1995. aastal olid Firebirdi muudatused üsna väiksed, kuid sellegipoolest juhtus nii mõndagi tähelepanuväärset. Trans Am GT osutus vaid ühe aasta mudeliks ning oli nüüd kadunud - '95 mudeliaastaks jäi alles vaid tavaline TA, millele suur osa eelmise aasta GT standardvarustusest oli saada lisahinna eest - näiteks automaatkastiga versiooni lühem 3.23 peaülekanne standardse 2.73 asemel. Ametlikult oli ka kõrge tagaspoiler '95-'96 Trans Am kupeedel lisavarustus, mille eest tuli maksta 395 dollarit, kuid see lisati tellimusele automaatselt. On ka üksikuid madala tiivaga (nagu baasmudelil ja Formulal) Trans Am'e, kuid need on üpris haruldased.

Mõnede allikate kohaselt kuulusid lahtiste Trans Am'ide baasvarustusse 245/50ZR16 rehvid, samas kui kupeed said standardis madalama kiirusindeksiga 235/55R16 rehvid. Valdavas enamuses said siiski kõik Trans Am'id keretüübist olenemata asisemad jalavarjud, mis tagasid 155 mph spidomeetri ja kiirusepiiraja puudumise; kehvemate rehvidega mudelid (baas-Firebird ja standardvarustuses Formula) said jätkuvalt piiriku, mis nüüd sekkus 115 mph juures. Kõik V8-mudelid said uued ja ilusamad viie kodaraga veljed; veojõukontrolli pakuti nüüd ka manuaalkastiga autodele.

Tehnikapoolel täiustati LT1 jagajat ning jagaja ja veepumba ajamit, kuna nende töökindlusega olid ilmnenud mõned probleemid (niiskuse tungimine jagajasse). Teatud osariikidesse tarnitud LT1-d said kahe katalüsaatoriga väljalaske, mis suurendas võimsust umbes 10 hj võrra; seda detaili siiski kuskil ei reklaamitud.

Ka teine oluline uudis puudutas esialgu vaid üht osariiki, Californiat, kus poolest mudeliaastast pakuti 3,4-liitrise V6 asemel 3,8-liitrist varianti, kuna väiksemal mootoril lõppes 1995. a. alguses vajalik saastesertifikatsioon. Vaatamata väiksele erinevusele töömahus oli tegu täiesti erinevate mootoritega. 3,4-liitrine oli 60-kraadise V-nurgaga ja Chevy toodang; 3,8 V6 oli seevastu 90-kraadine Buicki väljatöötatud mootor, mis põlvnes '89 TTA-d liigutanud 3,8 V6-st. Kuigi nüüd oli mootor vabalthingav, andis ta siiski korralikud 200 hj – 40 rohkem kui 3,4 V6; seda tänu kõrgemale surveastmele ning suurematele klappidele ja pihustitele. Ajakirjatestides leiti, et uus mootor on vanast selgelt reipam (veerandmiilil jõudsid autod viieteistkümnetesse) ja igati sobilik baasmudeleid liigutama – autod pakkusid odava hinna eest ergast liikumist ja rikkalikku varustust. Uus mootor oli '95 mudeliaastal saada ainult koos automaatkastiga.

3,8-liitrine V6 oli ka uue OBD-II (On-Board Diagnostics II) esimeseks etteasteks F-body'l. Tegu oli mootorijuhtimissüsteemiga, mille eesmärgiks oli senisest täpsemalt jälgida mootori ja eriti saastevastaste seadmete tööd ja võimalike kõrvalekallete peale häirekella lüüa (veidi täpsemalt väljendudes armatuurlauas vastav lambike süüdata). Paraku oli lambike kärme reageerima ka paljudele performance modifikatsioonidele.

Pärast eelmise aasta pausi tehti taas ka paar 1LE varustusega Formulat. Vahepeal oli paketi sisu natuke muutunud - vedrud oli nüüd tavamudelitest erinevad, mistõttu peeti võimalikuks läbi ajada standardsete amortisaatorite ja tagumise stabilisaatorvardaga.

Kõige eksklusiivsemate mudelite eest hoolitses jällegi SLP. Formula Firehawk oli esmakordselt saada lahtisena ja 102 ostjat otsustasidki selle variandi kasuks, kupeesid toodeti 569. Lahtised Firehawkid ei saanud kupeemudelite 17" velgi, vaid natuke erineva välimusega 16" veljed; neile polnud saada ka täiustatud (progresseeruvate vedrude ja Bilsteini amortisaatoritega) vedrustust, mida kupeedele tellida sai. Mõnevõrra tõusis ka Firehawkide hind – kui varem lisandus Formula hinnale umbes $6000, siis nüüd tuli välja käia veel 500 lisadollarit.

Veerandmiilil sõitsid Firehawkid jätkuvalt keskmisi kolmeteistkümneid, millest piisas isegi Fordi rariteetse '95 Cobra R-i vastu; tava-Cobradega said ilusti hakkama ka tavalised V8 Firebirdid – Road & Track testis autode lahtisi versioone ja Firebird Formula suutis natuke väiksema hinna eest pakkuda nii paremat kiirendust kui ka tõhusamaid pidureid. Kergem ja väiksemate välismõõtmetega Cobra suutis napilt enda kasuks kallutada skidpadi ja slaalomi tulemused; abiks olid ka 255/45ZR17 rehvid Formula kitsamate rehvide ja 16" velgede vastu. Siiski peeti Formulat kiirel sõidul meelepärasemaks, kuna tunnetus oli vahetum ja auto reaktsioon kiirem; pidurdamisel säilitas Firebird paremini oma rühi ja ka istmed oli Pontiacil etemad.

SLP kätetööna valmis ka teine erimudel, Comp T/A, millega tähistati BFGoodrich'i Comp T/A rehviseeria 25. juubelit. Juubeliautod olid nahksisuga hõbedased Trans Am'id, millele SLP lisas Firehawki varustuse - funktsionaalse Ram Air süsteemi, vastava kapoti (mille õhuvõtuavad olid siiski natuke teise kujuga kui 'hawkidel) ja täiustatud vedrustuse (viimase küll ainult manuaalkastiga autodele; automaatkastiga mudelitel oli see lisavarustuses ja T-topidega isenditele seda ei pakutudki). Rehvideks olid mõistagi 275/40ZR17 BFG-d (Firehawkid kasutasid Firestone'i rehve) ja tellida oli võimalik ka ring BFG võistlusrehve eraldi velgedel.

Comp T/A-d oli võimalik ära tunda vastavatest kirjadest ustel ja juhipoolsel klapptulel, samuti jooksis üle auto tumehall triip, mis oli paigutuselt ja mõõtmetelt üsna sarnane eelmise aasta juubelimudeli sinise triibuga. '95 Comp T/A-sid tehti 72 tk.