Info jõudis siiski ka Tallinna. Otsustati osaleda, testimaks auto uuemaid modifikatsioone.

Kuna ei olnud pealtvaataja, vaid ühel võistlejal abiks, siis on käesolev artikkel paraku ka üsnagi selle võistleja keskselt kajastatud. Lisaks tuleb tunnistada, et big-block Camaro on asi, millest paremat tänavaautot on raske leida. Seega võib esineda teatud erapoolikust.

Territooriumile siseneti müdisevas kolonnis, mis koosnes vähem või rohkem Top Partsiga (USA autode varuosad) seotud isikute autodest. Rada oli maha märgitud Riia maantee algusesse. Distantsiks muidugi 400 meetrit. Paremal raja ääres olid suured puud, samuti esines teekattes mitmeid kaevukaasi, vasakut rada ääristasid väiksemad puud, lõpupoole hooned. Finishi kandis oli teekattes paras auk. Vasak rada oli teadjamate arvates oluliselt parem.

Alates 16.30 sai rada proovima hakata. Jõuti just väljalasketoru cut-out'il klapp pealt kruvida ja tagarattad Hoosier'i drag radial'ide (pehmete tänavarehvide) vastu vahetada. Seejärel käis Iceman tuletõrjeauto juures veekanistrit täitmas. Pritsumeestel võttis hetk aega uurimaks millises tsisternis on vesi ja millises õlu. Seejärel täideti kanister arvatavasti veega. Stardijoonest mõnikümmend meetrit tahapoole sai seda natuke maha kallatud ning Camaro tagarattaid pidi veeloiku sätitud. Järgnes edukas burnout. Summutamata big-block'i möire ja korralik kummisuitsupilv tekitas rahva hulgas suurt elevust. Kumbki neist ei jäänud alla näiteks Soome üritusi külastades kuuldule-nähtule. Veelombist väljusid umbes viieteistkümnemeetrised jutid, kusjuures lombi sees olid kuivad jäljed, mida järgmiseks korraks tuli veega üle valada.

Seejärel sai Camaro stardijoonele juhendatud ning lekete puudumist kontrollitud. Start anti lipuga, mille järel löödi parem pedaal põrandasse. Kummid läksid pisut suitsema ja umbes kümnemeetrised jutid jäid maha, mis näitab, et tänavakatte pidamisest Camaro jaoks ei piisa. Hiljuti vahetatud automaatkasti konverteri kõrgema stall-speedi (2600-2800) tõttu jäi pisut "tõbise" käigukasti liigvarajane 1->2 vahetus märkamatuks ning mootori pöörete langemist andis rahva imestuseks oodata kuni üle 130 km/h sees juba oli. Kuid ega esimesest käigust oleks ka tavalisel asfaltkattel kasu olnud. Harjutussõidul lõpuni täiega muidugi ei sõidetud. Teine proovisõit enam-vähem analoogne. Muuseas, raja omapäraks on see, et pidurdusmaa koosneb suures osas üsnagi järsust paremkurvist. Tänavaautoga sinna ligi 170 km/h kiirusega siseneda on suhteliselt kõhedusttekitav ettevõtmine.

Harjutussõitute järel toimus kuni kaheliitriste tänavasõidukite võistlus, mille võitis Lauri Pettai VW Scirocco'l. Õnnitlused!

Klassis oli registreerinud vaid neli võistlejat. Lauri oma musta '82 Z28 Camaro'ga, mille mootor on ligi neli korda üle nõutava 2000 cc, ehk 7440 cc (454 kuuptolli). Lisaks tuntud Porsche-killer Opel Manta 3.0, roolis Risto Kõiv, kolmeliitrine uuem Opel Senator ja MB 420.

Esimene võistlussõit - Camaro vs Opel Senator (mis on arvatavasti lemmik eurosedaan). Teadagi ebavõrdsed masinad. Lauri startis teise käiguga, kolmas tuli ka kohe. Seetõttu oli minek vaikne, kuid igatahes läbis Camaro iga Senatori läbitud meetri kohta kaks, viimase juhil ei jäänud hiljem muud üle kui pead vangutada. Distantsi teisel poolel tõmbas Lauri siiski teise käigu korraks tagasi ning selle tägajärjel tekkinud brutaalne mootorimöire pani pealtvaatajatest neiud kilkama.

Teiseks võistluspaariks oli Opel Manta vs MB 420. Manta võitis sujuvalt liikuvat MB-d. Sellele järgnes miinusring MB vs Senator näol, milles jäi peale selgelt võimsam MB, kellele seega kolmas koht.

Finaal: Camaro vs Manta. Muuseas, finaalsõite on võistlusmäärustiku kohaselt potentsiaalselt kolm, kaks esimest erinevatel radadel, kui vaja siis toimub ka kolmas sõit, kus rajavalik loositakse.

