuses on traditsiooniks esitleda järgmise aasta mudeleid augustis-septembris ja sellega loetakse ka järgmine mudeliaasta alanuks. Näiteks oli juba 1969. a. novembris võimalik sõita 1970. mudeliaasta Dodge Challengeriga. Mudeliaastaid tähistatakse enamasti ülakomaga algava kahekohalise arvuga, näiteks oleks äsja mainitud auto '70 Dodge Challenger. Lisaks on erinevatel põhjustel (näiteks raskused tootmise alustamisega, vajadus kiirelt reageerida konkurentide tegevusele või lihtsalt üllatusmomendi saavutamiseks) uusi autosid tootmisesse võetud ka poole mudeliaasta jooksul. Näiteks Ford Mustangi esmaesitlus oli aprillis 1964 ja seepärast märgitakse mõnel pool auto mudeliaastaks '64½.

Lisaks tuleks arvestada, et kuni 1972. aastani väljendasid USA autotootjad oma autode võimsust brutohobujõududes ja tänapäevastes netohobujõududes oleksid võimsused kuni 25% väiksemad. Samas ei maksa unustada, et paljude tõsisemate mootorite puhul oli tehastel kombeks mootorile tegelikust märksa väiksem võimsusreiting anda, alguses selleks, et soodsamates võistlusklassides osaleda, hiljem selleks, et jääda mingite ettevõttesiseste võimsuslimiitide piiridesse, mitte ära teenida föderaalvalitsuse hukkamõistu ja natukenegi vähendada neid absurdselt suuri kindlustusmakseid, mida selliste mootoritega autode omanikud oleksid maksma pidanud.

Muskelautode ajaloo kohta on võimalik edasi lugeda:

• Lühitutvustust (1 artikkel)
• Üksikasjalikku ülevaadet (15 artiklit)