1996. aasta tõi kaasa ühe olulise täienduse Firebirdi mudelivalikus ja kasvanud võimsused – kõik LT1-d said nüüd topeltkatalüsaatorid, mis tõstsid võimsuse 285 hobujõuni. Väiksemaid täiustusi tehti süütesüsteemis ja mujalgi mootoris. Ka LT1 autod olid nüüd varustatud OBD II süsteemiga.

Baasmudelile pakuti 3800 Performance Package'it, mis sisaldas paljusid V8 autode kasulikke komponente – tagumised ketaspidurid ja piiratud libisemisega diferentsiaal, kiirem rool ja 235 rehvid.

Uus 3,8-liitrine V6 oli nüüd baasmudeli standardmootor ja vanemat 3,4 V6-t enam ei pakutudki; 3800 andis sarnaselt eelmisele aastale 200 hj – rohkem kui ükski kolmanda põlve V8 mootor kuni 1985. aastani – ning masinad olidki veerandmiilil suutelised isegi keskmisteks/madalateks viieteistkümneteks.

V6 F-body'de suhtes pidid isegi uue 4.6 OHC V8 Mustang GT omanikud valvsad olema, kuna neil oli võimsust vaid 15 hj rohkem ja veerandmiilil kippusid laeks jääma madalad viieteistkümned. GM omakorda oli mures Fordi uue 4.6 DOHC Cobra pärast, millest Fordi väitel leidus koguni 305 hobujõudu. Nagu öeldud, ei soovinud GM Fordile enam võimsuses mingeid järeleandmisi teha ja seega tuli F-body 285 hobusele kuskilt natuke lisa leida. Lahendus oli jälle üsna ilmne – Pontiaci ja SLP koostöös valmivad Firehawk'id olid just nii võimsad kui vaja.

SLP abiga otsustatigi välja tuua uued erimudelid nii Firebirdist kui Camarost. Pontiaci uudismudeli tarvis võeti kasutusele koguni kaks nimetust – WS6 oli lisavarustuspaketi ametlik tähistus ja sõnu "Ram Air" kasutas Pontiac uue mudeli reklaamimisel ning need leidusid ka kapotil oleva õhukoguja külgedelt. Seosed mineviku tegijamate Firebirdidega ei saanud märkamata jääda ühelgi Firebirdi ajalugu tundval entusiastil – Ram Air mootorid olid parimad, mida pakuti aastatel '67-'70 ja WS6 lisavarustuspakett tagas suurepärase juhitavuse ja pidurdusvõime paljudele teise ja kolmanda põlvkonna autodele.

Uus WS6 Ram Air pakett, mis oli saada nii Formula kui Trans Am kupeedele, oli oma kuulsate eelkäijate vääriline ja pakkus nii suuremat võimsust kui paremat juhitavust. Juhitavuse eest hoolitsesid 275/40 rehvid 17" velgedel, jäigemad vedrud, jämedam esistabilisaator ja erineva seadistusega amortisaatorid. Automaatkasti korral oli kohustuslik lühema 3.23 peaülekande tellimine.

Täiendavat võimsust pakkus Ram Air süsteem, mis andis mootori koguvõimsuseks 305 hobujõudu, täpselt sama palju kui Cobral. WS6 autod said samasuguse kapoti nagu eelmise aasta Comp T/A; Firehawkide mootorikatte esiots oli "sõõrmete" ümbruses natuke teistsugune - ümaramate servadega ja väidetavalt natuke paremini hingav.

Kui poniautokolmiku värsked tippmudelid rajale lasti, ei tundunud aga uued WS6 mudelid millegipärast varasematest 275 hj variantidest oluliselt kiiremad – samu 14.0-14.1 aegu olid näidanud ka kiireimad ilma Ram Air'ita Formulad ja Trans Am'id. Hot Rod Magazine sõitis oma 1996. a. veebruarinumbri võrdlustestis WS6 Formulaga välja 14.14@101.05 aja, mis jäi 0,09 sekundiga maha sama lõppkiiruse saavutanud Cobrast.

Mõlemad autod kaotasid selgelt Camaro Z28 SS'ile, mis vaatamata oma käänulisemale õhuvõtusüsteemile näitas hoopis Firehawkidega võrreldavat 13.55@104.86 aega. Osaliselt andis vahet seletada Camaro paremate rehvide ning SLP pakutava Torsen-diferentsiaali ja etema väljalaskega (lisavarustusena saada olnud SLP väljalase tõstis võimsusreitingu 310 hobujõuni ja võib-olla olid autol ka avardatud väljalaskekollektorid, mille mõnisada esimest SS-i said), kuid keskmisi 13-d sääraste suurte lõppkiirustega sõitsid SS'id ka paaris muus testis.

Kõige mugavamks maanteekruiseriks peeti pehmema vedrustuse, kergema rooli ja kõrgema isteasendiga Cobrat, kuid Hot Rod'ile ei meeldinud uue 32-klapilise DOHC mootori tuntav väändepuudujääk madalatel pööretel võrreldes Camaro ja Firebirdi LT1-ga. SS oli vedrustusjäikuselt ja kiiruselt kõige kompromissitum; WS6 Formula oli aga "all-purpose musclecar" – SS-ist mõnevõrra rafineeritum ja mugavam ning vaatama veerandmiilil saadud kaotusele samasuguse jõulise mulje jätva mootoriga. Lisaks oli Formula oma kahest konkurendist paarituhande dollari jagu soodsama hinnaga.

Kuigi SLP oli hõivatud WS6-te ja SS-ide tootmisega, leidis ta siiski mahti, et valmistada ka Firehawke ja Comp T/A-sid (küll vaid paarkümmend kumbagi), nii et Pontiaci 1996. a. rivistuses oli lisaks niigi üpris kiiretele Formulatele ja TA-dele tervelt kolm erimudelit. Firehawkide ja Comp T/A-de võimsusreiting oli nüüd 310 hj – uue topeltkatalüsaatoritega väljalaske algusosa SLP ei puutunud, kuid peale katalüsaatoreid tulid jälle SLP veetud torud - sellest ka nimi "cat-back".

Kuigi kõigi erimudelite juures oli mängus SLP käsi, oli WS6 eristaatuses, kuna Firehawk ja Comp T/A olid ametlikult SLP toodang, mida sai tellida Pontiaci esindustest, samas kui uus WS6 oli Pontiaci "oma" pakett, mida lihtsalt "juhtus" allhankijana kokku panema SLP.

Uut tuult tiibadesse sai ka tehase enda 1LE pakett, milles sisaldusid nüüd Koni reguleeritavad amortisaatorid. Neljanda põlve algusest saadik toodetud kokku viiele 1LE Formulale lisandus tervelt 10 '96 mudelit, kuigi seegi oli köömes 1LE Camarode toodanguga võrreldes. 1LE'd sai nüüd tellida vaid koos WS6-ga.