Mustang, GTO, 'Cuda – need on nimed, mida teab ja austab igaüks, kes peab lugu USA autodest. Sellised autod nagu Corvair, Falcon, Valiant ja Tempest kipuvad aga tihti unustusse vajuma, nagu ka see, kuivõrd radikaalselt uuenduslikud mõned neist olid ja kui oluline roll oli neil selles, et muskel- ja poniautod üldse ilmavalgust nägid.

Corvairi, Falconi ja ülejäänud 60-ndate alguse USA "väikeautode" lugu algab tegelikult juba varsti peale Teist maailmasõda, kui nii GM kui ka Ford alustasid projekte senisest hoopis väiksemate sõiduautode väljatöötamiseks, osaliselt sõjajärgse majanduslanguse kartuses. Kui aga selgus, et väikeauto omahind ei kujune oluliselt madalamaks olemasolevatest suurematest autodest ja sihikule võetud umbes 1000-dollarilise hinna juures on võimatu kasumit teenida, otsustasid nii Ford kui GM väikeautod mõneks ajaks unustada. Kindlasti aitas otsusele kaasa ka see, et oodatud majanduslangus jäi tulemata. Selle asemel kasvas inimeste ostujõud ja janu uute autode järele sedavõrd ruttu, et autotootjatel oli raskusi piisavalt kiire tsiviiltoodangu taastamisega, et tekkinud nõudlust rahuldada.

Kuna ükski Detroiti "Kolmest Suurest" ei olnud väikeautodega tegelemisest huvitatud, jättis see ukse lahti väiksematele USA autotootjatele ning sõjast tasapisi toibuvale Euroopa autotööstusele. Teerajaja ja edukaim sõjajärgne USA väikeauto oli ’50 Nash Rambler, mida aastatel 1951-1955 müüdi 30 kuni 70 tuhat aastas. Teljevahe oli alguses 100 tolli, mootoriks oli 82 kuni 90 hj andnud ridakuus ja hinnad algasid 1800 dollarist. 1951. aastal turule tulnud väga askeetliku Henry J vastu kadus ostjate huvi pärast edukat (80 000 autot) ava-aastat. Hudsoni ’53-’54 Jet kadus pärast 35 000 müüdud autot koos margi muude mudelitega, kui Nash 1955. aastal Hudsoni alla neelas.

Eurooplaste algus oli veel tagasihoidlikum, kuid 50-ndate teiseks pooleks ei raatsinud Detroit enam niisama kõrvalt vaadata, kuidas nende toidulaua kallale kiputakse - 1950. aastal vaid u. 20 000 imporditud autoga, 1955. a. 57 tuhandega ja sealt edasi peaaegu iga aastaga müügimahte kahekordistades, kuni 1958. aasta 430 000 imporditud autoni. Sama aasta peale langes ka USA sõjajärgse majanduse esimene suurem madalseis, mis samuti aitas kaasa väiksemate ja odavamate Euroopa autode edule.

USA turu vallutamisel olid kõige edukamad Volkswageni "Põrnikad" – nii mõnelgi aastal moodustasid nad üle poole kõigist imporditud autodest. VW oli juba parajalt antiikne ja kohutavalt aeglane, kuid tavasõidus piisavalt mugav ja usaldustäratav – sümpaatne ning töö- ja lollikindel. Töökindlus tulenes suuresti sellest, et "Põrnikas" oli tootmises pikka aega üsna väikeste muudatusega, erinevalt peaaegu igal aastal facelifti saanud ning iga paari-kolme aasta tagant põhjalikult (vähemalt välimuse poolest) uuenenud USA autodest – strateegia, mille Kolm Suurt olid GM-i juhtimisel omaks võtnud, et üksteist üle trumbata ja inimestele järjest uusi autosid müüa; väiksemate sõltumatute autotootjate elu põrguks muutmine oli vaid väike lisaboonus.

Igihaljas Põrnikas oli aga ideaalseks väljendusvahendiks paljudele, kes tahtsid vastanduda välimuselt järjest efektsemaks ja äärmuslikumaks muutunud USA autodele ja tegelikult üldse kõigele, mida riik, suurkorporatsioonid ja üldsuse arvamus sellistele "vabadele hingedele" peale suruda tahtsid.

Kuigi sissetoodud autode osatähtsus ei küündinud isegi 10%-ni kohalikust uute autode turust, olid 1957. aasta lõpuks nii GM, Ford kui ka Chrysler teinud otsuse uute väikeautode väljatöötamise kohta. Otsuste taga oli samasugune loogika. Esiteks ei suutnud standardsuured USA autod hinnas Euroopa väikeautodega konkureerida; teiseks oli USA muust maailmast autostumisega nii kaugele ette jõudnud, et paljudes peredes oli aktuaalne teise auto ostmine – see tähendas suurt potentsiaalset turgu, kuhu sobis natuke väiksem auto, kas või juba sellepärast, et pere teise autoga sõitsid sageli naisterahvad, keda igas suunas järjest kasvavad Ameerika autod just ei vaimustanud. Väiksem kütusekulu oli toonaste USA bensiinihindade juures tähtsuselt alles kolmas-neljas põhjus väikeautode tootmisel/müümisel.