Mantast niipalju, et tegemist on retrofitted 3-liitrise vabalt hingava (ok, CAI, millel võib-olla ka teatud ram-air efekt on) R6 mootoriga varustatud sinise beateriga, mille võimsus olevat lähemal kolmesajale kui kahesajale hobujõule. Midagi pole öelda, igati tunnustustvääriv saavutus. Lisaks on Manta ka oluliselt kergem (1200 vs Camaro 1600++ kg) ning lühikeste käikudega, mis samuti suureks eeliseks on. Camaro peaülekanne (hiljuti paigaldatud 3.42) jääb mootori tagasihoidlikku hetkejõudlust (300-350 hj) arvestades pisut kõrgeks. 3.73 või 4.11 ülekanne oleks parem. Kuid perspektiivis oleva võimsuse kasvu korral on valik muidugi õige. Seega finaalpaar oli osaliste erinevate eeliste-puuduste tõttu üsnagi võrdväärne.

Esimene sõit. Pärast suitsust burnouti siirdus Camaro vasakule, Manta oli paremal rajal. Stardis Camarol traditsionaalsed pidamise probleemid, Manta läks teise käiguga isegi pisut ette, distantsi teises pooles aga sai otsustavaks Camaro võimsus ning lõpujoonel oli vahe juba üsna suur.

Teine sõit. Manta vasakul rajal, pisut ülekuumenev Camaro paremal. Siin olevat Manta oma tahhomeetri osuti "ära uputanud" ning ka kõveraks painutanud, ka Lauri kruvis 6500 p/min välja teisel käigul, mis ka pisut võidule kaasa aitas. Finishijärgselt oli kuulda hirmsat kummide vilinat ning näha vibavat Mantat, ka Lauril oli Camaro valitsemisega käed-jalad tööd täis. Klassivõitjaks seega Lauri Camaro'l, võitudega 2:0.

Seejärel toimus ralliautode piitsutamine, mis paraku nägemata jäi. Võistluse lõpetas autasustamistseremoonia, kus roniti traditsionaalselt pjedestaalile ning pritsiti vahuveini.

Kahjuks oli Lauri Camaro näol tegemist ainsa USA päritolu V8 mootoriga autoga üritusel. Niipea kui kapott tõusis, oli publik kohe big-block Chevrolet mootorit uudistamas, umbes nagu Speedestil Jyrki Dart'i puhul.

Kogu ürituse käigus küsiti ka rohkesti mootori, eelkõige muidugi töömahu ja võimsuse kohta, ning imestati siis minu arvates enesestmõistetavate näitajate üle. Samuti huvitas inimesi automaatkastiga kohaltvõtu tehnika. Kuna omanik-juht oli hõivatud kummisuitsetamisega ning võitmisega, siis pidin paraku ise päris palju seletama. Muuseas, autost on ka väike piltidega jutuke.

Võistlusjärgse lõõgastumise raames leidsin ma kui ainus "vaba" juhiloaga ning 0.0 näitajaga isik Camaro võtmed oma taskust ning seega pidin eluka kodu-talli(nna) veeretama. Kohe selgus, et kohaltvõtul sai big-block Chevy mootori brutaalse pöördemomendi tõttu gaasipedaali vajutada vaid ühe "nõksu" võrra, ehk umbes viis millimeetrit, kord läks kaks "nõksu" ehk üks umbes sentimeeter ning kumm oli kohe vilisemas.

Kenasti sai siis 80 km/h ja 2200 pöördega Tallinna poole müdistatud umbes viiekümne kilomeetri jagu. Seejärel vilgutas vastusõitja tulesid ning peatselt ilmuski välja seisev politseiauto. Ega midagi, jätkati samas vaimus, patrulli asukohast möödudes hakkasid aga peale sagedased teravad metalsed plaksatused. Esimene mõte: meie pihta avati tuli. Uh oh. Siis aga hakkas karburaator aevastama, kohe teeveerde ja seisma. Lauri seletas, et nookuripolt on õhtal. Ega muud, kui treilerit organiseerima. Mõne aja pärast jõudis kohale Jaan, kellega koostöös sai kiirem transportimisviis hangitud. Seejärel tehti jutuga aega parajaks, mille käigus selgus, et nookuripoldid pärinevad truck'ilt ning pole mõeldud 6500 p/min ja Comp Cams kangete klapivedrude jaoks ning ka uus nukkvõll on teadagi originaalist karmim. Ka varem olevat üks polt murdunud ning isegi eelmisel õhtult mootorist ebatervet häält kuuldud. Kõik see kergendas tedagi isikliku südametunnistuse olukorda. Siis jõudis kohale ka veduk ning ning peale üht öösel ilusti Tallinnas kohal ka. Tegijal juhtub nii mõndagi, kuid ürituse tulemus oli arvatavasti seda väärt.

Pärnu võistlus ei olnud muidugi EM, kuid oli hea võimalus testida uut konverterit ja paigaldatud väljalasketoru cut-out'i efekti. Võistlejate vähesus ei kummuta fakti, et tegemist on veerandmiilil Eesti kolme kiireima auto hulka kuuluvaga isegi praeguses seisus, mis on tegelikult alles selle projekti algusfaas.

Järgmine aasta lubati korraldada oluliselt suurem üritus. Tänud ja edusoovid korraldajatele.